Kokk Ženja.

FOTO: Liis Treimann

Kivid juba vuhisesid õhus ja mina olin Tõnismäel jäänud kuidagi politsei ja mässajate rindejoone vahele. Vaatasin üles, taevas oli tumesinine, tänavavalgustid kollased ja kivid muudkui lendasid. Jäin korraks mõttesse, et huvitav vaatepilt. Keegi karjus, et tule sealt ära, saad pihta.

Tellijale Tellijale

Läksin siis rahvusraamatukogu invatrepi alla, sinna, kus nüüd on Marie Underi kuju. Trepi all oli veel rahvast varjul ja roomasime seal mõnda aega, et kividega pihta ei saaks. Nägin, et üks mees kõndis tänaval mootorrattakiivriga ning et politsei lasi talle sinna sisse pipragaasi. Teine oli murdnud tõkkepuu ja ründas sellega korravalvureid.

Aga politsei muudkui surus rahvast Pärnu maantee suunas ja mass läks Tõnismäelt alla. Mina samuti. Kuskil Reformierakonna kontori ees panid ühed tegelased Eesti lipu põlema. Siis mul korraks kihvatas, et kuradid! Aga hirmu ma ei tundnud, sest emotsioonide jaoks ei olnud aega. Tol hetkel oli pressi ja märatsejate suhe sõbralik, sest neil oli meid vaja, et oma sõnumit edastada. Vähemasti nii nad lootsid, et meedias levib teine sõnum kui lihtsalt märatsemine.

Kui ma Pärnu maanteele jõudsin, oli seal lahti läinud täielik hullumaja. Metallist tänavapiirded oli keset teed veetud, miski oli põlema pandud ja keegi oli kuskilt leidnud värvitotsiku, mida ta loopis. Sain isegi helesiniseks. Trammiliinid tõmmati alla, aknad peksti sisse, rüüstati, röögiti.