Kaur Maran: püsime ikka Maa peal edasi

Kaur Maran Foto: Postimees

Kas tõesti vajame ikka ja jälle meeldetuletust, et elame Maal, mitte kosmoses?

Oma töös kirjutan iga päev kosmosest – maailma kosmoseagentuuride järjekordsetest saavutustest kõiksuse veidruste selgitamisel ja kaugete planeetide iseärasuste avastamisel. Alles see oli, kui teatati järjekordsete potentsiaalselt eluks kõlblike planeetide avastamisest. Mitte ühest, vaid koguni seitsmest. Möödus vaid mõni nädal ja juba kuuleme, et Saturni ja Jupiteri vesised kuud on hulga elukõlblikumad, kui seni arvati. Kosmos on lähemal kui kunagi varem, kuid mulle näib, et taevasse jõllitamine on meil pea ringi käima pannud ja sundinud unustama, et seisame siiski Maa pinnal.

Üleeile õhtul tegi USA president Donald Trump avaliku videokõne Rahvusvahelise Kosmosejaama pardale, et õnnitleda astronaut Peggy Whitsonit enim aega kosmoses veetnud ameeriklase rekordi purustamise puhul.

Trumpilikult kohmakas ja veidras kõnes suutis maailma võimsaima kosmoseriigi president küsida astronoomidelt, milline on nende hinnangul realistlik ajaraam esimese inimese Marsile lennutamiseks. Kuuldes, et tema enda mõni nädal tagasi allkirjastatud plaani järgi võiks maandumine toimuda 2030ndatel, teatas Trump, et see ei lähe mitte: protsessi tuleb kiirendada ja Marsil maandumine võiks toimuda juba tema esimese ametiaja jooksul.

Arvestades, et isegi plaanis seatud tähtaeg on pehmelt öeldes ambitsioonikas ning vajab realiseerimiseks meeletutes (nii mõnelgi hinnangul arututes) kogustes ressurssi ja uute tehnoloogiate leiutamist, võib uue nõudmise kanda vast samasse lahtrisse Mehhiko kinnimakstava piirimüüri ja Hillary Clintoni vangistamisega. Kes see siis Ameerika presidendilt ikka realistlikku ja läbimõeldud seisukohavõttu ootaks?

Küll aga on selle väljaütlemise taga Trumpi nõuniku (!) Elon Muski näoga Marsi-eufooria, mis üha süveneb ja mind sügavalt murelikuks teeb.

Isegi kui me suudame inimese 2030. aastateks Marsile saata, ei tee see punast planeeti elukõlblikuks. Saavutusena oleks inimese teisele planeedile saatmine muidugi muljetavaldav, aga sellele kuluvad ressursid ei ole kaugeltki väikesed. Samal ajal on Trump kõvasti kärpinud NASA kaugseire ja Maal toimuva jälgimise võimekust, saates sisuliselt välja sõnumi, et planeedid on põnevad ja vajavad uurimist. Kõik peale selle ühe, millel me elame.

Isegi kui utoopilise projektiga suudetakse tulevikku rikastada, nagu see oli Kuule lendamisega, ei ole ma sugugi kindel, kas see on mitmest otsast reostuva, kõrbestuva, soojeneva ja ülerahvastuva planeedi elanike jaoks õige suund, kuhu panustada.

Meenub vanematelt põlvkondadelt kuuldud lugu professor Hans Trassist, kes suutis tekitada nõukogude 1980ndate kosmoseeufooria foonil väikese skandaali, avaldades Edasis arvamusloo, kus tuletas seltsimeestele meelde, et kuigi maailm vajab avastamist, elame siiski Maal, mitte kosmoses. Kas tõesti vajavad sellised sõnumid jälle ülekordamist?