Mootorratturi peatamiseks tuli politseil ta teelt välja suruda.

FOTO: Martin Ilustrumm

Politsei sundpeatas mootorratturi. Juhtumile on osaks saanud erakordselt suur avalik tähelepanu, sõna võttis isegi valitsusjuht. See on meie demokraatlikus ühiskonnas mõistetav. Kui kõne all on inimelud ning võimalik õigusriigi piiride ületamine, peab avalikkus olukorda kontrollima. Küsimuste esitamine ja arutelu teke on terve ning avatud ühiskonna tunnus.

Meedias avaldatud videod ja asjaosaliste kommentaarid näitavad mootorratturi ilmset seadusrikkumist. Juhtimisõiguseta sõidukijuht sooritas teedel lubamatuid manöövreid, ületas sõidukiirust, eiras liikluskorraldusvahendeid ja politsei korduvaid peatumismärguandeid. Nooruk seadis ohtu mitte ainult iseenda ja kaassõitja, vaid ka teiste liiklejate elu ja tervise.

Politsei ei tohi jääda passiivseks pealtvaatajaks, kui keegi laamendab liikluses, ähvardab relvataolise esemega vmt. Kui politsei kasutab seejuures vahetut sundi ja erivahendeid, tuleb seda hoolega kaaluda. Aega otsuse langetamiseks pole kunagi liiga palju. Politsei ei tohi seadusrikkujat takistades ohustada vahetult juhtumisse puutuvaid ega kõrvalisi inimelusid. Ent jõu kasutamine pole kunagi täielikult riskivaba. Korrakaitseseadus viitab, ja mitte asjata, kohustustele, mis kaasnevad vahetu sunni kohaldamisel tekitatud kehavigastustega – korrakaitsjad peavad andma kannatanule esmaabi.

Praegusel juhul oli risk kahtlemata tõsine – mootorrattaga õnnetusse sattumisel on võimalus viga saada palju suurem kui autoga sõites. Lõppenuks sundpeatamine letaalselt, pöördunuks avalikkus politsei vastu. Sama reaktsioon järgnenuks, kui politsei poleks reageerinud, aga tsiklijuht oleks põhjustanud hiljem traagilise õnnetuse. Parimal juhul oleks liiklushälvik võib-olla kuskil netifoorumis hiljem ärbelnud, kui lahe ja õigustatud on politsei eest minema kihutada ning ahvatlenud sellega teisi samamoodi käituma. Aga kõik need on oleksid.

Jõu kasutamine iseenesest ei tee õigusriigist politseiriiki. Praegusel juhul keegi ei hukkunud ja seega võiks öelda, et politsei võetud risk oli õigustatud. Kuid stopp. Seesama õigusriik tähendab ka seda, et langetatud otsuste üle ei saa otsustada emotsionaalsed kiibitsejad, vaid ikkagi asjatundjade läbi viidud (ametkondlik) uurimine.

Kõnealune juhtum näitab, et ühes asjas on meie liiklusohutuse ja laiemalt õiguskorra tagamise eest vastutavatel asutustel kõvasti arenguruumi. Selle asemel et kulgeda kampaania korras silmaklappidega projektist projektini, tuleks jälgida tegelikku elu. Iga seesugune seik pakub hea võimaluse jagada selgitusi ning mõjutada seeläbi liiklusalaseid hoiakuid vajalikus suunas.