Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/02/02/4999373t1h9838.jpg)
Emmanuel Macron on Prantsusmaa järgmine president. Pole loomulikult võimatu, et 7. maiks kuulub see väide žanrisse «kuulsad viimased sõnad», kuid kui nii, siis on täna võimatu ette kujutada asjade loogikat, mis tõstaks Prantsusmaa presidendivalimiste teises voorus võitjaks Marine Le Peni.
Pühapäevaõhtused küsitlused andsid kõik sama tulemuse: Macroni toetus on kahe kolmandiku lähedal, Le Pen näeb vaeva 30 protsendini jõudmisega. Trumpi-Clintoni paralleelid, pealtnäha ükskõik kui atraktiivsed, ei kehti, kuna Ameerika Ühendriikides oli kahe kandidaadi vahe vaid paar protsendipunkti.
Kuid Prantsusmaa ei asu Põhja-Ameerikas. Valik Macroni ja Le Peni vahel on tsivilisatsiooniline: kas jääda Euroopasse või mitte. Prantsusmaa valijad eelistavad täna ülekaalukalt Macroni sõnumit: vaid Euroopas saab Prantsusmaa teostada oma universaalset, ülemaailmset kutsumust. Ilma Euroopata, väljaspool eurotsooni ja ELi, nagu soovib Le Pen, oleks Prantsusmaa lihtsalt kolgas.
See on paradoks, mida Ida-Euroopast on raske hoomata: Prantsusmaa uhkus, kuigi alati iseseisev, ei oleks väärt midagi, kui see ei rajaneks ambitsioonil suunata Euroopat. Euroopa väärtused on ajalooliselt suuresti Prantsusmaa väärtused, nende hülgamine nõuaks riigilt midagi tsivilisatsioonilise suitsiidi sarnast. Seetõttu valib lõviosa prantslastest avatuse kui keskse Euroopa väärtuse.
Sama tendents on ilmne ka poliitikute seas, Macronile on toetust avaldanud juhtivad poliitikud nii paremalt kui ka vasakult, alates valimistel kolmandaks jäänud konservatiivsest ekspeaministrist Francois Fillonist ja lõpetades Sotsialistliku Partei juhtidega. Prantsusmaa ees seisva valiku ajaloolisus ei lähe samas sümptomaatiliselt korda vasaku äärmuse esindajale Jean-Luc Mélenchonile, kes tuli esimeses voorus neljandaks ning on oma toetajatele öelnud, et tal puudub Macroni ja Le Peni vahel eelistus.
Paremat ja vasakut äärmust Euroopas seob täna oportunistlik iha ebastabiilsuse ja kaose järele iga hinna eest ja kumbki on varmas looma alliansse ideoloogiliste vastaspooltega nagu omal ajal Stalin Hitleriga. Sama sümptomaatiliselt ei tervitanud Saksamaal Macroni võitu AfD ja Linke.
Macron näib nõrga presidendina, tal pole ei korralikku parteid – En Marche! on liikumine –, samuti pole teda varem ühessegi ametisse valitud. Prantsusmaa presidendi võimupiirid pole väga kaugel sellest, millisena Eesti riigijuhi omi nägi Lennart Meri. Tegemist on poolpresidentaalse süsteemiga, kus president saab oma võimu praktikas teostada vaid juhul, kui tal on enamus ka parlamendis.
Macroni kasuks räägib aga asjaolu, et nende valimiste «seismiline šokk» (osundades Le Figarod), kus teise vooru ei jõudnud Viienda Vabariigi ajaloos esimest korda ei konservatiiv ega sotsialist, tähistab ühtlasi peata olekut mõlemas parteis. Konservatiivses UMP erakonnas, millele kolm kuud tagasi näis presidendivalimiste kaotamine võimatuna, algab ilmselt siseheitlus võimu pärast. Sotsialistid on Hollande’i taandumise järel sama peatud, kuna Benoit Hamon sai alla seitsme protsendi häältest. Sellistes oludes võib Macron ka parlamendis loota laiemale vabariiklikule alliansile mõjukate poliitikutega nii vasakult kui ka paremalt.
Eesti on reeglitejärgsel ajastul riik, mille jaoks on parim valik status quo. Macron on status quo kandidaat par excellence. Temaga võime loota eurotsooni ja ELi kaitsekoostöö tugevnemisele – mõlemat peame täna oma strateegiliselt elulisteks huvideks. Prantsusmaa tulemusest maksimumi võtmine nõuab aga oma dogmaatilisusest kaugemale nägemist: kandidaate (ega riike) ei tule reastada selle järgi, kuidas keegi suhtub Venemaasse. Oluline on, kuidas nad suhtuvad Euroopa tugevdamisse.