Pühapäevaõhtused küsitlused andsid kõik sama tulemuse: Macroni toetus on kahe kolmandiku lähedal, Le Pen näeb vaeva 30 protsendini jõudmisega. Trumpi-Clintoni paralleelid, pealtnäha ükskõik kui atraktiivsed, ei kehti, kuna Ameerika Ühendriikides oli kahe kandidaadi vahe vaid paar protsendipunkti.
Kuid Prantsusmaa ei asu Põhja-Ameerikas. Valik Macroni ja Le Peni vahel on tsivilisatsiooniline: kas jääda Euroopasse või mitte. Prantsusmaa valijad eelistavad täna ülekaalukalt Macroni sõnumit: vaid Euroopas saab Prantsusmaa teostada oma universaalset, ülemaailmset kutsumust. Ilma Euroopata, väljaspool eurotsooni ja ELi, nagu soovib Le Pen, oleks Prantsusmaa lihtsalt kolgas.
See on paradoks, mida Ida-Euroopast on raske hoomata: Prantsusmaa uhkus, kuigi alati iseseisev, ei oleks väärt midagi, kui see ei rajaneks ambitsioonil suunata Euroopat. Euroopa väärtused on ajalooliselt suuresti Prantsusmaa väärtused, nende hülgamine nõuaks riigilt midagi tsivilisatsioonilise suitsiidi sarnast. Seetõttu valib lõviosa prantslastest avatuse kui keskse Euroopa väärtuse.
Sama tendents on ilmne ka poliitikute seas, Macronile on toetust avaldanud juhtivad poliitikud nii paremalt kui ka vasakult, alates valimistel kolmandaks jäänud konservatiivsest ekspeaministrist Francois Fillonist ja lõpetades Sotsialistliku Partei juhtidega. Prantsusmaa ees seisva valiku ajaloolisus ei lähe samas sümptomaatiliselt korda vasaku äärmuse esindajale Jean-Luc Mélenchonile, kes tuli esimeses voorus neljandaks ning on oma toetajatele öelnud, et tal puudub Macroni ja Le Peni vahel eelistus.
Paremat ja vasakut äärmust Euroopas seob täna oportunistlik iha ebastabiilsuse ja kaose järele iga hinna eest ja kumbki on varmas looma alliansse ideoloogiliste vastaspooltega nagu omal ajal Stalin Hitleriga. Sama sümptomaatiliselt ei tervitanud Saksamaal Macroni võitu AfD ja Linke.