Olivier Vedrine

FOTO: Dmitri Fedorko

Prantsuse politoloog Olivier Vedrine ütles pärast presidendivalimiste esimest vooru Postimehele, et prantslased soovivad kardinaalseid muudatusi riigi poliitikas ning see tunne ühendab nii Macroni kui ka Le Peni poolt hääletanuid.

Prantsusmaa presidendivalimiste teise vooru kahe nädala pärast pääsesid liikumise En Marche! juht Emmanuel Macron ja Rahvusrinde juht Marine Le Pen. Postimehele esimest vooru kommenteerinud Vedrine leiab, et Prantsusmaa poliitilisel maastikul on tekkinud täiesti uus olukord.

-Emmanuel Macron ja Marine Le Pen olid presidendivalimiste esimese vooru võitjad ning panevad uuesti seljad kokku 7. mail teises voorus. Milline on kõige tõenäolisem stsenaarium, kuidas sündmused nüüd järgmise kahe nädala jooksul edasi arenevad?

Arvan, et enamik esimeses voorus osalenud kandidaate – mõne üksiku erandiga –kutsub teises voorus üles hääletama Emmanuel Macroni poolt, et välistada Marine Le Peni võimuletulek. Kui mingisuguseid imesid ei juhtu ning vääramatud jõud mängu ei astu, saab järgmiseks Prantsusmaa presidendiks Emmanuel Macron.

-Te ei hinda Le Peni võimalusi väga suureks?

Ma arvan, et tema lagi on 30–35 protsenti valijate häältest teises voorus. Võib-olla maksimaalselt isegi 40 protsenti häältest. See oleks talle suurepärane tulemus. Kuid tal pole häältereservi, mis aitaks teda presidendiks.

Juba pühapäeval kutsus vabariiklaste kandidaat François Fillon parempoolseid ning Sotsialistliku Partei kandidaat Benoit Hamon oma erakonna pooldajaid üles teises voorus Macroni poolt hääletama.

-Kas üks põhiline järeldus, mille võib Prantsuse valimiste põhjal teha, on see, et prantslastel on saanud praegusest poliitilisest eliidist kõrini ning oodatakse selle noorenemist ja uuenemist?

Olen sellega päri. Nad pole viimase 30 aasta jooksul teinud midagi ei Euroopa heaks ega selleks, et Prantsusmaa oleks majanduslikus ja poliitilises mõttes konkurentsivõimeline. Väga paljud Prantsuse kodanikud soovisid lihtsalt vanale eliidile kohta kätte näidata ja seda süsteemi hävitada. See on ühtlasi Le Peni ja Macroni valijate ühisosa: nad mõlemad hääletasid vana eliidi vastu ning soovivad kardinaalseid muudatusi.

-Mis on Macroni edu taga?

Esiteks on ta nooruslik, ikkagi kõigest 39 aastat vana, energiline ja dünaamiline. Macroni kampaania oli ülesehituselt ameerikalik. Teiseks on ta Euroopa-meelne, mis pole praegu põrmugi väheoluline. Noorem prantslaste põlvkond räägib mitut võõrkeelt, on palju reisinud ja maailma näinud, paljud on välismaal töötanud ning need inimesed toetavad kõik ühtset Euroopat. Nemad on põhimõtteliselt Prantsusmaa uus nägu ja nad kõik hääletavad Macroni poolt.

Võrdlemisi noorest east hoolimata on Macronil olemas kõik omadused, mis presidendil peavad olema. Praegu on Prantsusmaa poliitikas tekkinud täiesti uus situatsioon. Macron peab enda taha leidma ka poliitilise jõu, kes teda toetaks ning kes omakorda saaks 11. juunil parlamendivalimistel valijate toetuse. Macron lubas pärast esimest vooru peetud kõnes uusi nägusid, mis tähendab eemaldumist kõigest, mis on praegu. Arvan, et tal on raske enda taha sellist jõudu koondada ning lõppude lõpuks tuleb Macronil pöörata pilk Prantsuse poliitika praeguste raskekaallaste poole.

-Mida võib Macronilt oodata pärast seda, kui ta on presidendiks saanud?

Pühapäevases kõnes rõhutas ta reformide ning moderniseerimise vajadust. Tema platvormis on oluline koht majanduse liberaliseerimisel ning ettevõtluskeskkonna parandamisel, samuti on ta rõhutanud vajadust tugevdada sotsiaalpoliitikat ja sotsiaalseid garantiisid. Macronil on teatud populismi maik küljes, kuid mulle kui kodanikule on kõige olulisem see, et ta on avalikult välja astunud Euroopa Liidu tugevdamise poolt.

-Mida arvate prantsuse sotsialistide ning nende kandidaadi Benoit Hamoni põrumisest? Veel 2012 võitis see erakond ju nii presidendi- kui ka parlamendivalimistel ning nii viletsat tulemust pole nende kandidaat presidendivalimistel viimase poolesaja aasta jooksul saanud…

See oli neile täielik katastroof. Ma isiklikult arvan, et Sotsialistliku Parteiga on kõik läbi. Kui seal ei võeta ette põhjalikke muudatusi, on nendega kõik.

-Prantsuse presidendivalimistel on palju räägitud venemeelsest kandidaadist. Alguses oli see Nicolas Sarkozy, siis François Fillon ja Marine Le Pen. Ka Macron ja Jean Luc Melenchon on varem üles astunud Venemaad pooldavate avaldustega. Kas prantsuse poliitikute puhul võib rääkida Venemaa-sümpaatiatest?

Arvan, et nendest, keda nimetasite, on Marine Le Pen Venemaa ning Vladimir Putini poolehoidja, sest ta on saanud Venemaalt reaalselt rahalist toetust ning neil on ka ideoloogiliselt ja mentaalselt Putiniga palju ühist.

Melenchonil Venemaa-sümpaatiad kahtlemata on, sest Melenchon on Ameerika- ja kapitalismivastane. Melenchon näeb Putinis vastukaalu Ameerikale, kapitalismile ja globaliseerumisele ning teda võib ka Putini-meelseks nimetada.

Filloniga on olukord teine. Kui Fillon oleks valitud, siis oleks ta olnud umbes nagu Donald Trump. See tähendab, et Venemaal oleks teatavaid lootusi hellitatud, kuid lõpptulemus oleks välja kukkunud ikkagi teistsugune.

Macroni kampaaniaeelsed väljaütlemised tulenevad sellest, et tal polnud eriti aimu, mis Venemaal toimub. Ta on presidendivalimistel võtnud Venemaa suhtes kõige karmima ja paindumatuma joone. Ühtlasi sai Macronist Vene trollirünnaku ohver, tema kampaaniameeskonna lehekülge ründasid korduvalt vene häkkerid ning Kremli võõrkeelne propaganda korraldas ulatusliku inforünnaku Macroni vastu, avaldades temast kõikvõimalikke libauudiseid.

Võite kindlad olla: Macronist ei saa mitte iial Putini toetajat. Ta saab suurepäraselt aru, mis toimub Ida-Euroopas ja miks. Macronist saab Ukraina, Poola ning Balti riikide toetaja.