Georg Otsa nimeline muusikakool

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Kindlasti pole Georg Otsa nimelise muusikakooli töötajatel olnud kerge nende koolis vindunud tüli ja probleemidega avalikkuse ette tulla. Vastupidi, tüliküsimusi on püütud seni lahendada maja sees ja kutsutud appi ka ministeerium. Ministeeriumilt pole aga abi saadud.

Haridus- ja teadusministeeriumi senine saamatus töötajate ja direktori tüli lahendamisel on üks peamisi asjaolusid, millele tähelepanu juhime. Kuigi Otsa kool tegeleb kõlavaimaga kaunitest kunstidest, on see vormiliselt siiski riiklik kutseõppeasutus. Ja selle direktoriga sõlmib töölepingu haridus- ja teadusminister.

Järelikult on ka ministeeriumi ning lõpuks ministri asi hoolitseda, et koolis oleks kõige üldisemalt öeldes töörahu. Seda noorte muusikute taimelaval praegu ilmselgelt pole. Nagu selgub, on tülisid olnud ka varasematel aastatel. Nüüdse tüli ulatus on varasematest suurem ning kooli 136 lepingulisest töötajast on 79 andnud allkirja pöördumisele, millega nõutakse direktor Aarne Saluveeri lahkumist.

Õpetajatele on viimaseks piisaks kannatuste karikas saanud uus palgakorraldus, mida nad peavad ebaõiglaseks. Õpetajate esindaja arvutab, et lepingumuutused, mida kooli juht esitles palgatõusuna, tähendasid tegelikult seda, et ühe õppetunni eest saadav tasu hoopis langes.

Loomulikult üllatab selline tüli meid kõiki. Avalikkus tunneb ju Aarne Saluveeri karismaatilise ja eduka koorijuhina. Inimesena, kes paneb kõlama nii oma koorid kui ka terve laulukaarealuse.

Muidugi ei tee see tüli tühjaks Aarne Saluveeri saavutusi muusikuna, aga teisalt ka mitte ühegi tema kui direktori alluvuses töötava õpetaja omi. Küsimus on asutuse juhtimises ja inimeste töötingimustes. Selles, millist palka nad oma töö eest saavad ja kas nad tunnevad ennast õiglaselt kohelduna.

Kõrvalseisjatel tuleb mõista, et direktori ja töötajate tüli ei ole üldrahvaliku populaarsushääletuse küsimus. Õpetajatel ei ole sugugi kerge tulla töötüliga ajalehe vahendusel avalikkuse ette. Esineda oma nime ja näoga ning osutada süüdistavalt sõrmega direktorile, keda rahvas tema muude teenete eest kahtlemata armastab. Seda tõsisemalt tuleb niisugust protesti võtta ja mõista seda kui appikarjet. Koolis pikalt vindunud vimm on nüüd lihtsalt avalikuks saanud.

Seadus annab koolijuhile väga suured volitused. Tema vastutab kooli eesmärkide täitmise eest ja loomulikult sõlmib peale kõige muu ka õpetajatega töölepingud. Kool ei olegi asutus, kus õpetajad otsustaksid demokraatlikult, kes peaks olema direktor. See ei saa aga tähendada, et töötajatest ja nende protestist võiks lihtsalt mööda vaadata. Loomulikult huvitab see juhtum ja eriti see, kuidas ministeerium selle lahendamisse sekkub, kõigi (riigi)koolide töötajaid.