Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/08/25/14018609t1h5dac.jpg)
/nginx/o/2016/11/29/6126481t1h3995.jpg)
Viia ülikoolide tarkus kompetentsikeskuste kaudu ettevõtjateni on õige mõte ja toimib mitmel pool edukalt. Mis aga Rakveres valesti läks ning mida sellest õppida, kirjutab Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa, kes on ise pärit Lääne-Virumaalt.
Vist ütles sõnapaari «tark maja» esimesena välja toonane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud 2008. aastal Rakveres ülikoolide kolledžite arutelul. See iseloomustas tabavalt väljaspool Tallinna-Tartut kavandatavaid kompetentsikeskusi (KK), et piirkonna ettevõtjaile ja töötajaile tarkusi ja oskusi mujalt maailmast juurde hankida. Rakveres pidi Tark Maja koondama endasse kolme kohaliku kõrgkooli tegemised ja looma kesklinnas innovaatilise keskkonna, kus ettevõtjatel, spetsialistidel ja üliõpilastel oleks olnud põhjust kokku saada.
Kuidagi aga juhtus, et sisulise kompetentsikeskuse asemel asuti Rohke Debelaki moodi arendama geniaalset metafoori selle sõna otseses mõttes.
Globaliseerumine ja mitut tüüpi innovatsioon
Meist veelgi hõredama asustusega Põhjamaades ja Šotimaal-Iirimaal on ridamisi uurimiskeskusi ja kõrgkoole, kus tehakse kohapeal vajalikku uurimis-arendustööd ja koolitatakse nii noori kui ka eriti just vanu. Kõrgkoolide paigutamine ääremaale on osutunud üheks parimaks regionaalpoliitika meetmeks. Mis oleks praegu Joensuus, Umeås või Tromsøs, kui seal ei oleks ülikoole ja teadusparke?
Lundi geograafiaprofessor Torsten Hägestrand tõdes 1970ndatel, et «mootorsaag hävitas Põhja-Rootsi töökohad». Mis siis veel harvesterist rääkida. Selleks et asustust säilitada, oli vaja uusi töökohti ja töökohtade loomiseks oli vaja ettevõtteid, mis suudaksid ülemaailmselt konkureerida. Globaliseerimisel on hargmaiste suurettevõtete mõju kasvanud. Süveneb spetsialiseerumine väärtusahelates, kasvab teadmiste ja tehnoloogia tähtsus.
Ettevõtluses on innovatsioon enamasti kuskil juba kasutatud idee või tehnoloogia rakendamine. Uuendused tekivad valdavalt igapäevases tegevuses: masinate kasutamisel ning suhtluses partnerite ja klientidega – see on TKS-mudel (inglise keeles DUI – doing-using-interacting). Isegi USAs, kus on MIT, Stanford ja Harvard, tuleb innovatsioon otse ülikoolidest vaid paari-kolme protsendi piires. Enamik uutest lahendustest luuakse ettevõtetes. Teaduspõhine tehnoloogiainnovatsiooni mudel esineb Euroopas-Ameerikas ainult suurtes ülikoolilinnades, mis katavad koos lähitagamaaga vaid viis protsenti territooriumist. Mujal 95 protsendil territooriumil on valdav TKS-mudel.
Viikingite ja keltide nutikad järeltulijaid mõistsid, et kõikjale ei saa ülikoole püsti panna. Kuidas aga hõredas keskkonnas väikefirmade võimekust kasvatada? Lahenduseks said ülikoolide kolledžid ja tehnokeskused, mis hakkasid ettevõtetele vajalikke uusi tehnoloogiaid maailmast kohale tooma ja kohandama, aga ka ettevõtjate endi silmaringi laiendama ja töötajaid koolitama. Uued koolid olid pealegi märksa väledamad ettevõtete vajadusi arvestama kui akadeemiliselt unised ülikoolid. Nii tekkisid 2000ndateks Põhja- ja keldi maade väikelinnades rakenduskõrgkoolide võrgustikud.
Eesti kolledžid ja kompetentsikeskused[1]
Põhjamaade sõpruslinnade eeskujul soovisid «oma ülikoole» ka meie 1990ndatel loodud ja valitud kohalikud võimud. Et eraülikoolid avasid väikelinnades oma «diplomite müügi kontorid», siis leidis kasvava konkurentsis oma kahaneva turuala pärast mures oleva Tartu Ülikooli regionaalsete kolledžite loomise algatus järgimist ja TTÜ ja TLÜ poolt. Kuressaares, Kohtla-Järvel ja Pärnus olid huvitatud ka keskastme spetsialiste vajavad ettevõtted.
Eesti regionaalsed kõrgkoolid olid Põhjamaade analoogidest väiksemad: nii mõneski kohas «konkureeris» mitu üksust, üle Eesti oli neid 30 kanti, ja nende loomisel ülemäära pikalt ettevaatavaid analüüse ei tehtud. 2000ndate keskpaigaks oli ilmne, et tudengkond hakkab kahanema. Erakoole kadus ja liideti koos harukontoritega.
Eesti ülikoolide kolledžid panid omakorda seljad kokku. Et samas kerkis tähtsa teemana esile innovatsioon, siis räägiti julgemalt ülikoolide kolmandast rollist – ühiskonna teenimisest. Rektorid sõlmisid 2008. aastal koostööleppe, arendamaks ühiselt kolledžite võrgustikku. Toonane regionaalminister Õunapuu algatas riikliku kolledžite programmi, mis valmistas ette regionaalsete kompetentsikeskuste meedet (KKM), mille taga oli juba märksa suurem euroraha. Algne idee oli koondada kõrgkoolid, ettevõtluskeskused, kaubanduskojad ja uurimisasutused nn ühe peatuse poe ühtsesse võrgustikku ja ühe katuse alla.
Mis selle meetmega untsu läks?
Tuli uus valitsus. Regionaalminister Kiisler ja haridusminister Lukas olid küll ühe erakonna mehed, kuid ei kippunud just samas suunas mõtlema. Kas oli mingi roll ka kampsunil, mida viimane armastas kanda, kuid igatahes roogiti KKMist välja kõik haridusega seotu põhjendusega, et see olevat haridusministeeriumi rida, aga meede peab arendama ettevõtlust. «No tule taevas appi!» Ansip oleks pidanud oma lemmikfraasi ka siin kasutama. Valdava osa Põhjamaade analoogsete KKde fookus ongi ju ettevõtjate-töötajate harimisel.
Kolledžite ja maakondlike arenduspealike algses nägemuses pidi koostöös ülikoolidega kokku lepitama piirkondlike ettevõtete vajadustest lähtuvad eesmärgid – programm, mis oleks välistanud dubleerimise ja taganud piirkondliku spetsialiseerumise. Meede tehti aga taotluspõhiseks. Toonaste ametnike arvates pidi konkurentsis tekkima häid ideid. Tekkiski. Eelvoorust sai põhiprojekti ettevalmistuseks näiteks raha SolarBaseʼi nimeline KK. Õnneks seda Otepää metsa kinnisvaraprojekti, kus nõustamine pidi toimuma Skypeʼi vahendusel, siiski lõpuni ei toetatud. Raha said vaid ülikoolide KKd.
Toetamaks kuut objekti, kirjutati kokku tervelt 34 lehekülge (Times, reavahe 1,5) määrust. Tarbetute formaalsusete tõttu jäid projektid venima ja mitu entusiastlikult kaasa löönud ettevõtjat kõrvale. KK eestvedajad ei olnud enam kaugeltki nii õnnelikud kui alguses ja tõdesid, et on nüüd küll «ülimalt kompetentsed hangete ja aruannete koostajad, kuid päris asja jaoks enam jaksu üle ei jää». Tartu Ülikooli kolledžid KKMi raha ei saanud, väidetavalt ei soovinud nood meetme kitsenduste järgi piisavalt painduda.
Mida Rakvere kaasusest veel õppida?
Kui enamik KKsid jäi ükskõik millises juriidilises vormis otseselt ülikoolide või Võrumaa Kutsehariduskeskuse struktuuri, kes saba ja sarvedega projektide õnnestumise eest vastutavad, siis Rakveres järgiti täht-tähelt määruse nõuet luua eraldi sihtasutus (SA). Ja kui EASilt uut raha ei saadud, lasti SA pankrotti.
Kas Rakvere linn või Lääne-Virumaa KOV liit üldse vajas seda KKd? Tark Maja oli vist nii mõnegi kohaliku otsustaja jaoks veidi UFO või teletupsu maja moodi: milleks see hea oli, aru ei saadud, aga päris põnev oli teist vaadata. Omavalitsuste rahanduslik võimetus sunnib eri kanalitest raha hankima ja KKM oli üks neist.
Lääne-Virumaal on elaniku kohta enim (ka suuri) ehitusmaterjale tootvaid ettevõtteid. Aga selle asemel, et lähtuda oma firmade vajadustest, hakkas Targa Maja KK end ehtima võõraste sulgedega: enamik osalisi oli Tallinnast-Tartust. Rakvere ametikooli ja Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli KK tegevusse sisuliselt ei kaasatud. Sealseid kõrgkoole pole ka enam kui kümne aasta jooksul suudetud ühendada. Kohalikel võimudel ei ole tegelikult sealseile võtmeinstitutsioonidele mõju.
Kuna EAS keskendus formaalsete nõuetele, jäi tagaplaanile kohalik osalus ning see võimaldas üksikutel eestvedajatel (ju ehk isegi teatud ajani heas usus) oma Potjomkini küla ehitada: teha head nägu ja toota kontrollide jaoks usutavaid aruandeid. Kui see mäng EASile enam usutav ei tundunud, kukkus kaardimajake kokku.
Kuidas edasi?
Kersti Kaljulaid soovitas eelmises ametis mitu korda kontrollida kulutuste asemel tulemusi. Targa Maja KK puhul näiteks idufirmade arvu ja käibe kasvu, nõustatud ettevõtete ja koolitatud töötajate arvu. Küllap oleks siis KK sisuks algusest peale saanud midagi muud.
Üks Tampere Ülikooli reformi eestvedajad prorektor Harri Melin ütles hiljutises vestluses, et Soomes võiks ülikoolide keskusi senise mitme asemel administreerida üks ülikool, samas teistega koostööd jätkates. Tegelikult nii see Eesti ülikoolide regionaalsetes kolledžites ongi. On see jätkusuutlik? Väikseima Kuressaare kolledži väikelaevade KK katseseadmed-laborid on tihedas kasutuses, koolitatakse disainereid ja muid spetsialiste. Ettevõtjad on rahul.
Et valitsusel on mõte viia osa riigiasutusi maakonnalinnadesse, aga päris head plaani vist veel ei ole, siis tasuks ehk õppida ka Rootsi kogemusest, kus riigiasutused ja kohalikud kõrgkoolid on mitmes kohas olnud peamine tõukejõud ettevõtlusklastrite rahvusvahelistumisel. Eesti ülikoolides on piisavalt tarkust, et kujundada iga piirkonna olusid arvestav innovatsioonisüsteem. Nii nagu KK tegelikult alguses kavandati.
[1] Põhineb teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi uuringul 4.5. «Regionaalsete kõrgkoolide roll kohalikus arengus», ka avaldamata intervjuudel. http://www.tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3683