Priit Pullerits: Oo, Suur Isa, aita meid, palun!

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Jõudsime ära oodata! Lõpuks on meil Eestis valitsus, kes tõeliselt hoolib ja mõtleb meie tulevikule. Pole kallimat vara kui tervis, ja pole laialt levinumat terviseohustajat kui ülekaalulisus – ja nüüd on valitsus, nagu Suur Isa, võtnud selle pahe vastu jõuliselt võidelda. Nii et võiks kiita?

Vaat ei või. Sest valitsuse, Suure Isa tegutsemine pole piisavalt otsustav. Pole isalik. Pigem on arglik ja alalhoidlik.

Suhkur, millele Suur Isa tahab maksu otsa väänata, pole ju sugugi ainuke ülekaalulise tekitaja. Pole kindel, kas see on isegi peamine. Niiviisi, tükk tüki haaval ja valikuliselt rahva tervise eest hoolitsedes ei jõua Suur Isa arvestatavate tulemusteni. Kui probleem on suur – ja ülekaalulisuse probleem heaoluühiskondades on –, tuleb seda lahendada kui tervikut, kompleksselt. Suhkrumaksust jääb väheks.

Siin ei aita muu, kui Suur Isa peab kehtestama – ettevaatust, ärge toolilt maha kukkuge! – paksusemaksu. Kuna me ei tea, mis on ühe või teise isiku puhul ülekaalulisuse põhjus, võitleks selline maks, erinevalt suhkrumaksust, ülekaalulisuse vastu universaalselt. Seega võiks sellest maksust saada – et asi ikka uhkelt kõlaks! – Kõigi Maksude Ema.

Küsite, mille järgi seda maksu määrata. Väga lihtne: kehamassiindeksi järgi. Ka seda arvutada on lihtne: tuleb jagada kehakaal kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites. Igaüks võib selle ise välja arvutada. Normaalseks loetakse tulemust 19–25. Kõik, mis on üle 25, olgu põhjus suhkur, liigsöömine või vähene liikumine, läheks maksu alla. Iga aasta esitaks iga maksumaksja koos tuludeklaratsiooniga ka ametlikult kinnitatud kehamassiindeksi.

Teate, miks selline maks võiks nüüdsele valitsusele eriti meele järele olla? Sest oi kui palju maksuastmeid saaks määrata! Kas või iga kümnendik üle 25 võiks tähistada uut astet. Astmeline maksusüsteem on ju nüüdse valitsuse ammune unelm. Ja see maks annaks kindlasti tulemusi. Suuremad maksumäärad küüniks nii kõrgele, et nende koorma alla jääjail ei jäägi raha üle limonaadi või kütuse ostmiseks. Käivad jala ja joovad vett. Kaal väheneb. Mission accomplished!

Aga ei ole aus maksudega ainult karistada, väidate. Jah, nõus. Kuid mõelge korra: astmeline paksusemaks pole tegelikult põrmugi karistav, vaid vastupidi, motiveeriv ja premeeriv. Igatahes saab valitsus, kes armastab nii väga sõnumitega mängida – teame ju, et suhkrumaks ei ole üldse mõeldud riigieelarve täitmiseks, vaid ikka üksnes rahva eest hoolitsemiseks –, seda innustava ja positiivsena presenteerida. Sest mida väiksemaks oma kehamassiindeksi saate, seda vähem ju maksate. Loogiline, kas pole?

Niisiis ootaks, et kui Suur Isa tahab olla oma nime vääriline, käärib ta käised üles ja asub otsustavamalt tegutsema selle nimel, mille on oma südamemureks kuulutanud. Kellukese või Limpa pudelite pealt sentide korjamine, mööngem, on ikka kerjuse kombel närutamine.