Nagu seesuguse rahakülvi puhul ikka, pöörduvad pilgud rahandusministeeriumi poole küsimusega, kust võetakse raha. Esimese hooga rääkiski rahandusminister Sven Sester (IRL) järgmiste aastate majanduskasvust, mis peaks riigikassasse tooma rohkem maksutulu, rääkis ka Tallinna Sadama börsileviimisest ja riigifirmade dividendidest.
Kuigi on tõsi, et maksud laekuvad kenasti ja riigifirmade osaline börsileviimine toob ühekordset lisaraha, ei ole Sesteri vastused veenvad, ammugi mitte täielikud. Ta ei ole usutavalt suutnud kummutada reformierakondlastest maksuhagijate õhku visatud süüdistusi, nagu hakataks jooksvaid kulusid ja valimislubadusi katma eelmiste valitsuste reservide või laenudega tuleviku arvelt.
Lisaks nelja aasta rahalistele plaanidele jõudis valitsus viimaks otsusele, missugused maksud järgmisest aastast ikkagi kehtima hakkavad. Siinkohal rõõmustas ka Sester ise, kuna just tema initsiatiivil visati maksupaketist välja autode registreerimistasu ehk automaks. «No ei meeldinud see automaks kohe üldse. Ei meeldinud,» kirjutas minister sotsiaalmeedias.
See on tegelikult äärmiselt kummaline, sest just Sesteri juhitav rahandusministeerium oli see asutus, mis automaksu kontseptsiooni välja töötas. Tekib küsimus, et milleks siis üldse ministeeriumi tublide ametnike aega raisata, kui kõige suurem juht ise juba algusest peale selle headusesse absoluutselt ei usu.
Viimane selletaoline näide meenub paari kuu tagant samast asutusest, kui ajakirjandusse lekkis riigihalduse ministri Mihhail Korbi (Keskerakond) plaan viia suur osa riigiasutusi pealinnast välja. Toona rääkisid kõik ministeeriumi töötajad justkui ühest suust, et dokument on esialgne ja suurem osa seal sisalduvast infost ei kehtigi enam. Milleks toota dokumente, eelnõusid, millest ei ole mingisugust tolku ja mis lendavad prügikasti?