Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/26/13435796t1h4758.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/21/6575737t1habe5.jpg)
Sel nädalal pani valitsus laias laastus paika järgmise nelja aasta riigieelarve ja suuremad kulud-tulud. Ministrite hulgas oli palju rõõmustamist: suure portsu raha saab juurde tervishoid, transpordisektor, kaitsetööstus, muidugi tõusevad ka õpetajate palgad.
Nagu seesuguse rahakülvi puhul ikka, pöörduvad pilgud rahandusministeeriumi poole küsimusega, kust võetakse raha. Esimese hooga rääkiski rahandusminister Sven Sester (IRL) järgmiste aastate majanduskasvust, mis peaks riigikassasse tooma rohkem maksutulu, rääkis ka Tallinna Sadama börsileviimisest ja riigifirmade dividendidest.
Kuigi on tõsi, et maksud laekuvad kenasti ja riigifirmade osaline börsileviimine toob ühekordset lisaraha, ei ole Sesteri vastused veenvad, ammugi mitte täielikud. Ta ei ole usutavalt suutnud kummutada reformierakondlastest maksuhagijate õhku visatud süüdistusi, nagu hakataks jooksvaid kulusid ja valimislubadusi katma eelmiste valitsuste reservide või laenudega tuleviku arvelt.
Lisaks nelja aasta rahalistele plaanidele jõudis valitsus viimaks otsusele, missugused maksud järgmisest aastast ikkagi kehtima hakkavad. Siinkohal rõõmustas ka Sester ise, kuna just tema initsiatiivil visati maksupaketist välja autode registreerimistasu ehk automaks. «No ei meeldinud see automaks kohe üldse. Ei meeldinud,» kirjutas minister sotsiaalmeedias.
See on tegelikult äärmiselt kummaline, sest just Sesteri juhitav rahandusministeerium oli see asutus, mis automaksu kontseptsiooni välja töötas. Tekib küsimus, et milleks siis üldse ministeeriumi tublide ametnike aega raisata, kui kõige suurem juht ise juba algusest peale selle headusesse absoluutselt ei usu.
Viimane selletaoline näide meenub paari kuu tagant samast asutusest, kui ajakirjandusse lekkis riigihalduse ministri Mihhail Korbi (Keskerakond) plaan viia suur osa riigiasutusi pealinnast välja. Toona rääkisid kõik ministeeriumi töötajad justkui ühest suust, et dokument on esialgne ja suurem osa seal sisalduvast infost ei kehtigi enam. Milleks toota dokumente, eelnõusid, millest ei ole mingisugust tolku ja mis lendavad prügikasti?
Kuigi valitsuse maksupoliitika on kompromiss, ei näi ükski uus idee – kui ehk ettevõtluskonto välja arvata – päris Sesteri «oma asi» olevat. Tal on küll piisavalt hoogu ja indu asju käivitada, aga samas jääb alati kahtlus, et ta viib ellu valitsuspartnerite ammuseid unistusi või kirjutavad maksud kokku ametnikud, kes katsuvad eelmiste valitsuste ajal sahtlisse vedelema jäänud ideid realiseerida.
Nagu ütles üks maksuekspert – Sesteri ja rahandusministeeriumi nahas ei tahaks küll praegu olla, kuna just nemad peavad eelarveaugu kokku lappima ja seejuures veenvalt põhjendama, et see kõik on Eestile väga kasulik. Probleem on aga selles, et need veenvad põhjendused puuduvad. Selle asemel räägib Sester keerulist, konarlikku ja vastukäivat juttu, millest on tavainimesel neetult raske aru saada.
Kui tulumaksuvaba miinimumi tõus 500 euroni ja sadu protsente kasvavad lahja alkoholi aktsiisid välja jätta, on Sesteri uued maksud pigem peenhäälestamine, mis eelarvet oluliselt ei täida. Natuke võetakse pankadelt, natuke raskeveokitelt, natuke karastusjookide tootjatelt, aga need ei anna tugevat impulssi uue rikkuse tekkimiseks ega jaga märkimisväärselt ümber ka juba olemasolevat vara.
Meelehärmi teeb seegi, kuidas Sester on mitme uue maksu kehtestamisel ettevõtete ja huvigruppide lobitööle järele andnud. Nii ütles ta suhteliselt otsesõnu, et pankadele mõeldud 14-protsendilise tulumaksu kirjutas ette pangaliit, suhkrumaksu määrad panid paika joogitootjad.
Mõneti on see arusaadav, kuna Eestis pole sääraseid makse varem olnud ja seetõttu puudub ka eksperditeadmine, aga teisalt jätab see ülimalt halva maigu, kui seadusi kirjutavad huvigrupid, kes peavad enda ärihuvisid ühiskonna omadest ülemaks.