Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uuslavastus «The Rise and Fall of Estonia» nihutas taas piire Eesti teatris.

FOTO: Eero Epner

Kolmapäeval see juhtus: Nokia kontserdisaalis esietendus «The Rise and Fall of Estonia». NO99 kuulutas uuslavastuse välja nii: «Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi poolt koos trupiga läbi viidud Eesti-uuringud saavad nüüd oma emotsionaalse finaali. Kõik, mida me oleme alati tahtnud Eesti kohta öelda, saab nüüd öeldud.» Eesti Teatrikriitikute Ühendus tegi eksperimendi ja otsustas oma teatrimuljed kohe jäädvustada: esietendusejärgsel hilisõhtul vestlesid lavastusest teatrikriitikud Valle-Sten Maiste, Gerda Kordemets, Madli Pesti, Rait Avestik, Riina Oruaas, Madis Kolk ja Margot Visnap.
 

Valle-Sten Maiste: NO99 värske lavastus kõnetas ja liigutas mind erakordselt. Nii lavastuse sisu kui vorm olid mõjuvad. Imetlen ammuli sui NO trupi võimekust tulla välja järjepanu sisukate, tõsiste mastaapsete töödega, mille kontseptsioon ja nüansid on leidlikult välja arendatud, ühtaegu sisukad ja vaimukad.

Tegu oli väga meisterlike psühholoogiliste misanstseenidega, samas toodi tegevus vaatajani peaaegu tervikuna videokaamera vahendusel, mis on meil esmakordne. Võimalik, et midagi läks seeläbi kaduma, kuid ei saa öelda, et vahetus või intiimsus. Kohati tuli intiimsust kaamera võimaldatud lähivaates pigem juurde.

Tehniline töötlus võimaldas seevastu lummavaid efekte interjööride ja stilistikaga. Ühiskonnas laia resonantsi omavad tegelased julgevad meil kahjuks harva panna publiku silmitsi ebameeldiva peegelpildiga. Imetlen NO99 julgust seda teha.

Gerda Kordemets: Esmamulje seostub vast isegi äsja nähtud etenduse välise tähelepanekuga. Mu meelest näidatakse selle lavastusega päris hästi koht kätte eesti kinole. Ehk siis, kui tahetakse jutustada oma lugu kino vahenditega, ei ole vaja miljoneid ja palju aastaid.

Head filmilugu võib väga hästi teha siin ja praegu ning sootuks odavamalt. Arvan, et enamik vaatajatest Nokia saalis ei tee olulist vahet, kui kohatine kehv heli välja arvata. Tänapäeval on loo jutustamiseks filmivahenditega kõik vajalik igas arvutis ja mobiiltelefonis olemas, nõnda näitab see lavastus, et filmitegijate kohatine suurelisus on vaid paaniline püüd säilitada mingit status quo’d.

Teisalt on see lavastus oma vormilt 80ndatel tehtud seebiooperite koopia, mil kogu dekoratsioon ehitati stuudiosse üles ning mängiti publiku ees koos naerupahvakutega eetrisse.

Rait Avestik: Minu üsnagi õõnes ja hõre olek nii enne etendust, etendusel kui ka pärast on tingitud mitmest aspektist. Kindlasti ei saa lavastusega kaasas käinud lokku löövat turundamist teatri enda kontekstis maha laita, kuna teatrite jaoks pole majanduslikult raske aeg ammugi möödas.

Pigem tuleks tervitada NO99 jõudu ja tahet tegeleda oluliste teemade ja massidega, aga see lause on ka juba klišee. Siiski on kogu viimase aasta projekt «eestlased, hakake normaalseks!» mõjunud kuidagi väsitavalt, vaatamata sellele, et ma teatrile ega poliitikale iga päev ei mõtle.

On paradoksaalne (see paradoksaalsuse tunne on sügavalt subjektiivne), et julge ja vaimukas, tihtipeale geniaalnegi «rahvaraputus» ning intensiivne mõista andmine mõistuspärasest mõtlemisest mõjub selle sünni hetkel küll võimsalt, kuid ei kauem. Etendusel kargas mulle pähe kummaline võrdlus veel mõni aeg tagasi tänavatel olnud suurte poliitiliste plakatitega.

Mis mõte on neil plakatitel, need ei mõjuta ju mõtlemisvõimelist inimest tema valikutes. Kas olen saanud nii mitmeski mõttes mööda pükse, kui pärast etendust olen endiselt oma eluga rahul?

See on puhtalt lavastuse ümber käivatest manipulatsioonidest tekkinud küsimus. Väsitab see lavastuseväline, mis tegelikult ei olegi või ei pruugi olla väline. Kas ma olen osa publikust või osa osatäitjatest? Metamäng Nokia kontserdisaali teemal oli Jaak Printsi esituses vägagi omal kohal.

Lavastuse idee kohta ei saa küsida, kas meeldis või ei meeldinud, saab küsida – kas puudutas või mitte. Puudutamiseks oli midagi puudu – eestlase portreest oli puudu tasakaal.

Näitlejad mängisid meisterlikult. Poleks vist väga tark hakata norima, kas tegu oli teatriga või mitte, sest selle projekti puhul ei ole terminitesse takerdumine vajalikki. Seda enam, et ollakse sealmaal, et ainult teatrispetsiifikaga ei saavutata oodatud tulemust. Massikultuuri (heas mõttes) ideaalne näide – ürgsed ideed peenes vormis.   

Margot Visnap: Ootused olid kõrgele kruvitud: näeme ilmselt ühe pika teekonna finaali. Ootasin huviga, kuis tandem Semper-Ojasoo lõpetab eestlust käsitlevate lavastuste tsükli. Võib-olla ka seetõttu pigem pettusin.

Eelnevad videoklipid meedias panid kartma, äkki pakutakse mulle ETV «Tujurikkujate» lahjemat või tüsedamat varianti, mida mõni sketš lavastuses meenutaski. Vahest on ülbe nimetada lavastusse lükitud lugusid sketšideks, aga need olid üles ehitatud tuttavlikele stereotüüpidele ja paraku paljuski etteaimatavad.

Nii mõndagi lugu vaadates võis oletada, kuidas see lõpeb. Tabasin end etendust jälgides ikka ja jälle küsimas: miks mulle näidatud eestlaste lood on nii skemaatilised, tuttavad justkui meelelahutusmaailmast?

Ega osanud leppida ka lavastuse lõpustseeniga, mis kujutab eestlasi õgardlike loomadena, mil oma idee ja identiteedi kaotanud Eestit enam ei ole. NO näitab, kuidas meie, eestlased, istume ümber pidulaua, «leiname» kadunud Eestit, aga tegelikult on meie ainus atavistlik soov ennast täis (surnuks?) õgida.

Nõustun Gerdaga, NO kasutab kinovahendeid suurepäraselt ja teeb silmad ette meie filmitegijatele, kes jauravad alatasa, kui raske on filmi teha. Väga efektne, sümboolnegi oli algus: näitlejad lahkusid meelelahutuskeskusest Solaris oma teatrimajja kunsti looma, jättes vaataja Nokia saali justkui maha, üksi hiigelsuure ekraani ette.

Riina Oruaas: Imetlesin suurepärast tehnilist teostust, võimas, efektne. Aga samas: kogu kahe ja poole tunnise lavastuse mängimine kaamerasse oli vähemasti minu jaoks lavastuse suurim nõrkus. Loobuti ühest võimsamast vahendist – näitleja laval publiku ees siin ja praegu, kadus teatrile omane intensiivsus.

Vaatemäng jäi külmaks ja kaugeks. NO projektid on olnud dramaturgiliselt tugevad, seekord oli kõik kuidagi etteaimatav. Oli suurepäraseid leide, üksikuid väga häid stseene, hetki. Finaalis kõlav tekst oli poeetiline, võimas. Samas ei taha lavastuses kuvatud eestlase portreega nõus olla – selle kollektiivse masohhismiga.

Mul on vahest naiivsed ootused NO suhtes. Nad on suurepärased ühiskonnakriitikud. Aga aeg-ajalt küsin endalt: mis on siiski see edasiviiv idee? Meile pannakse peegel ette: eestlased on sead, kes ainult õgida oskavad – vaimukas, naljakas ja kurb stseen, kus eestlased nägupidi taldrikus sonkisid ja õgisid. Aga mida selle teadmisega peale hakata?  

Madli Pesti: Ühest küljest on ju tore, et ei pea Alvis Hermanise ja Frank Castorfi lavastuste vaatamiseks enam Lätti või Saksamaale sõitma. «Rise and Fall» oli minu jaoks Hermanise ja Castorfi süntees. Nägin hermanislikku hüperrealismi: ülirealistlikud interjöörid, mida Hermanis on loonud paljudes oma lavastustes.

Live-videokaamera kasutamise pioneer, esimene, kes selle võtte nii mõjusalt läbi viis, oli Frank Castorf 1990ndate alguse Berliinis. Tema edukate lavastuste tuules hakati live-kaamerat teatrilaval väga palju kasutama. Loomulikult on NO tegijad näinud nii Hermanist kui Castorfi.

Üks stseen meenutas pea üks ühele Castorfi lavastust «Idioot» (Dostojevski põhjal) – see lavastuse lõpustseen, kus inimesed, näod taldrikus, toitu õgisid. Castorfil istub samamoodi seltskond ümber laua, näitlejad mängivad ekstaatiliselt, ekspressiivselt. Interjöör oli väga sarnane. Meil olid laual eesti rahvustoidud rosoljest seapraeni, seal oldi nägupidi tordis.

NO lavastuse vormiline radikaalsus oligi siiski selles, et kogu tegevus toimus teises majas. Kummalisel kombel mulle ei andnud see midagi, et ma vaatasin lavastust koos ligi 2000 vaatajaga.

Lavastajad on intervjuudes pidevalt rääkinud massi mõjust, kuid mina oleks tahtnud näha etendust NO saalis. Mulle tundub, et siis oleks kõik mulle lähemal olnud; ka siis oleks ju tegevus võinud ekraanil olla. Nokia saalis istudes ei kõnetanud mind see etendussituatsioon, ka sisulises mõttes mitte eriti.

Madis Kolk: Minu jaoks tekkis mingi tajuparalleel tänavuse luulelaureaadi Indrek Koffi raamatuga «Eestluse elujõust». Sellele leidlikult kokku koondatud käibefraaside kogumikule tahaks ju esmapilgul kohe omistada mingit ühiskonnakriitilisust, et näe, kuis nätaki paneb!

Ja seejärel võib tekkida ka see solvatuse moment, et mina ju pole selline, miks ta mulle seda räägib. Aga on see ikka viljakaim viis raamatut või lavastust vastu võtta? Tegemist pole ju niivõrd kriitikaga, mille osas lavalolijad võtaksid saalisviibijate suhtes mingi hoiaku, kuivõrd pigem üks moodus eestlaste lugu jutustada.

Ma ei kurdaks selle üle, et eestlased ei oska enda üle nalja teha, kuid enesest rääkimise oskus, n-ö eesti loo või eesti asja ajamise oskus vajab harjutamist küll. See lavastus oli just üks väga tundlik katse seda teha.

Me räägime pateetiliselt, et meid, eestlasi, on ainult üks miljon, kuid kohates aeg-ajalt seda üleolekut, millega üks eestlane end teisest distantseerib – kahetsusväärselt tihti kohtab seda muide just kultuuriinimeste hulgas –, siis tekib küll küsimus, et mis miljonist me räägime, keda me sinna hulka arvame.

Teatri võimuses on ju ka see, et pannes meid silmitsi mõne groteskse või stereotüüpse stseeniga, ei pea me võtma mitte kriitilist või kritiseeritu hoiakut, vaid püüdma seeläbi hoopis iseennast tervikuna tajuda, end koos oma vigadega märkama ja armastama õppida, et seejärel kogu koormaga edasi minna ja võimalusel õilistadagi.

Minu jaoks toimis lavastus väga edukalt just sellise harjutustikuna ning selle teenistuses olid ka tehnilised vahendid ja ruumivalik. NO99 enda ruumides sugenenuks asjale külge elitaarne distantseeritus, seda ainest tuli aga vastu võtta õlg õla kõrval suurema rahvamassiga.

Vahendatus video kaudu oli ideeliselt igati põhjendatud: aktualiseeriti paralleelruumid ja selliselt aktualiseeritud tinglikkus tagas ühtaegu nii realistlikud elupildid ja «oma rahvaga koos olemise» kui ka kõrvalpilgu.

Visnap: Eestlast, tema olemust on lavastuses suhteliselt ühekülgselt kujutatud, eestlase kuvand surutud liialt kitsasse raami. Tegijad oleks nagu valinud ainult ühe segmendi eestlastest ja seda brechtilikult võimendanud: ropendavad, laisad, allaheitlikud, ideaalid ja unistused hüljanud eesti inimesed, kes midagi enam ei taha.

Ei viitsi nad tööd teha, sõimavad teisi ja oma riiki. Idioodistunud ja loomastunud inimesed, kel häguselt meenub pidulauas läbustamise kõrvalt veel laulda «Aitsihh-aitsahhi» või «Õllepruulijat».  

Maiste: Lavastust koos hoidvaks teljeks oli frustratsioon. See käidi välja Tambet Tuisu sõnatus avastseenis, mis lõppes pea patja peksmisega, ja kandis kogu mosaiiki.

Paljudel ajalooainelistel stseenidel ehk ei olnud iseseisvat sisulist kvaliteeti, aga need aitasid moodustada tervikut eestimaalase elu ja ajaloo traumadest. Kuid need stseenid olid esteetiliselt nauditavad nii näitlejatööde kui interjööride ja õhustiku mõttes.

Samas Sergo Varese esitatud monoloog, mis oli üks lavastuse tipphetki, oli küllap ka omaette kvalitatiivne tase 60ndate lõpu vabadusetunnetuse edasiandmisel, mille emotsionaal­se ja sisulise kandvuseni ei küüni ei memuaristika ega ajalookirjandus just alati. Muidugi oli frustratsiooni võimendatud. Olen kindel, et nii muserdunud eestlase vaim ei ole.

Ometi on pidev valuline pürgimine vaimse vabaduse ja iseolemise poole okupatsiooniajal ning hiljem paljuski kollektiivse hüsteeriana üles köetud tung ainelise kasvamise suunas jätnud eestlase vaimu oma valusad vaod. Stseenid, kus Jaak Prints elab Mirtel Pohla peal välja oma suutmatust vastata suuresti virtuaalselt üles köetud majandusliku edukuse standarditele, oli tõetruu.

Samuti trepist üles ähkimine ikka edukamate ja rikkamate poole, endal võhm väljas. Me pürgime kogu aeg kuhugi, kuid meil pole aega ei vanemate, pereliikmete, sõprade ega värske õhu jaoks. Oleks ehk aeg hingata ilma, et rusuks mure selle pärast, mitmendal kohal me mingites virtuaalsetes edenemistes oleme. Minu arvates pani lavastus meie vaimsele seisundile valusa, aga õige diagnoosi.

Kordemets: Kindlasti on eestlasi, kes ei tea, ei oska, ei viitsi ja ainult kiruvad. Kes tahavad välismaale tööle, mitte millegi eest raha saada, ennast surnuks töötada ja seaks süüa. Nemad on NO eestlaste projektsioonis esindatud.

Aga on ju ka neid, kes armastavad oma tööd, teevad seda rõõmuga ja mitte ainult raha pärast, saavad endaga hakkama ega virise. Minu arust on eestluse olemus ajast aega – ka eestluse idee, tegelikult – nimelt sellistes inimestes. Neid nägi kahjuks selles lavastuses väga vähe.  

Pesti: Nõustun Margotiga, ka minu jaoks jäi eestlase kuvand (mis ju oli selle lavastuse teemana välja kuulutatud) üheplaaniliseks. Ja miks ta ei puudutanud? Võib-olla just nimelt selle brechtiliku võõritusefekti pärast. Tõesti, võõritust oli kasutatud läbivalt ja tundsin, kuidas ma end ekraanil toimetavatest inimestest distantseerin.

Maiste: Mina tundsin küll iseenda seal nägupidi süldikausis ära. Mina ei julge öelda: selle asemel et oma aega mingi sajanda või tuhandenda mõttetu leheloo peale kulutada, olen oma kolme lapsega tegelenud ja vanadele sõpradele helistanud või emale külla läinud.

Ega rikkamaks pole meid saanud keegi teha siin varakapitalismis, olgu meil Ansip või Allik juhiks. Aga puhtalt ainelise võidujooksu tagantkihutamise asemel inimlikumat väärtusatmosfääri oleks ehk andnud kujundada.

Ansip aga õpetab, et väärtused on privaatsed, universaalne ihalus on vaid raha, mis võimaldab mis tahes väärtusi vaba tahte kohaselt realiseerida. Siis sipledki iga sendi pärast, et autoloks ikka sõidaks, selle asemel et ponnistamata mõnusalt pargis jalutada.

Tean inimesi, kes on tegelikult väsinud enese tõestamisest majandusliku toimetulijana ja on uue töölepingu seadusega sätestatud pikemast töötuhüvitisest (mis buumiajal väljateenituna masu palgaga täiesti võrdeline sai) rõõmu tundes esimest korda 20 aasta jooksul leidnud võimaluse hingata ja aeg maha võtta.

Oruaas: Idee, et poliitika asemel vaatame nüüd inimest, ei saanud vähemasti minu jaoks teoks – nägime ju üsna üheplaanilisi konstruktsioone. Muidugi, iga lavategelane on konstruktsioon, aga küsimus on, kui palju seoseid ja mõtteid-tundeid ta meie jaoks käivitab.

Lavastuses oli frustratsiooni, viha, jõuetust ja kõike muud, mis meid iga päev ümbritseb. Olulised teemad. Aga me juba teame seda kõike, samas ei tekkinud selgeid äratundmisi, samastumist, emotsionaalset kaasahaaratust.

Kolk: Kui «Ühtne Eesti» püüdis sisendada, et pole vaja oodata imesid poliitikutelt, mõelgem oma peaga, siis «Rise and Falli» inimesse vaatamine toimis minu jaoks ka ühe teise sõltuvuse käsitlusena. See on sõltuvus kõikvõimalikest mõttetalgutest, uue idee otsingutest.

Mitte et seda kõike vaja poleks, vastupidi, kuid küsimus on pigem suhtumises nende tulemustesse. Vahel jääb tunne, et idee on justkui mingi kauge ja abstraktne imerohi, tuleb see vaid leida ja siis saame oma tühikust üle. Aga nii, nagu pole kunagi tühikut, ei sünni kunagi ka sellist ideed, mis lihtsalt tuleb ja ravib.

Elu toimub pidevalt, igas hetkes, mitte ideest ideeni. Ideede ellu rakendamine, nende elavaks elamine toimub pidevalt väga paljudel tasanditel ja lainepikkustel, ka nendel lihtsatel, inimsuhteid puudutavatel, mida nägime lavastuses.

Selle omaksvõtt ja vastuvõtt pole intellektuaalne tõdemus, see on pidev praktika, mida just teater saab aidata tajuda. Lavastust ei pea tingimata vastu võtma mingi «sõnumi» ja ideelise peeglina, vaid praktilise empaatiaharjutusena, mis peab toimima hakkama väljaspool lavaruumi.

Kordemets: Eestlaste üldisele allakäigule tasakaaluks oli üks imeline stseen valimispäevast, kus Marika Vaariku kehastatud vanem daam, tikitud rahvuslikus kampsunis ja kübaraga, istub laua taga, kus on väike sinimustvalge ja põlev küünal. Siis puhub daam küünla ära, paneb mantli selga ja läheb... Et valima, sellest saab aru alles hilisemas stseenis, kus sama daam istub «Valimisstuudiot» vaadates liikumatult televiisori ees.

Taamal köögilaual põleb taas küünal, selle kõrval väike Eesti lipp. Poliitikud on õnnelikud – muidugi oli see võit! Ja siis, keset peaministri õnnejoovastust, lülitab daam teleka välja, kustutab küünla, rullib kokku lipu ning läheb ohates voodisse. Selle naise lugu läks mulle väga korda. Aga sellist Eestit, läbi niisuguste eesti inimeste, oli lavastuses vähevõitu – minu jaoks.

Oruaas: Oli stseene ja leide, kus välgatas mingi tihedam ja ambivalentsem kude – päkapikku ootav laps aknal, vanad kooruva värviga aknaraamid, eestiaegsete majade uksed. Ka Gerda mainitud stseen vanaprouaga – helge ja armas. Kahjuks olid need ainult hetked, domineerisid klišeelikud lahendused, mis ei lasknud ambivalentsusel esile tulla.

Madli tähelepanekule, et lavastus koosnes teatritsitaatidest, võib leida ka tõlgenduse: need teleka ees istujad ja viletsa elu üle kurtjad tahavad ju ainult ära, Eestist minema. Lavastus, mis kopeerib seda meie igatsetud Euroopa teatrit, on nagu välismaale-tahtmise kujund – teeme siis nii, nagu Euroopas on!

Kordemets: Ma ei tea, kas ma olen ülekohtune, kui ootan NO-lt pärast iga lavastust uute kõrguste ületamist? Selles lavastuses jäi puudu sellest, mis «Ühtse Eesti suurkogus» kõlas Andres Mähari suu läbi. Et teatritegijad mõtlevad nagu mina, aga julgevad meie mõtted ka välja öelda, julgevad rohkem, kui me ise julgeme.

Mulle läks tohutult korda Sergo Varese monoloog Marjust 68. aasta Tartu Annelinna korteris, aga ma mõtlesin: kui paljud saalitulijatest üldse saavad aru, kes on nimetatud Marju? Võib-olla selles ongi lavastuse sõnum?

Sellisel juhul: kelle nimel NO99 seekord kõneleb ja kelle poole ta pöördub?  

Pesti: Me vist kõik nõustume – näitlejatele on raske midagi ette heita. NO trupp on jälle suurepärane, kõik töötavad ühtselt ja kõigil on ka oma särahetked. Lavastajad on öelnud, et seekord nõutakse näitlejatehniliselt midagi sootuks uut. Arvan, et mõned näitlejad on ülipeene kaameratööga harjunud ka juba «Ruja» lavastusest. «Rise and Fall» lavastuse kõrghetkeks jäi minu jaoks Sergo Varese Marju-monoloog. Hiilgav esitus!

Visnap: Pärast «Ühtset Eesti suurkogu» öeldi 7200 inimesele Rocca al Mare suurhallis: te olete vabad! Nüüdne publikuarv küünib ilmselt 17 000ni. Kas vähem kui aasta hiljem («Suurkogu» toimus 7. mail 2010) on tänased vaatajad silmitsi teadmisega, et pole meil enam õiget Eestit ega selle ideed?

On vaid söögikünas ahmivad loomastunud inimesed, kes ei tea vabadust tahta ega viitsi sellest enam unistadagi. Kurb, aga kas juba tõsi? Mina vaatajana olen muidugi sellise allakäigu eest hoiatatud.