Termofoto Saksamaal Biblises asuvast tuumajaamast.

FOTO: Reuters/ScanPix

Eesti on ilmselt ainus riik maailmas, mis tervitas Jaapani hiljutisi üleelamisi tuumaentusiasmipuhanguga. See on mööduv nähtus, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Massimeedia võimu kuulutajad mõelgu uuesti, vähemalt Eestis. Ajaloo esimene täispikkuses TVs üle kantud tuumaõnnetus Fukushimas on sundinud Saksamaa taaskiirendama oma reaktoritest lahtisaamise plaane.

Euroopa Komisjon on välja kuulutanud «stressitestid» ELis asuvatele tuumajaamadele, kusjuures Brüsselist kostab tumedaid hoiatusi, et nii mõnigi neist võib põruda. Jaapani kannatuste (esialgu veel vaid) visuaalne trauma on tuumaenergia apologeedid kaitseasendisse surunud üle kogu maailma USAst Austraalia ja Lõuna-Aafrikani.

Ainult mitte Eestis.

Kaks juhtivat akadeemikut soovitavad kasutada globaalse tuumasektori ootamatut alakonjunktuuri soodsa hinnaga reaktori ostuks (Endel Lippmaa, Anto Raukas «Nüüdistuumajaamad on ohutud», PM 21.03).

Valitsusparteid kirjutavad tuumaenergiale ülemineku sisse koalitsioonileppesse (lapselegi on selge, et viited tasuvus- ja keskkonnauuringutele on formaalsuse viigileht fait accompli ees).

Väga professionaalset muljet jättev infodessant pole avalikus debatis seni kohanud peaaegu mingisugust arvestavat vastupanu.

Tuumaentusiasmipuhang Eestis on suure tõenäosusega siiski mööduv nähtus.
Eeldus, et tuumajaama ehitamine Eestisse on tehnokraatliku kalkulatsiooni küsimus, mitte poliitilise debati teema, hakkab seda vähem vett pidama, mida rohkem saab käegakatsutavat kuju väljavaade, et selline rajatis mõnda Eesti mullast ja lihast maanurka kerkib.

Aga ebalus, mis valdab praegu Eesti avalikkust, kõhklus jalgealuse pinna suhtes, mis ohjeldab veel vastureaktsiooni, osutab kõigepealt millelegi sügavamale ja olulisemale kui poliitilise organisatsiooni ja initsiatiivi (küll samuti iseenesest tähtsatele) probleemidele üleminekuühiskonnas.

Tuumadebatt – või täpsemalt selle ennustatav puudumine vaikusena enne tormi – rõhutab paremini kui ükskõik milline senine poliitiline, sotsiaalne või majanduslik dilemma Eesti vaakumist kahe maailma vahel, õhtumaise ja oma, kusjuures päris «oma» pole neist kumbki.

Küsimus, teatud fundamentaalses mõttes, ei ole rohkemas ega vähemas kui selles, kas ja kuidas on võimalik eurooplaseks saades eestlaseks jääda.

See esmapilgul kontekstikauge küsimuseasetus eeldab mõtlemist mõlema seisundi ilmavaatelistele eeldustele, kummagi «juurtele». Tuumaenergia ning laiemalt tehnoloogia teema võimaldab praegu sügavamat sisselõiget kui näiteks kapitalism, samasooliste abielud või valimissüsteem.

Tänu võlgneme siin esmajoones läänemaailma viimase saja aasta mõjukaimale filosoofile Martin Heideggerile. 1954. aastal avaldas Heidegger essee, mis eesti keelde tõlgituna kannab pealkirja «Küsimus tehnika järele».

Tekstis, mis otseselt või kaudselt on saanud kanooniliseks maailma keskkonnaliikumise jaoks (Al Gore'iski nähakse Heideggeri mõjusid), seab saksa mõtleja piltlikult vastamisi Reinile ehitatava hüdroelektrijaama ja tuuleveski ning hoiatab, et esimene tehnoloogilise kaasaja näitena esindab suhtumist inimellu ja -ollu, mis ahendab ja õõnestab viimaseid niivõrd, et küsimärk on inimese tulevikul inimesena.

Olemisviis, mida Heidegger ründab (küll nentides, et see on inimese jaoks teatud ulatuses ettemääratud), kohtleb loodust ressursivaruna, mis on inimese võtta ja kasutada. Jõgi (ja muu loodus) on määratletud inimese, tehnoloogia kaudu: «Isegi Reini jõgi ilmneb millenagi, mis on meie käsutada.»

Heideggeri mure – et inimene isegi võib lõpuks muutuda inimesele käepäraseks «varuks» ning kaotada võime olevat teisiti hoomata kui tehnika kaudu – võib näida abstraktsena.

Tema mõtete rakendus rohelises mõtteviisis on laialivalguv – kuigi niipalju on selge, et halbade asjade hierarhias, niipalju kui see on võimalik, on tuumaenergia halvem kui vee või kivisöe ekspluatatsioon juba ainuüksi seetõttu, et temas sisalduvad jõud võivad potentsiaalselt ohustada inimese olemasolu kui sellist kogu planeedil. (Kuigi Heideg­ger pidas tuumakatastroofi väiksemaks ohuks kui mõtlemise eksiteed.)

Eurooplastena on meie jaoks oluline tunda lähtekohti lääne keskkonnadebatis, kus positivistlik efektiivsuse maksimeerimine teatud ohutusparameetrite tõenäosuse tasandil pole ammu ainus tõe kriteerium energia hankimisel. Sel teemal on tänapäeval olemas täierinnaline ühiskondlik resonants (millest veidi allpool).

Heideggerist tõmmatud paralleelidel (meelevaldsed nagu need ka filosoofiast vaadatuna võivad olla) on lisaks abi meie enda eksistentsi ja «tõeluse» määratlemisel eestlastena (nendena, kelle «keeletõeluse» määrab meie keel).

Viimane termin on laenatud Uku Masingult, Eesti suurimalt (filosoofiliselt) isemõtlejalt, kes tekstis pealkirjaga «Keelest ja meelest» eristab teravalt soomeugri meelelaadi ja maailmanägemist «standardse» indoeurooplase omast.

Muu hulgas annab Masing möödaminnes praeguses kontekstis äärmiselt tiine vihje eestlaste (ja laiemalt soomeugrilaste) enesekaemuse kohta – erinevalt indoeurooplastest puudub meil ühine sõna abstraktse ruumi tähistamiseks (sõna «ruum» ise on saksa laen), üldisemas kõnepruugis tuleb kasutada mõisteid nagu «maa,» «koht», «paik» jne.

Teiste sõnadega, ruum avatuse/laotusena on meil läbi põimunud eluga – asjade, nähtuste, sündmustega. Saatusega, kui võtta soomlaste kohtalo.

Sama mõttekäiku on veidi teises suunas arendanud Lennart Meri, osutades eestlaste tavale anda nimi igale väiksemalegi topograafilisele ilmingule.

Meri tähelepanek rõhutab eestlaste oma-maal-olu iidsust ning koos sellega maa tähendust tema inimeste ja kultuuri jaoks. Siit saab teha enam kui ühe järelduse. Ajalugu näitab, et eestlastest ei ole diasporaarahvast, paguluses ümberrahvustutakse paari põlvkonna jooksul.

Eesti kultuur ei elaks tõenäoliselt üle oma maamärkide ja ruumiliste tähiste hävitamist, olgu need võõrastelt assimileeritud nagu Tartu Ülikool või Tallinna vanalinn. Eesti kaitse võimaliku vaenlase vastu à la Groznõi ei tule sellest vaatepunktist kõne alla (pigem «veel 700 aastat», nagu pessimistlikult pakub oma etenduses NO72).

Samavõrra ei tohiks kõne alla tulla tuumajaam. Küsimus pole ohutuses, küsimus on ohus, ükskõik kui teoreetiline see ka oleks.

Kaali meteoriit ajas paari tuhande aasta ja ruumis sadakonna kilomeetri kaugusel Suur-Pakri saarest on kosmilises mõttes kui jumala sõrm. Võrdlus on meelevaldne, kuid oluline on mõista (koos Donald Rumsfeldiga), et saame end kaitsta vaid ettenähtavate ohtude vastu, kuid maailm ei allu mõistuse determinatsioonile.

Ohupotentsiaali võimendaks Damoklese mõõgana tuumakütuse transport ja jäätmete äravedu (tulgu jumal appi hoiustamise puhul). Tuhandegi ruutkilomeetri elamiskõlbmatuks muutumine mingi isotoobi pooldumisajaks oleks meie nii haprale «tõelusele» ränk ja ennustamatu mõjuga löök.

Aga sama palju kui Eesti pole koht tuumajaama jaoks, pole temas ka tuumajaama jaoks kohta. Ükski Eesti paik pole nagu teine, kõigil on all põlvkondade mälu lademed. Nad ei ole kvantifitseeritavad, järjestatavad, reastatavad, tabuleeritavad – siinkohal olnuks soomeugri «tõeluse» paiksuseharjumusel midagi õpetada ka Heideggerile.

Oma kodust loobumine on soomeugrilasele üks raskemaid asju. Eestis ei saa olla kohta, mis oleks esmaselt määratletav tuumajaama asukohana ja alles seejärel koduna. Vähemalt nii, et meie maailmakaemus sellest ei kannataks.

Siin jõuamegi aga tagasi Euroopasse. Vabas ühiskonnas otsustab sellised asjad rahva tahe. Viimase sedastamise reeglid oleme maale toonud Euroopast. Muu hulgas pakuvad viimased ideaalse keskkonna kodanikuvastupanu mobiliseerimiseks poliitilise jõuna. On raske ette kujutada ühtki Eesti omavalitsust tuumaprojektile peavarju andmas. Kergem on ette kujutada võimu katseid neid selleks sundida.

Pinnas on vastasseisuks eriti küps tänu asjaolule, et tuumaenergia on – hoolimata oma professionaalsest reklaamist (või selle tõttu?) – võimulolijate projekt. Küsimus, cui bono – kellele kasulik –, peaks olema esimene foucault’like vastupanustrateegiate loojate mõtetes.

Liitlasi tasub otsida välismaalt, seda nii naabrite otsese sekkumise näol kui kaudsemalt, kaugema kogemuse näol – Briti Sellafield on hea eeskuju. Eeskuju on ka USA Shorehami tuumajaam New Yorgi lähistel, mis suleti 1989. aastal, kuna ümbritsevad omavalitsused keeldusid allkirjastamast töö jätkamiseks vajalikke valitsuse evakuatsiooniplaane.

Arvestatav potentsiaal oleks kunagise fosforiidisõja mälestuse rakendamisel tuumavastupanusse. Järgnev kesktasandi vastasseis piirkondadega võiks avada uue mõõtme Eesti poliitikas, luua aluse uuele parteile ning anda hoopis uue jume valimisreformile. Viimaseks relvaks, kui muu ei aita, on referendum.

Lõpetuseks: vastupanu teeb lihtsamaks pooldajate (seni) nõrk argumentatsioon. Allahindlusega pole kunagi mõtet osta seda, mille eest polda nõus maksma täishinda. Venemaa-sõltuvuse teemal ratsutajad seletagu esmalt, kuidas neutraliseerida palju ohtlikum sõltuvus lõimumata vähemusest.

Energiateoreetikud selgitagu, mis maksab Eestile kuni kümme korda rohkem energia kulutamine toodanguühikule võrreldes Taani ja Rootsiga, palju maksaks põlevkivikütte tänapäevane filtreerimine ja/või energia ostmine mujalt Euroopast.