«Ja keegi ei ütle mulle, miks mind viiakse.»

Foto: Repro

1949. aasta märtsis viidi koos tuhandete teiste eestlastega Siberisse Postimehe töötaja Virve Kallipe. Kuni tinti jätkus, püüdis ta üles tähendada kõik toimunu – veoautode rivi, rongisõidu, vee- ja toidupuuduse. Virve päeviku toob teieni ajakirjanik Neeme Korv.

Virve Kallipe väikese köögi aknast paistab, kuidas päev-päevalt üha soojemaks muutuv päike sulatab lumehangi, mis katavad Nõmme kitsaid tänavaid.

22. aprillil, Lenini sünnipäeval, täitub Virvel 90. aastaring. See on pikk aeg ja paljugi, mis olnud, on meelest läinud. Kuid on hetki ja olukordi, mida miski mälust pühkida ei saa. «Neljakümne üheksandal nii palju lund ei olnud,» ütleb Virve kõhklemata.

25. märtsil 1949 pöördus (juba Edasiks ümber nimetatud) Postimehes korrektorina töötanud kolmanda kursuse arstitudengi elu korraga pea peale. Sest öösel algas teekond Siberisse.

Toona veel neiunime Mets kandnud Virve elas ühiselamus üsna ajalehe Tartu toimetuse lähedal. Ajalehte tööle oli Virve sattunud sõbranna kaudu. «Arvasin, et seal on kõik puha kommud, aga oli hoopis paras natsionalistide pesa,» meenutab Virve muiates. «Seal oli meid, tudengeid, palju.»

Õhkkond toimetuses oli mõnus, visati nalja, purustati pudeliga kohviube ja keedeti sealsamas kogu seltskonnale kohvi. Lisaks toimetuse ärksale meelsusele osutus punase pliiatsiga lehekülgedelt vigade otsimine talle sobivaks tööks: «Keel oli ainus tähtis asi, millega võis tegeleda, kõik muu oli poliitiline.»

Justkui midagi aimates, oli ta küüditamispäeva eelõhtul veel töö juurest läbi käinud, ehkki tema vahetus ei olnud. Toimetus ja sealsed inimesed olid talle väga lähedased.

Ka märtsis 2011 on tema ees köögilaual värske Postimees, mida ta ligemale pool sajandit on koju tellinud, ning ajakiri Keel ja Kirjandus.

Lisaks neile on köögilaual luitunud kaantega osaliselt täis kirjutatud koolivihik. Hakatuseks sinise tindiga, hiljem järjest tuhmuva pliiatsiga, veidi okastraati meenutava, kuid siiski ontliku käekirjaga.

See siin on Virve päevik esimestest päevadest Siberi-rongis.

See on ühest küljest argiseid pisiasju vahendav ja üle kordav, saatusele alistunud noore naise kirjutis, mida vürtsitavad üksikud vahele pikitud hüüatused. Teisalt tekitab just püüe jõuga mõtteid ja emotsioone maha suruda suure sisemise pinge, mida kirjutaja kahtlemata sisimas läbi elas. Nimedel, mis võõrale lugejale midagi ei ütle, ei olegi tähendust. «Ma ei suutnud ise aastaid oma kirjutatud teksti lugeda, ehkki 25. märtsil võtsin ta ikka jälle kätte,» ütleb Virve vaikselt.

Algus 25. märtsil 1949. a

«Ärkan kell 3, maganud vaevalt tunni. Kuulen, et tullakse tuppa. Valgus süttib, näen mitut vormis venelast, üht erarõivas meest. Kuigi õhtul liikusid kuuldused äraviimisest, sõitsid ringi autod, olen täiesti rahulik. Muidugi passikontroll, sellestki räägiti. Palun ulatada oma käekoti, olen voodis alasti, annan passi. Teised toakaaslased otsivad omi.

Venelane, ohvitser, vaatab passi ja ütleb, eestlane tõlgib – olete määratud Eesti NSVst väljasaatmisele. Riietuge ja pakkige asjad. Ei taipa äkki öeldut, pea nagu käib ringi, olen äärmiselt hämmastunud. Mina? Miks? See pole võimalik! Ei tunne endal olevat mingisugust süüd, mille pärast mind välja viidaks, sorin mälus. Siiski näib, et see on vapustav tõde.

Otsin riideid, panen need uimaselt selga. Mida kaasa võtta, mida jätta? Öeldakse, et kõik. Sel hetkel ei tea tõesti, mis on kõige vajalikum. Ruttu, ruttu! Teised abistavad. Tõstan üht-teist asja, tüdrukud panevad mu asjad pakkidesse ja kompsudesse. Olen vihane, ütlen võrdlemisi mürgiseid ja iroonilisi sõnu meestele.

Annan tüdrukutele aadresse, palun saata telegrammi tädile. Veel sõnu pakkide kohta. Ja siis äraminek. Tundub, et esimese toa rahvas on tardunud, kui läbi lähme. Mehed tassivad mu pakke. Uksed ja väravad on kõik lukust lahti, ei tea, kes seda tegi. Ees seisab 2 veoautot. Ühele aidatakse mind ja pakid, 4–5 meest on saatjateks.

Sõidame. Järgmine peatus on Ülikooli 54 maja ees. Mehed lähevad sisse, kuid tulevad varsti tagasi. Nähtavasti pole otsitavat kodus. Siis sõidame Emajõe äärt mööda. Vaatan Emajõge ja mõtlen, kuidas vaevalt aasta tagasi kevadehommikuti siin jalutasime. See vist enam ei kordu.

Peatume Kroonuaia tänavas, Oa tänavas, tükk aega kunstiinstituudi internaadi ees Lepiku tänavas, Tähtvere tänavas. Kedagi ei tabata. Linnas on mitmetes kohtades seismas autod. Hakkab külm, peatused on kaunis pikad.

Üks venelastest paneb mu madalamale istuma, tõmbab mantlikrae üles. Üldse ei saa midagi halba öelda nende äraviijate käitumise kohta. Väga viisakad, pakkide tõstmise juures abivalmis. Ja see viisakus pole sunnitud, samuti puudub kõnes ja toonis igasugune kõrkus.

Järjekordne peatus on Õllevabriku väravas. Mehed lähevad jälle sisse, nagu ennegi jääb üks autole. Tüki aja pärast tuleb üks venelastest tagasi ja kutsub mu sisse. Läheme esimesse hoonesse, trepist üles, teisele korrusele. Korralik korter, pildid, raamatud.

Ei tea, kas on niisama peatus või on siin veel saatusekaaslasi. Istun, on hea soe. Nüüd antakse mulle ette trükitud leht – loen: kuulutus – teil on keelatud elada Eesti NSV territooriumil teie mehe (naise, isa, ema, poja, tütre) osavõtu pärast nõukogudevastasest (või oli see midagi «kangemat») tegevusest. Aega antakse pakkimiseks 2 tundi. Kaasa võib võtta 1,5 tonni, riideid, majapidamiskraami jne. Saed, kirved pakkida eraldi. Kaasa ei või võtta seemnevilja jne. Ei mäleta täpselt.

Nurgal on märkus bandiitidest, rahvavaenlastest, natsionalistidest jne. Ei tea kuhu kategooriasse mind liigitatakse. Kodus olles küsisin, miks mind ära viiakse, öeldi, et NKGBs saan teada. Eks näe. Koostatakse ankeet, küsib üks saatjatest, tõlgib sealt majast noormees, venelase moodi, räägib eesti keelt aktsendiga.

Küsitakse nime, sünnikohta, päritolu, ema nime ja aadressi, kas perekonnas on keegi medaleid, ordeneid saanud, kas on keegi arreteeritud, kas on saksa sõjaväes olnud, kas parteilane, sõjaväekohuslane. Annan nõutud andmed ja allkirja.

Selgub, et siitki viiakse kedagi. Askeldatakse, pakitakse. Kell on juba 6. Katsun veidi diivanil magada, on uni, kuid kaua ei saa, juba minek. Tuleb üks mees ja naine – õde ja vend, viimane Õllevabriku tööline, õde juhuslikult maalt tulnud. Sõidame Tähtvere linnaossa. Peatutakse Hurda 7 ja kuskil Hermanni tänavas. Jälle pole kedagi kodus.

Nüüd läheb sõit peatumata edasi. Jõuame Pälsoni ja Riia tänava nurgale – peatus. Kuid meid ei viidagi siia. Auto sõidab edasi jõe poole. Kuhu – arvatavasti vangilaagrisse.

Lauavabriku juures tekib autodest ummik. Seisame, külmetame. Lõpuks ronime oma kottidega teisele autole, kus on rohkem rahvast ja pääseme sõitma, tee läheb jõe poole. Näen, rong seisab raudteel.

Nüüd on selge – otse vagunisse. Ja keegi ei ütle mulle, miks mind viiakse. Mõtlen, kas see olen ikka mina, kes siin läheb. Nii uskumatu tundub kõik.

Sõidame rongi ette. Jälle tükk ootamist. Meie autos on veel üks VI kursuse arst, nimi vist Reintalu. Lõpuks hakatakse vagunitesse määrama. Teistest autodest kogu aja lähevad inimesed sisse. Hüütakse koostatud ankeetide järgi nimepidi. Korjan oma pakid – neid on 8 – kokku, saatjatest 2 võtavad muist oma kätte ja jälle tükiajalise segaduse ja edasi-tagasi sammumise järel hakkame minema vagunisse.

Number on 7. On pikk kaubavagun, kahes otsas raudahi, sees on laudu. Oleme esimesed. Võtan nurgakoha sisse. Püstitame midagi naritaolist magamiseks, teise lae alla pakkidele ja ronime üles. Nüüd näen tuttavaidki – meie trükikäitise murdja Salme Padar on siin ja Aino Sirel samast.

Küsin, kas ta teisi meilt on näinud. Eitab. Ainult Siivast siinsamas jaamas, kuid tema on muidugi saatja. Oleks mina teda näinud, oleks saatnud kirja, et keegi mulle oleks midagi söödavat toonud. Nüüd pole mul midagi – ainult pool kilo leiba, seegi toanaabrite antud. Raha ka ei ole – 5 rubla ja kopikad – laenatud raha. Ja sõita tuleb kindlasti nädalaid.

Vagunisse tuleb ikka rohkem rahvast. Meie «platvormil» oleme kuuekesi – peale minu Salme Padar, Aino Sirel, tema sugulane Aino Raudsepp – II kursuse rohuteadlane, Õllevabriku tööline Juhari oma õega. Vagunisse tuleb ka lapsi, päris pisikesi ja suuremaid. On inimesi igast vanusest. Inimesed käituvad üldiselt rahulikult ja distsiplineeritult. Mõned küll nutavad, kuid leidub õnneks naljaviskajaidki.

Üks noormees jagab kogemusi, tal on juba kogemusi sõjavangina. Saab otsekohe hüüdnime «brigadir» ja kui kästakse valida vagunivanemat – nimetatakse kohe tema.

Veel torkab silma üks noor energiline naine vaguni teises otsas – vannub tuliseid kuradeid, ütleb: «Ma juba ammu igatsesin Venemaale sõita!», julgustab teisi, räägib sõduritega vene keeles. Tore, et niisuguseid inimesi on. Hiljem küsin ta käest, kes ta on, ütleb et Ülikooli teenistuses, nimi, kui ei eksi, Inga Hallap.

Rahvas seab elamise sisse, laob pakke, korraldab istmeid. Kell on 8, kui vagunisse tulime, nüüd istume ja ootame, mis saab, siit vist veel ära ei sõida. Pole öösel maganud, tuju pole kiita, silmad lähevad märjaks. Mitte mõelda! Pole midagi teha. Vähemalt saab nüüd ennast välja puhata! Uks on suletud, niisugune on siis see rongi elu. Magan mõned tunnid.

Üks mees on kopsupõletikus, dr. Tootsi abikaasa. Viiakse ära, vist kliinikusse. Meid lastakse välja oma asju õiendama. Muud kohta pole kui vaguni all. Ümberringi valvurid vahivad. Piinlik lugu, aga küll harjub. Aeg-ajalt tehakse uks lahti, tuuakse mõnele pakk või öeldakse midagi. Brigadir koostab vaguni nimestikku.

Meid on 50, neist 2/3 naised, lapsi vist 9. Ei tea, kuidas nemad ohustavad riiki? Kas siis kasvatusel pole mingit tähtsust.

Lubatakse meile homme või edaspidi kord päevas sooja toitu, lastele alla 5 a. jaamades piima. Leiba tuuakse õhtul 3 pätsi. Neile, kel üldse pole. On neidki paar tükki. Mina veel ei kandideeri, nukake veel on.

Tuleks mind keegi vaatama. Seda vist ei juhtu. Käskisin küll tädile telegrammi saata, kuid tundub kahtlane, kas sealt mingit abi on. Ikka ei suuda leppida olukorraga! See ei või nii olla, see ei tohi nii olla!

27.III.49

Täna kell 5 p.l. lahkusime Tartust. Eilse päeva seisime veel Emajõe ääres. Hommikul lasti välja, pesime lompides, lõime enne jää katki.

Päev oli kuidagi pingeline – oodati kogu aeg linnast pakke. Ootasin minagi asjata. Inimesi oli näha kaugemal aia ääres, puuriitade juures, teisel pool. Mõned kangemad tulevad rongile ligidale ja mõned saavadki pakke ära anda. Suuremat osa pakke siiski ei lasta ära anda, aetakse inimesed laiali.

Korjame põlevkivi, teeme ahju tuld, keedame jõevett, puhast vett antakse napilt. Õhtul jälle laulame, teeb meele rõõmsamaks. Ei tohi mõelda toimetusele, tööle, silmad lähevad märjaks. Ei teadnudki, et nii südamega seal olin.

Õhtul tuuakse meile mõned leivad, neile, kel üldse pole. Ei taha enam üldse leiba süüa, läheb läägeks ilma soolata. Hea, et konikarbi kaasa võtsin, natuke aega saab suitsugi.
Öö möödub enam-vähem rahulikult. Uni on mul päris hea. Muidu on mu koht nurgas hea, aga öösel lähevad seinad märjaks, tilgub vett.

Hommikul 27. märtsil tehakse uksed lahti jälle kell 7. Seekord võtan seebi ja rätiku ning pesen ennast päris põhjalikult, viskan riided seljast. On külm, torgib nagu nõeltega. Kuid pärast on hea tunne, päris inimlik.

Toome jõest vett, keedame seda, mujalt ei saa. Täna on pühapäev. Ilm on ilus, kevadine! Lõoke laulab. Päike paistab vaguniaknast sisse. Rahvas on kogu aja aknal. Sees mängitakse kaarte. Mul on mõned raamatud, loetakse neid.

Pakitoojaid pole palju, tähendab neid on luhal, kuid vagunite ligi ei lasta. Hõigatakse tuttavaid, küsitakse järjest ühe või teise järele. Autode mürin on lakanud, nii et rong vist on täis. Kuuldavasti sõidame täna ära. Lõunapaiku tehakse loendus. Küll on väljas ilus! Ei tahaks kuidagi vagunisse tagasi minna.

Rahvas on aknal, hõigatakse tuttavaid, hüütakse nimesid. Siis äkki minu nimi! Ronin aknale. Väljas on Valli pakiga. Tädi olevat siia sõitnud. Ei suuda ennast valitseda, meel läheb kurvaks. Ei oska õieti midagi rääkidagi. Mari olevat ikka linnas alles.

Nähtavasti olen ma siin venna pärast. Tädi võttis kindlasti ette kõik, mis võimalik, aga nähtavasti ei saavutanud midagi. Aga vähemalt tuuakse pakk mulle ametlikus korras, tooja lastakse juurde, ainsana täna selles vagunis.

Sain paki kätte õigel ajal. Varsti hakkab rong manööverdama. Sõidab linna poole. Palgivirnade juures on hulk rahvast pakkidega. Tragid naised viskavad pakid riida otsast vaguni aknast sisse. Antakse ära kirju. Tore, et saab jälle mõne paki aknast sisse visata.
Sõidame. Veel viimased pilgud Emajõele.

Igal pool tänavatel ja raudtee ääres on inimesi. Lehvitatakse, viibatakse, hüütakse. Sõidame jaama. Vesi on otsas, pole täna üldse saanud. Antakse ämbritäis, kuid sellest ei piisa. Siin on jälle rahvast pakkidega. Visatakse aknast sisse. Mõned valvurid aitavad.

Tuuakse jaamast paberosse, loobitakse sisse, kirjad lähevad välja. Lõpuks aetakse väljasolijad eemale. Algab ärasõit. Saan kirja Riia sillalt alla visata. Laulame meeleolu säilitamiseks. Nüüd tuleb iga hinna eest midagi teha, mitte mõelda. Sõit läheb Petseri poole. Õhtuks jõuame sinna. Lastakse ometi viimaks välja. Vett siiski ei saa. Öeldakse, et Pihkvas saavat. Kes seda teab, iga päev on lubatud.

Esmaspäev, 28.III.49

Kell on 2 öösel Pihkvas. Olen vahepeal maganud, ärkan. Tuuakse tõepoolest suppi, saame umbes tassitäie inimese kohta, hirsiputru (lusikatäis) ja teevett. Toit on päris korralik ja maitsev. Söön, poen jälle magama. Hommikul äratatakse juba enne seitset.

Saame välja, kuid pesta ei saa. Üldse paistavad need jaamad veest lagedad olevat või ei anta seda meile, öeldakse, et ei ole.

Jaam on Parhovo. On näha linna väikesed madalad majad, mõned päris ilusad. Siis sõidab veel üks rong. Hõikame – selgub, et lätlased. Neil sama teekond ees. Varsti sõidame edasi. Maastik lame, ei midagi erilist. Seisame hulk aega ühes väikeses jaamas, nime ei näe. Vett pole meile juba päev otsa antud. Ei taha süüagi.

Loen, tähendab, püüan lugeda «Jevgeni Oneginit». Vene keele peab võimalikult kiiresti selgeks õppima. Sõidab mööda jälle küüditatute rong. Voore valla rahvas. Vist Jõgevalt tulnud.

Sõidame. Tee ääres on troostitu maastik, lepa- ja pajuvõsad, söötis põllud, viletsad majad. Kõik õlgkatusega ja längus.

Tint on otsas, tuleb pliiatsiga kirjutada.

Jõuame Dnosse. Siin on pikem peatus. Saame välja, peseme lombis ja saame vett niipalju kui tahame. Edasisõidul jälgime põnevusega jaamu, kust läbi sõidame. Kuhu viib tee?

Siin on juba jõukam piirkond, korralikumad hooned, kuid enamuses ikka õlgkatusega. Maa on lame, puid pole peaaegu üldse näha. Peatume tükk aega ühes tundmatus jaamas. Vahepeal on jaamad Ashevo, Sushovo. Vastu tuleb Kiiev-Leningrad reisirong. Kas sõidame lõunasse?

29.III.49

Mööduvad jaamad Tikashi, Malokova. Viimases peatume ja meid lastakse välja. Raudtee ääres on kolhoos, korralikud hooned. Võtame vett.

Järgmine peatus on Novo-Sokolnikis. Tundub päris keskmise suurusega linn, otsustades jaama järgi. Raudtee sõlmpunkt. Siit lubatakse toitu. Läheme kolmekesi sellele järele. Tükk maad tuleb kõmpida, üle roobaste, läbi pori. Külm on.

Mingisugusest köögist saame oma portsud kätte. Vaguni peale 2 ämbrit suppi ja üks makarone, igaühele pool kilo leiba. Päris korralik toit. Tee peal saan osta suitsu.

Öösel kakleme poistega, nii et nahatükid ja karvatutid lendavad. Läheb meelest ära, kus oleme. Muidugi ei mõju hästi see paigalistumine ja loksutamine. Öösel lähme Moskva peale. Hommikul oleme ühes suuremas jaamas, võtame vett, süsi vagunisse.

Tulevad jälle uued jaamad, vastu sõidab Moskva-Riia rong. Hea oleks sinna peale istuda.
Peaks kirjutama vaguni elust ja oma reisikaaslastest. Kirjutada romaan nagu Panova «Teekaaslased». Pole praegu vastavas meeleolus, ei tohi hakata mõtlema. Parem on nii kergelt, lõõpivalt ja lärmakalt olla.

30.III.49

Päev möödub tavaliselt – sõit, peatus mõnes jaamas, aknal vahtimine. Õhtu eel lastakse veelkord välja nagu tavaliselt – päevas 2 korda. Õhtul saame jälle suppi, on kapsasupp. Antaval söögil pole üldiselt viga, tänagi on lihatükid sees. Ainult vähevõitu, kui muud kraami endal ei oleks. Leiba oleme saanud ka pool kilo päevas.

Mööduvad väiksemad linnad, küsime nimesid, kuid suurem osa on võõrad, ei seisa meeles. Kaart on meil väga väike, ainult suuremad linnad peal. Öösel sõidame läbi Kalininist, oleme ilmselt teel Moskvasse. Ennustatakse sihtkohta, küsitakse saatjatelt, ka nemad ei näi teadvat, ütlevad, et esialgne suund olevat muudetud.

30.III hommikul oleme ühes väiksemas jaamas. Vett ei ole, kuid selle eest puhast lund. Päev on imeilus, päike juba hommikul soe. Pesen ennast lumega poolest saadik, hunnik musta lund jääb maha. Enesetunne poole parem.

Eks näe, kas täna jõuame Moskvasse, kas meid sinna lastakse. Meil tavaks sõita suurematest linnadest läbi öösel.»

Siin Virve päevik lõpeb.

Ta ei tea veel, et tagasi kodumaale saab ta 1956. aastal. Ta ei tea veel, et talust Rakvere lähedal, mille tema ohvitserist isa Jaan Mets Vabadussõjas osalemise eest autasuks sai, on selsamal öösel viidud külmale maale ka tema ema ja vend. Ta ei tea veel, et Siberisse viidi ka teine vend, kes Eestit enam kunagi näha ei saa.

Ja muidugi ei tea ta sedagi, et Eestis töötab ta esialgu pikalt kütjana, seejärel lausa aastakümneid apteegis jaendajana, kuid oma armsaks saanud lehetoimetuses ta enam tööle ei hakka.

Aga Edasi keeletoimetaja Laine Karu lähetab 11. mail 1949 Virvele pika kirja, mille ridadesse ja veel rohkem ridade vahele on peidetud tundepuhang. «Et Sa seekord ka kauemaks toimetusse jorutama ei jäänud või mõne sõbratari poole pummeldama ei läinud – vahest oleksid praegugi veel veeru servale punkte maalinud. Mul on neist punktidest suur puudus.»

Saaja aadressi kohale on märgitud Omski oblast, Tšerlaki rajoon, Rõtovka, kolhoos Pamjati Melnikova.
***
Päike paistab aknalt vihiku luitunud kaantele. Keegi koputab. Suur-kirjurähn toksib akna taga männitüve. Kevad on tõesti käes.