Janar Mihkelsaar: Jürgen Ligi ei ole poliitik ehk Poliitika kui elukutse ja kutsumuse allakäik

Jürgen Ligi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Poliitiline konkurents on mandunud erakondade tühikargajalikuks jagelemiseks: arutatakse alkoholiaktsiisi suuruse üle, fundamentaalsetes küsimustes valitseb aga mõnus üksmeel, kirjutab filosoofiadoktor Janar Mihkelsaar Sirbis. 

Mis siis nüüd? Õige eestlane peab ju ikka teadma, et Jürgen Ligi on staažikas Reformierakonna liige, olnud Eesti välis-, haridus-, rahandus- ja kaitse­minister. Sellest peaks ju ometi piisama, et olla nimetatud poliitikuks. Pealkirja pahatahtlikkus ja asjatundmatus on ilmselge. Elatudes poliitikast ja elades poliitikale, on Ligi meie aja poliitik par excellence. Paljude arvates võiks Ligi ehk olla hoopis suurepärane näide, professionaalne poliitik, keda Max Weber on kirjeldanud oma kuulsas ja mõjukas essees «Poliitika kui elukutse ja kutsumus».1

Minu eesmärk ei ole poliitikuid maha teha, mustata poliitikuametit kui üht räpast ja vastuvõetamatut elukutset.

On liialdus arvata, et Ligi kannab ainuisikuliselt vastutust poliitika maine allakäigu ja elujõu kadumise eest. Ligi asemel võib nimetada Taavi Rõivast, Margus Tsahknat, Edgar Savisaart, Jevgeni Ossinovskit, Mart Helmet jpt. Minu eesmärk ei ole poliitikuid maha teha, mustata poliitikuametit kui üht räpast ja vastuvõetamatut elukutset. Selle tõekspidamise lõksu on langenud vabaerakondlane Artur Talvik, kes püüab asetada end väljapoole räpast omakasu taga ajavat parteipoliitikat. Säärases apoliitilises või poliitikavaenulikus poliitikas ilmnebki just selgelt poliitika muret tekitav seis.

Ometi on poliitiku elukutse ühiskonnas kandepinda ja tähtsust kaotamas. Kõiki, kes kuuluvad erakonda ja täidavad poliitilisi ametikohti, ei saa küll poliitikuteks nimetata. See, et kellestki on saanud minister, ei tähenda veel, et ta tunneb kutsumust ja vajadust olla poliitik. Minister võib depolitiseerida ühiskondlikult tähtsad otsused, viidates nn õigetele väärtustele, õigele majandus- ja rahanduspoliitikale, juriidilistele takistustele jne. Poliitiku elukutse muutub sellega õõnsaks ja kutsumus teiseneb. Poliitikute asemel on meil lõpuks tehnokraatidest mänedžerid, kõiketeadvad pedagoogid, eksperdid, moralistid, raamatupidajad.

Poliitikutest on saanud Eesti esipedagoogid, kes määravad ainuõige lektüüri, mis avalikkusel tuleb omandada. Peetakse vastuvõetamatuks, kui keegi julgeb kahelda ja esitada tülikaid või tarbetuna tunduvaid küsimusi. Rahavale tehakse püüdlikult selgeks, milline on ainuõige rahandus-, majandus- ja välispoliitika. Vahepeal peab Jevgeni Ossinovski ilusa ja pika loengu õigetest väärtustest. Jürgen Ligi sedastab õhinal ja kaljukindlalt, et on ilmtingimata ja ilma kriitikameeleta tarvis endale selgeks teha, mis on riigieelarve «struktuurne tasakaal».

Aeg-ajalt tuleb ette, et õpilasi on vaja kaitsta kiuslike ja ohtlike irratsionaalsete populistide eest, kes eksitavad rahvast ja mõjuvad halvasti õpikorrale. Nagu vanadel kommunistide aegadel, kui koos Lenini imperatiiviga «Õppige! Õppige! Õppige!» oli ette antud ka õppematerjal, mille tubli riigikodanik pidi tingimata omandama. Valitsejate ja valitsetavate suhe on taandarenenud õpetaja ja õpilase suhteks. Kui demokraatliku maailmavaate järgi peaks otsustama rahvas, mis valitsemises toimib ja mis mitte, siis Eesti esipedagoogid teavad paremini, mida on tarvis ja otstarbekas rumalatele koolijütsidele õpetada.

Besserwisser’itest eksperdid

Vaatame Peeter Koplit, üht tüüpilist eksperti, kelle lähenemisviis sarnaneb paljude «poliitikute» omaga. Kommenteerides kesist majanduskasvu, jagab Koppel heroiliselt õpetusi: «Esiteks paindlikum tööjõuturg! […] Teiseks – vähem regulatsioone. […] Kolmandaks ettevõtluskeskkonna parandamine.»2 Seejuures jääb mainimata, et Reaganist ja Thatcherist peale on suurema osa Euroopa riikide majanduspoliitika põhinenud tööturu paindlikumaks muutmisel, dereguleerimisel ja lakkamatutel püüdlustel parandada ettevõtluskeskkonda.

Kopli meelest ei ole vist säärase majanduspoliitikaga mindud piisavalt kaugele. Majanduskasv on pidurdunud, sest reformid on poolikuks jäänud. See toob pähe analoogia meedikuga, kes näeb, et rohi ei aita patsienti, ent jääb sellest hoolimata kaljukindlalt pandud diagnoosi juurde ja jätkab vana ravikuuriga. Üdini enesekindlad arstid välistavad eksimise. Suurem osa nn ekspertidest ei suuda kriitiliselt oma seisukohti hinnata, pärida oma mõtlemisviiside sügavamate eelduste ja konteksti järele. Eksperditeadmised piirduvad ühe kitsa valdkonnaga, seejuures ei anta endale aru oma teadmiste piiratusest.

Demokraatliku legitiimsuse ja ekspertide vahel on olemuslik konflikt, kuna Besserwisser’itest eksperdid arvavat teadvat palju paremini, mis peab olema rahvale hea ja õige. Niisugune tehnokraatide ülemvõim, kui ei kuulata rahvast, ohustab liberaalset demokraatiat. Arvatakse, et üksnes teadmised ja oskused annavad legitiimsuse. Seepärast pole ime, et paljud püüavad ennast ehitida asendamatute teadmiste oreooliga. See laialt levinud veendumus on karjuvas vastuolus demokraatliku legitiimsuse põhimõttega. On tarvis mõista, et tõelises poliitilises otsuses on alati teatav annus teadmatust, riski ja ettearvamatust.

Veelgi enam, see, mis teeb otsusest nimelt poliitilise otsuse, on just valik alternatiivide vahel: valik ühe võimaluse kasuks välistab automaatselt kõik ülejäänud. Tõelise poliitilise otsusega käib seega alati kaasas kogemus, et otsustada oleks saanud ka teistmoodi. See, mis eristab poliitikut eksperdist, on nimelt kohustus langetada poliitiline otsus. Poliitiku peaülesanne on otsustada – ja otsustamist ei tee kergemaks ükskõik kui hea eksperdigrupp või -nõuanne.

Hea poliitik peab omama esmajoones otsustamispädevust, võimet otsustada rasketes oludes. Otsustamise vägivaldsust ei püüta seejuures varjata mingisuguste eksperditeadmiste taha. Tõeline poliitik kuulab mõnda eksperti ja teist ei kuula, tunnistades reaalsuse problemaatilisust ja mitmekülgsust. Ekspertidest poliitikutel on seevastu raske näha alternatiive, tunnistada tegelikkuse vastuolulisust ja küsitavust. Ja mis veel hullem: säärased ekspertidest poliitikud vaikivad oma poliitilised otsused maha – ei suudeta ei endale ega teistele tunnistada iga õige riigimehe otsuse poliitilisust.

Seetõttu on vaja rahvale päitsed pähe panna ja kutsuda üles säilitama tervet mõistust. Järgitakse põhimõtet: olulistes küsimustes on ohtlik pärida rahva arvamust. Ainult püstihull võib üldse selle peale tulla! Ei ole näiteks mingi erand, et endist Suurbritannia peaministrit David Cameroni süüdistatakse vastutustundetuses, sest too julges panna riigi kuulumise ELi rahvahääletusele. Palju targem on minna Robert Kiti ja Sandor Liive jutule – küll nemad juba teavad, mida peab tegema.

Vahtre õllesed tarkused

Rohkem poliitilisust ei ole ka levivas rahvale kõigest väest külje alla pugemise kalduvuses ja kuulutamises, et rahva tarkusel ei ole mingisugust piiri. Juba pikka aega on olnud käibel klišee, mille järgi on eestlastel muu Euroopaga võrreldes veel säilinud too, mida tavatsetakse nimetada terveks ehk kaineks mõistuseks, talupojamõistuseks või -tarkuseks. Eestlase ürgne talupojatarkus päästvat koguni terve Euroopa. Ka «poliitikutel» on saanud kombeks esitada ennast innukalt ja uhkelt terve mõistuse eestkõnelejate ning kaitsjatena. Hoolega püütakse luua pilti Eestist kui kaine mõistuse viimasest kantsist, mida ohustavad igalt suunalt elukauged absurdsused ja hullumeelsused.

Erinevalt Lõuna-Euroopast, mis ägab raske võlakoorma alla, olevat talupojatarkus aidanud meil vältida arutut laenamist ja hoida riigieelarve tasakaalus. Tervemõistusliku eelarvepoliitika eest on pälvitud aastaid palju kiidusõnu. Veel ütleb kaine mõistus kindlalt ei pagulastele, sest on iseenesestmõistetav, et täiesti erinevad kultuurid, usundid ja rassid ei saa mitte kuidagi ja mitte kunagi koos eksisteerida. Sellest polevat aru saanud «äärmussotsialistidest» riigijuhid eesotsas Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga. Samadelt alustelt kritiseeritakse Põhjamaade heaoluühiskonda, kuulutades, et praegustes tingimustes ei saa seda enam üleval pidada. Vasakpoolsus on ohtlik ajale jalgu jäänud utoopia.

Terve mõistuse apologeetide arvates kohtab praegu üha enam reaalsusest irdunud poliitikuid. Nii arvab Lauri Vahtre, et «Eesti õllekioski tagant kostab arukamat juttu kui Saksamaa liidukantsleri või Euroopa komisjoni esimehe suust.«»3 Nii ronib tervemõistuslik poliitik uhkelt ja pealetükkivalt õllekioski taha jooma, demonstreerimaks kuulumist «talupoegade» hulka. Nähakse vaeva, et ronida tädi Maalile – rahvale – salamahti külje alla. Toompealt õllekioski taha matsidega õlut jooma trügides tahab Vahtre näidata, et võim ei ole rahvast võõrandunud, vaid saanud müstilisel kombel osaks rahvast.

Õllekioski taga ei tehta vahet valitsejatel ja valitsetavatel, sotsiaalsed erinevused kaovad. Kioskite ümbruses valitseb talupojatarkus, jõuab kätte õnnis kommunism, Karl Marxi klassideta ühiskond. Vahtre mõtlemises annab märku hirm, et äkki tuleb nähtavale lõhe valitsejate ja valitsetavate vahel, poliitilise võimu ja ühiskonna vahel. Nii ihkab võim ennast maskeerida ja näiliselt tühistada distantsi valitsejate ja valitsetavate vahel. Poliitikal ei ole ka üdini tervemõistuslikus talupojatarkuste maailmas kohta.

Vorbitud nukkude ajastu

2012. aastal lahkus Keskerakonnast jälle üsna palju tuntud liikmeid. Toonane partei esimees Edgar Savisaar kommenteeris sündmust nõnda: «Selleks, et luua uus Boroditš, on meil vaja kolmveerand aastat, nii et järgmisteks kohalikeks valimisteks on ta olemas. Selleks, et luua uus Seppik, on natuke rohkem aega vaja, aga ma arvan, et ka mitte üle aasta.»4 Aeg on näidanud, et Keskerakonnast on tõepoolest sirgunud hulganisti «poliitikuid», ent kahjuks ei ole silmapiiril näha mitte kusagil uut Savisaart. Südame­rahus on piirdutud keskpäraste Seppikute ja Boroditšite vormimisega.

Meil on tulnud leppida vihma­varju­hoidjate ja kuulekate kannupoistega. Suurepärane näide on Euroopa parlamendi saadik Yana Toom, kes on aastate vältel suutnud demonstreerida ületamatut pugemise meistriklassi. Toom kõneleb tulihingeliselt ja lömitavalt autokraatse autoriteedi nimel. Ta toetab ennastsalgavalt korruptsioonis kahtlustavat Savisaart. Sama innukalt kaitseb Toom Putini-Venemaad Euroopas ja Eestis, hirmutades häbematult ja süüdimatult avalikkust Süüria põgenikega. Samuti külastab ta Süüria diktaatorit, põhjendes absurdselt, et Assad on kodusõjast räsitud maa legitiimne valitseja.

Väärib imetlust, mismoodi isake Savisaar on oskuslikult välja valinud ja treinud sääraseid pisi-Boroditšeid, tänu kellele õnnestus tal aastaid erakonnas võimul püsida. Keskerakonnast ei ole sirgunud liidrit, kellel oleks Savisaarega võrdväärne võimuiha, aga ka targad ja auahned ideed. Savisaar ei ole suutud endale kasvatada väärilist mantlipärijat. See on võib-olla tema kõige suurem läbikukkumine, hoolimata kõigist aastatest, mil ta oli edukalt Keskerakonna eesotsas. Tuleb kahjuks lisada, et samamoodi ei ole suutnud teised erakonnad olla poliitikute viljakaks kasvulavaks. Uut Mart Laari ei paista kuskilt. Eestis on palju erakondi, kuid vähe – kui üldse! – poliitikuid.

Poliitilise riiu hääbumine

Poliitikutel peaks justkui olema tahet ja lusti osaleda poliitilises võitluses, konkurents peaks ideaalis kuuluma poliitiku elukutse juurde. Iga päev võime aga veenduda, et tegelikkus on hoopis vastupidine: poliitikute vastasseis on kaotanud oma endise sära ja sisu. See ei suuda enam köita tavakodanike meeli. Orientiir, mille andis valijatele parem- ja vasakpoolsete vastasseis, on teinud läbi märkimisväärse vähikäigu. Võtame näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, mis ei ole suutnud ja ülepea proovinudki valijatele pakkuda alternatiivseid majandus- ja välispoliitilisi seisukohti.

Pigem eelistatakse näidata ennast rahva tervise kaitsjatena ja edendajatena: Ossinovski juhtimisel tegeldakse innukalt alkoholi ja tubaka maksustamisega, sest ainuke võimalus, kuidas riigieelarvet täita ja kusagilt lisatulu saada, on maksustada tervist kahjustavaid pahesid. Selles punktis valitseb erakondade vahel üksmeel, erinevusi tuleb otsida detailides, maksumäärades. Säärane loogika taandub lõppkokkuvõttes parempoolsete parteide põhidogmale: siseriiklik tarbimine on alati halb, mistõttu on tarvis seda piirata, s.t maksustada.

Ossinovskil on läinud korda viia see parempoolsete imperatiiv oma loogilise lõpuni. Fundamentaalsetes küsimustes valitseb aga mõnus üksmeel. Poliitiline konkurents on mandunud erakondade omavaheliseks jagelemiseks, tühikargajalikuks võitluseks: arutatakse alkoholiaktsiisi suurus üle ja kas vangidele peaks olema lubatud suitseda. Käib kõva võistlus selle nimel, kes näitab üles kõige rohkem nulltolerantsi.

Alfaisastest äpud

Tänapäeva eripalgeliste väljakutsetega silmitsi seisvas Euroopas ei ole Mart ja Martin Helme sugustel tegelastelt ülepea raske leida kõlapinda. Nende sangarlikust minapildist annavad aimu järgmised Martin Helme sõnad: «Donald Trump on alfaisase mõtlemisega ja tema mõtteviis on see, et Ameerika huve tuleb kaitsta jõuliselt. See tähendab, et Ameerikal on olemas ressurss, kui on olemas poliitiline tahe ja otsustavus, oma tahe maksma panna ükskõik, millises planeedi otsas. Seda ressurssi ja tahet ei ole olnud viimased kaheksa aastat.»5

Eeltoodud tsitaadis vastandab Helme Trumpi Obamale, kellel olevat puudu olnud otsusekindlusest ja tugevast tahtest kaitsta esmajoones Ameerika huve. Paljud EKRE liikmed näevad ka ennast nagu oma iidolitki alfaisaste ja -emastena. Kangelaslikult soovitakse pakkuda alternatiivi globalismile, poliitilisele korrektsusele, läbikukkunud immigratsioonipoliitikale, kõikelubavale liberaalsusele. Nende käre peavooluparteide-vastasus ja retooriline lapsikus on edukalt ära varjanud sügavalt juurdunud konformismi, tõiga, et senisele majandus- ja välispoliitikale püütakse anda üksnes õhku täis natsionalistlik värving.

EKRE-laste näol on tegemist võltsradikaalidega, kelle arvates piisab radikaalsuseks üksnes sellest, et kuulutatakse oma karmi tõde valjuhäälselt ja kõiki kombeid rikkudes. Tegelikult on alfaisastest Helmed äpud, kes ei oska ega taha leida lahendusi põletavatele probleemidele ning ei suuda pakkuda praeguses sotsiaal-poliitilises situatsioonis mingit alternatiivi. Helmete minapildi ja reaalsuse vahel laiutab sügav kuristik, kust kasvab tõenäoliselt välja vähene eneseusk ja alaväärsuskompleks, mis võivad olla Eestile hukutavamad kui tuhat põgenikku. Sisuliselt on EKRE liberaalse demokraatia kriisi sümptom, mitte rohi, ent alternatiivi ei suuda pakkuda ka Ahto Lobjaka laadsed liberaalid, kelle seisukohtadega, mis oma liiginimlikkuses ja vaieldamatus õigsuses jäävad tihti hambutuks, on raske mitte nõustuda.

Ei möödu päevagi, kui meile ei tuletataks meelde hädavajadust võidelda liigse bürokraatiaga. Paljud debatid ja sõnavõtud saab kokku võtta järgmiste kulunud loosungitega: «Bürokraatiat on tarvis vähendada!», «Bürokraatia lämmatab ettevõtlust!» jms. Bürokraatiat kujutatakse mitme peaga lohena, millega «poliitikud» peavad lakkamatult ja väsimatult võitlust. Siinkohal on paslik meenutada, et juba Max Weber nägi ohtu modernse riigi bürokraatias, mis juhindub oma töös eeskätt „instrumentaalsest ratsionaalsusest“, eesmärgi-abinõu skeemist.

See on kontekst, milles tuleb tõlgendada Weberi käsitlust poliitiku elukutsest ja kutsumusest. Tõeline poliitik ei saa ega tohi olla tühipaljas bürokraat.

Tundub, et tänapäeva maailmas ei täida poliitikud neile pandud lootusi. Meie «poliitikutest», kes on sedavõrd haaratud võitlusest bürokraatiaga, on neile endalegi märkamatult saanud bürokraatiamasina pisikesed mutrikesed. Seda kinnitab asjaolu, et meie «poliitikud» ei suuda enam pakkuda ja näha reaalseid võimalusi, alternatiivset poliitikat. Pahatihti lihtsalt nenditakse, et praegune olukord on ainuvõimalik ja olukorra parandamiseks ei ole lihtsalt võimalik midagi teha.

Põhisõnum, mida kuuleb üha tihedamini, on «kallid inimesed, teisiti lihtsalt ei saa»: valitsev olukord on paratamatu ja ratsionaalne ning tagatipuks veel eetiline. Kärmesti tuuakse põhjenduseks, et eelarve ja raha on juba paigas ning ära jaotatud. Teisisõnu, juhindutakse bürokraatlikust ratsionaalsusest, mille raamides tehakse kodanikele selgeks too, mis on tehniliselt võimalik ja mõeldav, ning too, mis on teostamatu. Selle kon­stateerimisega tavaliselt jutt ka lõpeb.

Esinemissageduselt ületab sõna «väärtus» avalikes diskusioonides arvatavasti kõik ülejäänud. Vahetpidamata räägitakse Eesti ja Euroopa alusväärtustest, mis pidavat ühendama rahvusi, regioone ning kultuure. Üha sagenevad sõnavõtud, kus kutsutakse «meie» väärtusi kaitsma ja edendama, neile lõpuni truuks jääma. Ja nood, kes on igapäevasest poliitilisest mängudest ja jagelemisest surmani väsinud, otsivad troosti headest väärtustest. Kõiges selles väljendub iha konsensuse, kindla jalgealuse järele. Seetõttu pole ime, et väärtuste teemadel armastavad heietada iseäranis poliitikud.

Niiviisi saab edukalt depolitiseerida nii mõnedki olulised küsimused ja otsused. Eriti mugavaks teeb asja see, et „meie“ pühades alusväärtustes ei tohi mitte mingil juhul kahelda. Keelust üleastujad mõistetakse hukka. On märgata, et väärtustel on kalduvus teiseneda kiiresti eetilisteks väärtusteks. Näiteks tööandja ja töövõtja suhet tõlgendatakse juba eetilistes kategooriates. Sama mõtteviis ajab juuri poliitikasse. Lugegem järgmist tsitaati: «[E]etilise Eesti jaoks panustab iga enesekindel eestlane täitsa vabatahtlikult. Eriti kui ta näeb, et tema panus on õiglane, tema naabrimehe panus on ka õiglane, ja see, mida riik selle panusega peale hakkab, on samuti õiglane. Õiglane on aga kõik, mis toodab enesekindlat kodanikku ja eetilist Eestit.»6

Kokkuvõttes mõistab president Kersti Kaljulaid riigi ja tema kodanike, valitsejate ja valitsetavate suhet eetilise suhtena, mis taastoodab ennast õiglase suhtena. Niiviisi vaikitakse retooriliselt maha (või eiratakse naiivselt) ühiskonna gruppide ja kihtide vahelisi võimusuheteid. Õiglus saab siiski olla ainult poliitiline ja mitte eetiline kategooria. Selle asemel et kutsuda inimesi seisma kaotatud positiivsete õiguste eest ja igasuguse rõhumise vastu, kaitstakse ja edendatakse kommunaalpoliitikumentaliteeti riigi tasandil. Poliitika asendatakse inimeste eetilise läbikäimise ja juuretasandi kodanikuaktiivsusega. Eetiline riik peab pseudopoliitikute arvates olema apoliitiline.

Ettevõtja kui ideaal ja individualistidest karjeristid

Eesti riik kasvatab tänapäeval igast kodanikust innovatiivset ettevõtjat, kasu peal väljas ärimeest. Igaühe moraalne kohustus on avastada ja päästa endas valla kapitalist. Mitte kodanik, vaid hoopis ettevõtja, mitte poliitiline aktivist, vaid hoopis oma privaatset vabadust nautiv ärimees on liberaalse eliidi ideaal. Nii saab ka töölisest väikeettevõtja, kelle peamine siht on müüa oma tööjõudu võimalikult kõrge hinnaga. Ka riik ei tohi olla mitte midagi muud kui üks suuremat sorti äriettevõte, mida on tarvis vastavalt juhtida. Turg on alati ratsionaalne.

See eesmärk üritatakse saavutada range eelarvedistsipliini ja kasinusega. Hea näide on riigireform, millega tahetakse kokku tõmmata avaliku sektori kulutusi. Seda põhjendatakse pastakast välja imetud naeruväärse argumendiga: kuna Eesti rahvaarv paratamatult väheneb, peab vähenema ka riigiteenistujate arv. Sellise meeletut kujutlusvõimet nõudva mõttekäigu peale annab tulla. Reformi eesmärk on päevselge: taotletakse ühiskondlike suhete ümberkujundamist, riigi ja ühiskonna vormimist ettevõtete näo ja meele järgi. Selle allakäigu suurepärane näide on president Toomas Hendrik Ilves, kes valutas alalõpmata südant Eesti ettevõtete konkurentsivõime pärast välisturgudel ja võitles digitaalteenuste vabaturu eest Euroopas. Selle tõttu jäi tagaplaanile isegi esindusfunktsioon. Ilvese ametiaeg näitas laastavat ja ühekülgset mõju, mille ettevõtlusvaim on saavutanud poliitikute meele üle.

1994. aasta sügisel avaldas Siim Kallas Reformierakonna ideoloogilise alusdokumendi «Kodanike riigi manifest», kus eelistatakse kodanikku riigile, erasektorit avalikule sektorile, negatiivseid õigusi positiivsetele õigustele. Riiki portreteeritakse koletisena, mille üleliigne kohalolu takistavat kodanike vaba arengut ja ettevõtlikku vaimu. Nii seatakse programmiliseks eesmärgiks «kõrgeausus kodanik», kes tahab ja on võimeline otsustama ise, «mida ta on nõus ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi kaudu finantseerima ning mille finantseerimisega saab ta ise ning riigist targemini hakkama».7

Ideaalne inimene tahab ja suudab oma elu ise korraldada, planeerida oma elu ette kuni surmani. Põhiväärtuseks on «püha ja kõikvõimas kodanik», kelle majanduslik aktiivsus ja ettevõtlikkus on majanduskasvu mootoriks. Teksti lugedes tekib petlik mulje, et Kallas on kodanike eestkõneleja. Põhjalik lugemine näitab, et manifestis kaitstakse ühekülgset ja kohitsetud arusaama riigikodanikust. Aktiivne kodanik, kes teostab oma vabadust esmajoones poliitikas ja poliitiliselt, on asendatud privaatse inimesega, kelle huvisfäär piirdub ühekülgselt majandustegevusega.

Poliitiline vabadus on asendatud majandusliku vabadusega. Mitte riigi kodanik, vaid hoopis sangarlik privaatne inimene ehk ettevõtja on Kallase ideaal. Privaatsfäär anastab ja lõpuks koloniseerib avaliku sfääri. Vastavalt sellele on Reformierakonna võimul oldud aja vältel teisenenud arusaam poliitiku rollist ja ametist. Hea näide on Kallas ise, kes on olnud paljudel tähtsatel ametikohtadel nii Eestis kui ka Brüsselis. Väidetakse, et Kallas on kõik saavutanud ainuüksi tänu oma individuaalsetele võimetele ja visadusele. Kuigi riik on säärastele enamjaolt kurjast, pakuvad avalikud ametid võimekatele ometi privaatse eneserahulduse ja eneseteostusvõimaluse.

Nii on poliitikast saanud individualistidest karjeristide pärusmaa. Avalikust elukutsest on saanud amet, kus realiseerida oma võimed ja teha karjääri. Kallas sümboliseerib privaatse inimese püüdlusi avalikus ametis. Kallast eeskujuks tuues tükitakse aga unustama, et eduks ei piisa ainuüksi teadmistest, oskustest ja heast haridusest. Vaja läheb ühtlasi õnneliku juhuse, eestkoste jpm kaasabi. Unustatakse, et edul ei ole pahatihti palju tegemist tubliduse ja tarkusega. Klišee, et haridus ja tublidus toovad rikkuse majja, on pateetiline soovmõtlemine, mille õnge langevad naiivselt parempoolsed ise.

2015. aasta lõpus kutsus toonane peaminister Taavi Rõivas kokku majandusekspertide töögruppi, mille ülesandeks oli teha ettepanekuid, kuidas kiirendada toppama jäänud majanduskasvu. Aasta hiljem valminud aruande sõnum on imelihtne: jätkame vapralt vanaviisi. Eksperdid ei nimeta majanduskasvu aeglustumise põhjusi. Elatakse olevikus, kus ei mõisteta isegi oma minevikus tehtud otsuste kätte jõudnud tulemusi ega suudeta kriitiliselt hinnata oma (majanduslike) arusaamade pikaajalisi tagajärgi. Rumalus on paljudele «poliitikutele» ja «ekspertidele» tänuväärne õnnistus, sest see laseb rahuliku südamega süüdimatult edasi elada. Oma majandus- ja rahanduspoliitika õigustuseks leitakse aga mõni veelgi absurdsem klišee, näiteks, et praegused kodanikud ei tohi elada tulevaste põlvkondade arvel vms.

Huvitaval kombel on kogemus näidanud, et Reformierakonna majandusmudelit järgides ei olegi paljudel mingit tulevikku. «Poliitikud» ei näegi mingit minevikku ega tulevikku, nähakse vaid riigieelarve tasakaalu. Selle seisukoha musteresindaja on Jürgen Ligi, kes suutis ja suudaks riigieelarve aktiva ja passiva alati brutaalselt kooskõlla viia. Ainuke häda on see, et Ligi loogika sobib rohkem mikromajandusele: raamatupidamise algteadmised on abiks pere eelarve koostamisel. Arvude maagiast haaratud Ligi «tervemõistuslik» rahanduspoliitika ei taba aga laiemat pilt. Meie «poliitikud» rehkendavad kabineti­vaikuses, unustanud kõik muu, ka oma elukutse ja kutsumuse.

1 Max Weber, «Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus» Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2011.

2 Peeter Koppel, «Kriis pole lõppenud, vaid transformeerub» – Postimees 29. XI 2016.

3 Lauri Vahtre, Katkendeid raamatust «Suur pettumus ehk humanismi kriis» – Objektiiv 12. VI 2012.

4 Teelemari Loonet, «Savisaar: iga erakonnast lahkuja asemele tuleb uus ja särav leid» – Postimees 25. III 2012.

5 Andres Einmann, «Helme: Trumpiga saaks Eesti end turvalisemalt tunda kui Clintoniga» – Postimees 30. VII 2016.

6 Kersti Kaljulaid, «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga» – Postimees 12. VIII 2016.

7 Siim Kallas, «Minu vaated on üldjoontes samad, mis kirjas kodanike riigi manifestis.» – Postimees 12. II 2014.