Merili Metsvahi: 18. sajandil hämmastas eestlaste uurijat see, et vallasemasid ära ei põlatud

Folklorist Merili Metsvahi. Foto: Sille Annuk

Aasta ema tiitli jagamise ümber puhkenud diskussiooni valguses kirjutab Tartu Ülikooli folkloristika vanemteadur Merili Metsvahi, kuidas on Eestis varem abielustaatusele vaadatud.

Portaalis naine24.postimees.ee ilmus 20. aprillil artikkel, milles võrdõigusvolinik Liisa Pakosta kirjutab veenvalt, miks tasuks loobuda aasta ema konkursil kandideerijale seatud abielus olemise nõudest. Artiklis on viidatud minu ja Marika Mägi teadustööle, millega näib seostuvat ka pealkirjas esitatud väide, et abielustaatus on meie maal olnud ajalooliselt teisejärguline.

Talurahvas hindas abielu kõrgelt

Kuna seda kontekstist väljavõetud väidet on kerge vääriti tõlgendada ja on oht, et mõni lugeja piirdubki ainult pealkirja lugemisega, tunnen vajadust selgitada selle tagamaid. Abielustaatus oli eesti talurahva seas tegelikult väga hinnatud ja soovitud ning selle prestiižsus suurenes veelgi esimese lapse sünni järel. Pulmi loeti kõige tähtsamaks üleminekurituaaliks iga inimese elus ja selleks valmistuti juba lapsena. Nii pidi tüdruk alates üsna noorest east alustama veimede valmistamist, et kaasavara koguda. Vanatüdrukute kohta seevastu leidub rahvaluule arhiivis ohtrasti folkloori, milles neid põlatakse ja pilgatakse.

Fraseoloogias on abiellumise tähtsuse rõhutamine säilinud kuni viimase ajani. Nii öeldakse lapsele lohutuseks, kui ta kukub ja kätt või jalga vigastab, et küll pulmadeks paraneb ikka ära. Kui palju tänapäeval vanemad üldiselt oma lapsele abiellumise kui elukaare ühe tähtsündmuse olulisust rõhutavad, sõltub aga perekonnast. Keskmine eestlane teeb seda igal juhul vähem, kui oli kombeks 19. sajandil. Ja ega pulmadki ole ju enam sedavõrd reglementeeritud tavadega ja kogu suguvõsa või kogukonda kaasav suursündmus nagu toona. Nüüdisajal võib abielluda mitmel moel või jätta ühel või teisel põhjusel hoopiski abiellumata, ent elada siiski elu lõpuni kaasaga õnnelikult koos.

Liisa Pakosta mainitud abielustaatuse teisejärgulisust tuleb tema artiklis mõista just üksikemaduse kontekstis. See, mida parim 18. sajandi eesti talurahva elu kirjeldaja pastor August Wilhelm Hupel eesti vallasemade ja bioloogilise isaduse alatähtsustamise kohta eestlaste seas kirjutab, on tolleaegses üldises Euroopa kontekstis ju tõepoolest haruldane. Nimelt kurvastab Hupeli 1777. aastal ilmunud «Liivi- ja Eestimaa topograafiliste teadete» II köite järgi ainult mõni üksik lapsevanem, kui nende vallaline tütar rasestub.

Kirikuõpetaja lisab, et kui noormees vanematele väimeheks ei sobi, jätavad nad tütre enda juurde elama. Ning sellisel juhul tanutab tütre kas ema või mõni teine naisterahvas ema juuresolekul. Mõned eesti naised aga lähevad pastorile ütlema, et nad on rasedad, sest tahavad tanu alla saada ja vanatüdruku staatusest pääseda. Saksamaal üleskasvanud Hupelit paneb imestama, et eesti vastabiellunud meestele ei lähe korda see, kui nende noorel naisel juba varasemast elust laps on. Vastupidi, mõni neist isegi rõõmustab, et saab karjuse kauba peale.

Vastakaid seisukohavõtte üksikema sobivusest aasta ema kandidaadiks põhjustab see, et ühelt poolt tajume ja kahetseme, et meie perekonnad ei ole püsivad ja see tendents aina süveneb. Teiselt poolt aga puutume me kõik kokku tublide üksikemadega, kes panustavad laste üleskasvamisse enam kui koos elavad lapsevanemad ning on laste õnne nimel sageli valmis rohkemast loobuma. Seega ärritab meid, kui Eesti Naisliidu esinaine peab neid naisi teistest alaväärsemaks.

Naise kõrgem staatus ühiskonnas lubab tal ka mehest lahku minna

Millest tuleb see, et meie abielud ja kooselud ei ole kaugeltki mitte kõige püsivamad maailmas? Kõige püsivamad on paarisuhted nendes ühiskondades, kus naised on allutatud tugevale meeste kontrollile. Meie ajaloos on aga naise positsioon olnud üsna kõrge. Kui süüvida vanadesse kirjalikesse allikatesse, selgub, et lahkuminekuid ongi eestlaste seas ette tulnud igal ajaperioodil, isegi siis, kui see kiriku tehtud ettekirjutustega vastuollu läks, ja siis, kui ametlik lahutus talupojale majanduslikel põhjustel kättesaamatuks jäi.

Kuna individualismi võidukäik suurendab paarisuhete mittepüsivust, ei ole midagi parata, et ka tänapäeval on igat sorti lahkuminemisi, olgu need siis kas perekonnaseisuametis sõlmitud ametlikud lahutused või Facebookis oma suhte- või perekonnaseisu muutmised.

Miks aasta ema kandidaatide seast üksikemade väljajätmise teema ühiskonnas kired sedavõrd lõkkele lõi? Eks ikka sellepärast, et meil ongi väga palju üksikemasid. Pole midagi parata – sellelgi on ajaloolised juured.

Lääne-Euroopast tulnud Hupel püüab eestlasi küll võimalikult neutraalselt kirjeldada ja enamasti lähebki see tal korda, ent (bioloogilise) isaduse vähese tähtsustamise teemast ei saa temagi kiretult üle ega ümber. 1791. aastal avaldatud artiklis «Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas» nimetab ta eesti abielumeest, kes sellest numbrit ei tee, et ta naisel teisi seksuaalsuhteid (olnud) on, paksunahaliseks, peigmeest aga, kes Hupeli meelest ei märka, et naine juba temaga suhtesse astudes teisest mehest käima peale on jäänud, matslikuks ja rumalaks.

Kui muudes küsimustes on Hupel oma empaatilise lähenemisega talurahva elumaailmale üllatavalt lähedale saanud ja neid üldiselt ei halvusta, vaid mõista püüab, siis seksuaalteemade ja naiste-meeste suhete käsitlemisel jääb tema kui tugevasti meestekesksest Euroopast saabunu distantseerunud kulmukergitajaks vaatamata sellele, et pöörab neile teemadele oma teostes üsna palju tähelepanu.

Me ei saa mõõta, kas õnnelikumad lapsed tulevad registreeritud abielust või muust paarisuhtest, registreerimata paarisuhtest või üksikvanemaga kasvades. (Lisaks on meil ühiskonnas sotsioloogilised nn kvantitatiivsed uuringud niigi ületähtsustatud.) Teame, et meil on tuntud ja tunnustatud isikuid nii üksikvanemate kui üksikvanemaga üleskasvanud laste seas. Parim, mida Eesti Naisliit saaks praeguses olukorras teha, on anda tunnustamisvõimalus kõigile lapsi kasvatavatele ja lapsed üles kasvatanud emadele.