Eelseisvad Prantsuse presidendivalimised on ajaloolised. Pariisis elav kolumnist Martin Kala loodab, et ka kõige ükskõiksemad inimesed selles heaoluriigis tulevad ja annavad oma hääle. Olukorra tõsidus ja äärmuspoliitikute esiletõus nõuab seda.
Tellijale
Martin Kala: islamofoobia ja terrorismioht on Prantsuse vähemused vana vaenlasega sama teki alla ajanud (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsusmaa presidendivalimiste võtmeteemad:
- Kuidas muuta poliitika avatumaks, kättesaadavamaks?
- Väärtused: tõrge parteide ja protest eliidi otsuste vastu. Poliitklassi ülimadal toetusprotsent.
- Turvalisus: mida teha paremini; kuidas kammitseda eelarvamusi?
- Majandus: valimisplatvormid ei peegelda õrnal jääl püsivat majandust.
- Tulevikusuund ja väärtused: rahvusluse tõus vs Brüssel; eurotsoon ja ühisraha; vabaturu edendamine, riigipiirid.
Pariisi metroo rongivagunisse sisenes tudengi mõõtu noor poeet. Laulmise ja pilli tiristamise asemel müüs mees annetuste eest oma loodud luulet. Paari euro eest sain endalegi kaks: ingliskeelse nääkluse pealkirjaks oli «Issand Jumal», prantsuskeelne pilkelugu «Päevamenüü» keskendus mõnulevalt kulinaariale.
Tõmban paralleele poeesialt prantslastele ning neile suunatud etteheidetele, mida leiab läbi aegade ja igast ilmakaarest: et nad on ülbed ja mugavad, toretsevad, isegi tõsiseltvõetavatud. Tõsi, prantslased on teadaolevalt kuulsad hädaldajad, kuid eeskätte siunavad nad omaenda riiki ja keskenduvad keskmisest enam tolle ebaõnnestumistele: valusale koloniaalminevikule, suutmatusele lõimida Euroopa suurimat moslemi kogukonda, kaitsta siin sepistatud ilmalikkuse mudelit, riigi haavatavust ning võimude suutmatust ennetada Pariisi ja Nice’i terrorirünnakuid, alandada ulatuslikku tööpuudust ning leida lahendus nähtamatule majandusarengule.