Juhtkiri: helded, kuid hoolimatud eesti rahva peiud

Jüri Ratase valitsus. Foto: Mihkel Maripuu

Käesolev aasta, nagu iga valimiste aasta tähendab seda, et mingil hetkel ilmuvad tänavatele plakatid kaunite ja siledate nägudega, kes piidlevad möödakäijaid nagu peiud mõrsjaid. Kõrgetele toolidele pürgijad lubavad anda palju raha ning kaotada kõik hädad. Kuidas sellistesse kosilastesse mitte ära armuda? Kui saaks, paneks kõigile risti ära, kuid see pole paraku võimalik.

Seda teavad ka kosjakippujad ise väga hästi. See on põhjus, miks on möödunud sügisel võimule pääsenud valitsus olnud lubadustes enam kui helde. Raha on lubatud kõigile ja palju. Selge, et kõige suurem peiu ehk Keskerakond on huvitatud sellest, et iga hinna eest kahel kõrgel toolil ehk Tallinnas ja Stenbocki majas edasi istuda, ning kaks nooremat ja väiksemat peiut ehk IRL ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond sooviksid sama peolaua taha pääseda.

Selle nimel ollakse valmis tegema südametunnistusega kompromisse, mööda vaatama koalitsioonikaaslase räpastest manipulatsioonidest eesti- ja venekeelsete valijate hulgas, munitsipaaleelarvest rahastatavast propagandamasinavärgist, mis sobiks oma primitiivsuses pigem mõnda autoritaarsesse Kolmanda maailma riiki, ilma mingi häbita oma ahnust rahuldavatest linnaametnikest ja muust ebameeldivast.

Muidugi pole helduses midagi halba. Pigem ikka vastupidi. Kuid praeguse valitsuskoalitsiooni sünnist peale on küsitud, kust võetakse raha nende heldete lubaduste katteks. Nüüd on Jüri Ratase valitsus kaarte avanud, tutvustades oma põhimõtteid 2018. aasta riigieelarve koostamiseks. Muuhulgas toodi selgust valitsuse maksupoliitikasse, mis aga sai kohe ka ekspertide hävitava kriitika osaliseks. Ratase valitsuse maksupoliitikale heidetakse eelkõige ette sihitust ja lühinägelikkust tuleviku suhtes. Maksuvaba miinimumi tõstmise puhul on kahtlemata tänuväärne, et vaesematele kodanikele jääb edaspidi rohkem raha kätte, kuid see on tekitanud augu eelarvesse, mida nüüd hoogtöö korras kiiruga lapitakse.

Praegune valitsus koosneb majanduskaugetest inimestest. Sellest poleks iseenesest ju midagi hullu, kui kuulataks häid nõuandeid. Paraku on Ratase valitsuse puhul jäänud mulje, et seda ei tehta. Nagu mitmel eelkäijal on ka praegusel valitsusel jäänud puudu strateegilisest mõtlemisest. Eriti torkab see silma valitsuse majanduspoliitikas, mis on selgelt päevapoliitiline ning suunatud esmajoones heale tulemusele kohalikel ja riigikogu valimistel, mitte sellele, et ergutada eksporti, parandada siinset ettevõtluskeskkonda, tuua Eestisse raha, ajusid ja osavaid töökäsi, mis tagaks meie majanduse tugevnemise pikemas perspektiivis.