Põim Kama: Astrid Lindgren oli üksikema

Põim Kama Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kui me üldse tahame siin ühiskonnas mingisuguseid peresuhteid väärtustada ja pärjata, siis olgu need ennekõike õnnelikud toimivad suhted, kirjutab kultuurikriitik Põim Kama.

1926. aastal jäi 18-aastane Astrid Ericsson rasedaks. See oli tema kodulinnas Vimmerbys suur skandaal, võrreldav vaid sellega, kui Gustav Vaasa linnalt kunagi linnaõigused ära võttis. Astrid ei teadnud, mis temast saab. Ta teadis kindlalt vaid kahte asja: et ta soovib üle kõige seda last ning et ta ei taha mingit tegemist teha mehega, kes oli lapse isa. Seetõttu pidi Astrid kodulinnast lahkuma, pealinnas iseseisvat tööd ja teenistust otsima ning lapse sünni järel poja kasuperesse andma. Läks aastaid, enne kui noor naine niipalju jalad alla sai, et poeg taas enese juurde tuua. Kogu vahepealse aja veetis ta lapse järele igatsedes ja iga krooni korjates, et aeg-ajalt poja juurde sõita.

Täna tunneme Astrid Ericssoni Astrid Lindgreni nime all. Vaevalt leidub maailmas naist, kes on lastele rohkem turvatunnet, armastust ja lohutust pakkunud kui tema. Mitte ainult oma lastele, vaid miljonitele üle maailma. Astrid Lindgren on saanud lugematul hulgal preemiaid ja tunnustusi oma tegevuse eest laste heaks. Ent kui Astrid oleks elus ja eestlane, siis meie aasta ema tiitlile ta kahjuks ei kvalifitseeruks, hoolimata «kahe tubli lapse üleskasvatamisest» ja kõigest muust. Astrid oli nimelt paha-paha, sünnitas abieluvälise lapse ja oli aastaid üksikema, enne kui viimaks kommetekohasesse abiellu astus.

Eesti naisliidu esinaine Siiri Oviir võrdles üleeilses «Ringvaates» igasugust kõrvalekallet traditsioonilisest abielust «suvalise suhtega» ning ütles, et üksikemal võib küll palju lapsi olla, ent aasta ema tiitlile ta kandideerima ei sobi. «Te ei kujuta ju ette, et me valiksime aasta emaks naise, kel on küll palju lapsi, kuid igal jõululaupäeval tutvustatakse uut isa,» teatas Oviir. «Meie oleme taotlenud parimat võimalikku lastele,» põhjendas ta abielunõuet.

«Kui perekonnaelu püsib koos, on registreeritud, sest – uskuge mind – kui on registreeritud elu, siis nii lihtne ei ole lahku minna, kui mingist suvalisest suhtest; kui on lapsed, siis hoitakse ka kooselu rohkem, nii et meie eesmärk oli väärtustada perekonnaelu, laste kasvatamist, mitte lihtsalt emaks olemist,» põhjendas naisliidu juht. Oviir möönab, et aasta emaks sobivad ka lesestunud naised ja lahutatud ning hiljem uuesti abiellunud, kuid rõhutab, et ema kõik lapsed peavad olema seaduslikust abielust sündinud.

Võiks ju eeldada, et selle enam kui 90 aasta jooksul, mis Astrid Lindgreni nooruspõlvest möödunud, on maailmas üht-teist muutnud. Emaduse sisuline pool on jäänud enam-vähem samaks: armastada oma lapsi, neid hoida ja kaitsta ning aidata neil elujõuliseks ja iseseisvaks kasvada.

Emaduse praktilise ja vormilise külje pealt on aga palju muutunud. Statistika kõneleb siin enese eest: üle poolte abieludest lõppeb lahutusega. Kaks kolmandikku Eesti lapsi kasvab üles väljaspool traditsioonilist abielu. Üksikvanemate osakaal ühiskonnas on tubli neljandik. Ei ole ka mingit garantiid, et see üks kolmandik abieluperede lapsi elab õnnelikult ja turvaliselt harmoonilises perekonnas.

Kui heidame oma pidulikust aasta ema valimist välja need pered, kellel päriselt lähebki halvasti, lisaks poole jagu lahutatud perekondi, kaks kolmandikku väljaspool abielu sündinuid, neljandiku üksikvanemate lapsi ja üleüldse kõik need, kes Eesti Naisliidu õnneliku pere piltpostkaardi raamidesse ei mahu, siis mille vahel meil üldse valida jääb? Mis veelgi olulisem – mida me ühiskonnana väärtustame? Kas kõiki tublisid inimesi, tublisid lapsevanemaid ja õnnelikke lapsi? Või pigem omaenese eelarvamusi ja kitsarinnalisust?

Eesti ühiskonnas peab iga üksikema niigi terasest tehtud olema, seda ka ilma naisliidu esinaise avaliku häbistamiseta. Oleks viimane aeg hukkamõistust loobuda. Sest teate, mis: lapsi tegelikult ei huvita, kas nende vanemad on seaduslikus abielus või mitte. Lapsi huvitab see, et nende vanemad oleksid õnnelikud. Ja vanemaid üldiselt huvitab see, et nende lapsed oleksid õnnelikud. Millistel tingimustel see toimub, on juba iga pere siseasi.

Mõned lapsed ja mõned vanemad on õnnelikud traditsioonilises abielus, mõned niisama koos elades, teised jälle on kõige õnnelikumad lahus elades või hoopis uute parteritega. Kui me üldse tahame siin ühiskonnas mingisuguseid peresuhteid väärtustada ja neid kord aastas tiitlitega pärjata, siis olgu need ennekõike õnnelikud toimivad suhted. Sest jumal teab, õnnetuid lapsi, õnnetuid täiskasvanuid ja õnnetuid perekondi on meil niigi rohkem kui küll.

Kui Astrid Lindgren viimaks pojaga kodulinna naasis, andis see kohalikele klatšimooridele kõvasti jutuainet. Toona ei olnud kombeks, et vallasemad oma lastega avalikult ringi jalutavad, nagu oleks nood samasugune ime kui kõik teised lapsed. Õnneks oli Astrid Lindgren tugev ja terve mõistusega naine, kes teadis võlusõnu, mida öelda igasugustele naisliidu tegelastele ja «linnapeaprouadele», kellele väga meeldib avalikus ruumis oma iganenud moraalinormide põhjal teiste üle kohut mõista ja halvustavaid silte kleepida.

Neid võlusõnu ei hoidnud Astrid Lindgren enesele, vaid jagas julgustuseks ja toeks kõigile maailma allasurutud, tõrjutud ja sildistatud lastele (ja ka täiskasvanutele), et nad ei peaks end teistest kehvemana tundma hoolimata sellest, millisest peremudelist või ühiskonnakihist nad ka ei pärineks. Soovitan neid Astrid Lindgreni kuldseid sõnu tänagi meeles pidada ja vajadusel kasutada. Need sõnad olid «Kehkenpüks!» ja «Laku panni!». Kui juhtute kokku Eesti Naisliidu esinaise proua Oviiriga, siis sobivad väga hästi ka Jaanikingu Liisbeti sõnad: «Nüüd sa tegid küll hästi rumalasti!»

---

Põim Kama on õnnelikus abielus, kolme väga tubli ja palavalt armastatud lapse ema, kellest esimene sündis üksikema lapsena, teine enne abielu sõlmimist koosellu, kolmas on kõikidele nõuetele vastav, seaduslikust abielust sündinud laps.