Tuuli Helind: üksikema – superema

Tuuli Helind Foto: Erakogu

Aasta ema tiitel antakse ju ometi naisele, kes on eriline, kes peaks olema eeskujuks teistele emadele, kes pingutab oma laste nimel. Miks ei saaks see olla just nimelt üksikema, keegi, kes peab tihtipeale suutma üksi kõike? küsib Reformierakonna noortekogu liige Tuuli Helind.

Mina kasvasin üles kodus, kus oli ainult üks vanem – ema. Jah, mul oli isa, kuid kui mu vanemad said aru, et nende suhtest ei tule midagi välja, kolis isa ära. Meie pere oli üsna tüüpiline, kui võtta arvesse seda hulka lapsi, kes elavad ainult ühe vanemaga. Nagu ka Kersti Kaljulaid ütles: meie riigis on tuhandeid lapsi, kes kasvavad nn katkistes kodudes. Neil on üks vanem, kuid kas see tähendab automaatselt, et nad jäävad selle tõttu millestki lapsepõlves ilma?

Minu ema oli alati minu superkangelane. Kui oli vaja järgmiseks päevaks lõpetada salli kudumine tööõpetuses, istus ta minuga üleval hiliste õhtutundideni, aidates varrastel silmuseid lugeda. Kui mul oli vaja toas tapeeti vahetada ning uus kapp tuppa ehitada, oli tema see, kes ajas selga tunked ja hakkas tööle. Ema oli alati minu jaoks olemas. Polnud tähtis, et ta kasvatas mind üksi. Tähtis oli, et ta oli olemas, millal tahes ma teda vajasin, mida tahes oli vaja teha. Ta oli kokk, kunstnik, töömees(naine), autojuht, aednik, kooliõpetaja, teadlane, matemaatik ning sõber – seda kõik ühes isikus.

Eile avasin kodus arvuti ning nägin, et Siiri Oviir on rääkinud sellest, milline peaks olema üks ema. Aasta ema tiitel antakse ju ometi naisele, kes on eriline, kes peaks olema eeskujuks teistele emadele, kes on tõesti ema, kes pingutab oma laste nimel. Oviir tõi vastandina abielunaisele üksikemana kellegi, kes võib igal jõuluõhtul lastele uut meest tutvustada. Ja mis siis sellest oleks? Vanemaks olemine ei tähenda, et vanem peaks unustama oma sotsiaalelu ära. Aasta ema peaks just olema naine, kes suudab omavahel ühitada pere- ning sotsiaalelu. Ta ei peaks olema üksi ainult selleks, et tõestada, et ta suudab seda.

Peale selle rääkis Oviir, et registreeritud kooselu hoitakse, kui juures on ka lapsed. Kuigi näiteks aasta ema tiitlile ei saa esitada naist, kes on kooseluseaduse järgi oma partneriga koos. Samas, kas laste nimel tuleks hoida abielu, mis ei tööta? Kas me ei peaks järeltulevatele põlvkondadele näitama, et halvast suhtest on võimalik lahti saada? Kas lapsed kaotavad tõesti kõik, kui nende vanemad lähevad lahku? Ometigi võin enda näitel öelda, et ei ole jäänud mitte millestki ilma.

Tõsi, jõule tähistan igal aastal kaks korda, korra mõlema vanema juures, sama kehtib sünnipäevade puhul, kuid mu vanemad on nüüd mõlemad õnnelikumad kui kunagi varem.

Äkki peaks aasta ema tiitel olema just nendele superemadele, kes suudavad seda kõike? Ükskõik milline ei oleks ka nende suhteseis, suudavad nad kasvatada lapsed, kes on Eestile kasulikud? Lapsed, kes usuvad Eesti tulevikku, kes on andekad ning kes mõistavad, et lastekasvatamine ei ole seotud ainult pinnapealse näiliku õndsusega, vaid tähendab oma lapse jaoks igal ajal olemas olla. Aasta ema on minu silmis keegi, kes suudab ühitada mitu eluvaldkonda, samal ajal mitte kuskil hinnaalandusi tehes.