Tanel Rütman

FOTO: Erakogu

Uudis seitsme eesti jalgratturi röövimisest Liibanonis tabas mind kolmapäeva õhtul šokina. Olime ise just paari nädala eest Uhhuduuri seltskonnaga lõpetanud kahekuise reisi Iraanist läbi Araabia poolsaare Etioopiasse Aafrikas, sestap on rattamatkaja närv veel erk ja kõik rattamatkamist puudutavad uudised lähevad korda.

 Liibanonist tulnud ­uudis pani mind mõtlema, et äkki oleme teinud valesti, näidanud vale eeskuju, julgustanud inimesi võtma ette seiklusi, mis võivad pöörduda fataalseks.

Uhhuduuri nime all reisiv seltskond on 2002. aastast läbinud kolmel reisil üle 10 000 kilomeetri ja pooled läbitud riikidest on olnud sellised, mille kohta võib välisministeeriumi veebileheküljelt leida märke: ei soovita reisida, terrorismioht või muu selline. Sellest hoolimata pärinevad meie parimad muljed just neist riikidest ja piirkondadest.

Oleme oma muljed toonud ka teleekraanile. See on olnud osa meie missioonist: näidata eesti inimestele kohti, kuhu muidu tihti (kui üldse) ei satuta, ja samas julgustada neid ka ise oma unistusi ellu viima. Kõik on võimalik, kuni vastupidist pole tõestatud, on olnud meie motoks.

Välisministeerium on juba aastaid palunud Eesti kodanikke ohtlikesse piirkondadesse reisides endast nende veebilehel teada anda. Tunnistan, et meie pole oma reise planeerides sellest hoolinud. Ma ei teagi, miks.

Ilmselt on põhjuseks see, et oleme oma reise teinud alati teatava meediakära saatel, samuti oleme järjekindlalt pidanud reisiblogi, seega on meie marsruut olnud jälgitav ja avalik. Teiseks on omakäeline rattareis selline reisimise viis, mille puhul on väga raske öelda, millises kohas oled sa näiteks täna õhtul, rääkimata homsest, ülehomsest või nädala pärast.

Peamine, iga reisi puhul on vajalik eeltöö. Eeltöö, mis tuleb teha ära kõigepealt oma peas ja siis maad kuulates. Üldmarsruuti valides on vaja sügavalt uurida, kas mingisse riiki üldse tasub minna, kas mõnes riigis on keerulised piirkonnad, kuhu ei ole mõttekas sõita. Ja alati peaks olema kursis regiooni viimaste arengutega.

Tänapäeval ei ole see keeruline, internet on ­ääretu ja iga maailma piirkonna kohta võib leida infot, kindlasti on keegi hiljuti seal käinud. Samuti ka infot selle kohta, mis võib juhtuda, kui läheb halvasti. Näiteks 2002. aastal illegaalselt läbi Tiibeti sõites olime teadlikud, et vahelejäämisel ootab meid rahatrahv ja tagasi Hiinasse saatmine, aga mitte midagi enamat.

Uhhuduur on reisi ajal kahel korral olnud konkreetse valiku ees, kas minna või mitte minna. Tõsisem otsus tuli meil teha 2007. aastal, kui Pakistanis Peshawaris tuli otsustada, kas minna Afganistani või mitte. Vaagisime olukorda kõik individuaalselt ja siiski läksime.

Tõsi küll, mööndustega, nimelt läbisime suure osa riigist transpordil, mitte ratastel, sest nii tundus mõistlik. Teine otsustamishetk oli selleaastasel retkel enne Jeemenisse sisenemist. Tõsi, seekord me eriti ei kõhelnud ja otsus minna sündis kergelt, pikema kaalumiseta.

Ent alguse juure naastes: asudes lugema kommentaare, mõistsin õige pea, et me pole midagi valesti teinud. Pigem oleme teinud liiga vähe, me peame jätkama. Peab jätkama Uhhuduur ja peavad jätkama ka kõik teised rännuhuvilised. Mida me teame Liibanonist või Jeemenist? Mis riik on Omaan? Ja teiselt poolt – mida teab araablane või pärslane Eestist? Mitte midagi.

Valge inimene on Kolmanda Maailma jaoks eelkõige ameeriklane, mööndusega teatakse ka suuremaid Euroopa riike, aga seegi piirdub tihti vaid jalgpallialaste teadmistega. Lääne, eelkõige Ameerika meelelahutustööstus on siin teinud suure ja stereotüüpse töö, mille kohaselt lääne inimene on väga rikas, vägivalla-aldis (kõik need action-filmid!) ja äärmiselt lõdva seksuaalkäitumisega.

Meie paraku vaatame muud maailma täpselt läbi sama stereotüüpse prisma, mille on loonud rahvusvaheline uudistetööstus. Ehk siis moslemid on kõik vägivaldsed harimatud rätipead jne. Tegelikult see nii ju pole. Ja selleks et selles selgusele jõuda, tuleb reisida ja sellest rääkida. Muidugi mõista eelnevalt oma reisiplaane hoolikalt vaagida ja kui minna, siis vajadusel sellest ka välisministeeriumi teavitada.

PS. Selle kirjutisega ei soovi ma kuidagi kritiseerida Liibanoni-meeste reisi ega nende reisiettevalmistust.