Tarmo Noop: valitsus, aitab juba magusatest valedest!

Tarmo Noop. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Ma ei taha, et mulle pidevalt näkku valetatakse. Tegelikkuses on kõikide nende maksude ainus mõte eelarve täitmine ja valitsusel võiks olla vähemalt julgust seda ka välja öelda, kirjutab A. Le Coqi juhataja Tarmo Noop.

Eesti uuel valitsusel on plaan vähendada inimeste suhkrute tarbimist. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul tuleks seda vähendada lausa poole võrra. Hea on see, et valitsusel on probleemi lahendamiseks ka lahendus varuks – maksustada selle nimel Eestis müüdavad karastusjoogid Euroopa Liidu suurima maksuga. Ainus, mis vajaka jääb, on arvutamisoskus.

Nimelt moodustavad karastusjoogid keskmiselt ainult viis protsenti meie inimeste igapäevasest suhkrutarbimisest ja kui Eesti isegi täielikult keelustaks nende müügi, vähendaksime me suhkrutarbimist maksimaalselt viis, mitte 50 protsenti!

Küll aga toob planeeritud karastusjoogimaksu rakendamine enesega kaasa nende kahekordse hinnatõusu (võime uhkusega öelda, et kõige kallimad karastusjoogid terves Euroopa Liidus on meitel), mahtude olulise vähenemise sektoris, töökohtade kaotuse ja kaubanduse käivete vähenemise. Mõtlemapanev on ka fakt, et valdavas osas ELi riikidest on isegi (lahja) alkohol madalamalt maksustatud kui meil karastusjoogid. Ainus sektor, kuhu uus maks hästi mõjub, on piirikaubandus.

Tegelikult on valitsusel selliseid plaane ju veelgi. Lisaks lahja alkoholi aktsiisi kahekordistamisele ja karastusjoogi maksule lisanduvad lähiajal gaasiaktsiis, pakendimaks (maksustatakse kõik pakendid), pangamaks, automaks, teedemaks, pandi tulumaks jms. Kõigil neil maksudel on ainult üllad eesmärgid – kas parandada inimeste tervist või keskkonda või siis lihtsalt elavdada majandust.

Ma ei taha, et mulle pidevalt näkku valetatakse, ja kuskil peab olema piir. Tegelikkuses on kõikide nende maksude ainus mõte eelarve täitmine ja valitsusel võiks olla vähemalt julgust seda ka välja öelda. Ükski nendest maksudest ei aita parandada inimeste tervist või keskkonda ja kõige vähem elavdavad need majandust. Nende maksude summaarne mõju on kõikide igapäevaste tarbekaupade kallinemine, mitmete majandusharude oluline konkurentsivõime kaotus, varimajanduse ning piirikaubanduse vohamine, kokkuvõttes ka inimeste elatustaseme langus. Valitsus on küll varmas arvutama, kuipalju vähekindlustatud pered tänu maksudele raha juurde saavad, aga kas keegi neist on ka arvutanud, kuipalju nad hinnatõusu tõttu kaotavad?

Rääkides oma Euroopa kolleegidega meil toimuvast, ei suuda keegi neist uskuda, et selline massiivne maksustamine ja eriti drastilised maksumäärad, mida kehtestatakse üleöö, juhtuvad ühes euroliidu riigis.

Me liigume selgelt iseenda majanduse hävitamise teel. Suurte maksumuudatuste ja massiliste uute maksudega vähendame me Eesti investeerimiskeskkonna usaldusväärsust, mis toob kaasa investeeringute vähenemise. Sellele järgneb majanduskasvu aeglustumine, töökohtade kaotus. Hinnatõus sööb ära ka nende inimeste tulud, kes toetustega midagi võidavad.

Eesti Vabariik on oma 100-aastase eksistentsi jooksul näinud kahtlemata erinevaid aegu. Mõnes mõttes võiks öelda, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Paraku me elame reaalses turumajanduse olukorras ja konkurents nalja ei mõista. Investeeringud liiguvad tulevikus lihtsalt Eestist välja ja mööda.

Selle kõige tagajärjel kannatab töörahvas, kelle sissetulekud hanguvad, ja lõppude lõpuks kannatab ka Eesti maine. Kui jätkame samas tempos, siis oleme varsti ettevõtjavaenuliku imagoga väike riik, kelle lootus kahandada vahet muu Euroopaga kustub ja unistus paremast homsest ei täitu.