Eesti valitsuse soovimatus liituda hiljaaegu loodud Euroopa Liidu-NATO Euroopa hübriidohtude oivakeskusega kujutab endast strateegilist eksiarvestust. Põhjuse mõistmiseks on vaja aduda hübriidsõja ulatust ja tähendust, kirjutab Oxfordi ülikooli Magdaleena kolledži külalisteadur ja Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor Bradley A. Thayer.
Hübriidsõda on konflikt, milles tavapäraste sõjaliste jõudude kõrval osalevad irregulaarsed väed, sissid, mässulised, terroristid ning kasutatakse ka küberrünnakuid ja rünnatava riigi õõnestamiseks mõeldud desinformatsioonikampaaniaid.
Hübriidsõda ei muuda sõja iseloomu, nagu selle defineeris juba suur Preisi sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz: sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Ent hübriidsõjal on sootuks teistsugune ulatus ja ka teistsugune sõjaliste jõudude kasutamise viis: võitlusse paisatakse nii regulaar- kui ka irregulaarväed ning kõrvale ei jäeta ka tsiviilisikuid, eriti mitmesuguste vähemuste esindajaid.
Hübriidkonfliktid ei ole uus nähtus, neid leiab juba antiikaja Kreekast. Kuid hübriidsõja edukas tarvitamine Venemaa rünnakutes Ukraina vastu on tekitanud seda laadi konfliktide vastu uue suure huvi.
Ukrainas võis kogu maailm näha klassikalist hübriidsõja rünnakut. See hõlmas üheaegset eri- ja kübervägede rünnakut, millega kaasnesid Ukraina valitsuse riigisisene õõnestamine, desinformatsioonikampaaniaga avaldatav poliitiline surve ning vene vähemuse protestid.
See on oluline teema nii Eesti kui ka NATO julgeolekut silmas pidades. Esiteks on hübriidsõda suurenev ülemaailmne oht. Ukraina sissetungi järel on see esmane julgeolekumure kõigile Venemaa naabruses asuvatele riikidele.
Teiseks on hübriidsõja heidutamine Euroopa keskne julgeolekuprobleem, sest julgust kogunud Venemaa püüab muuta senist status quo'd Ida-Euroopas. Kui see tal õnnestub, võib hübriidoht hakata õõnestama nii NATO kui ka alliansiväliseid riike, näiteks Balti riike, Soomet, Moldovat, Poolat ja Rumeeniat, mis oleks hukatuslik nii Euroopa Liidule, NATO-le kui ka kogu Euroopa stabiilsusele.
Erilist muret valmistab tõsiasi, et Venemaa võib tunda ahvatlust alustada hübriidrünnakut Eesti vastu lootuses, et Ukrainaga sarnaselt rünnaku mitmekesise loomuse ja vene vähemuse esindajate ärakasutamise tõttu ei hakata rakendama NATO 5. artiklisse kätketud julgeolekugarantiid.
Kolmandaks on puudutatud ka Atlandi-ülese ja globaalse kogukonna huvid, sest hübriidsõda tekitab märkimisväärseid humanitaarseid probleeme ning võib kergesti üle kasvada laiemaks konfliktiks, tuues kaasa nõndanimetatud külmutatud konflikte ja destabiliseerides terveid piirkondi.
Eesti peaks kiiresti ühinema oivakeskusega kolmel olulisel põhjusel.
Keskus aitab kujundada arusaama hübriidrünnakute põhjustest ja käigust. Et Eestitki võib ähvardada hübriidrünnak, pakub keskus Eesti ametiisikutele suurepärast võimalust kasu saada selles tehtavatest uuringutest, jagada teadmisi ja ühendada ressursse ning suhelda professionaalidega teistest ELi ja NATO riikidest, kus seistakse silmitsi samasuguste probleemidega.
Teiseks töötab keskus hübriidrünnakute põhjuste ja käigu selgitamise põhjal välja üksikasjalikud hübriidrünnakute heidutamise või tõrjumise viisid. Ka sellel on otsene mõju Eesti julgeolekule, pakkudes ühtlasi Eesti ajakirjandusele ja ka laiemale avalikkusele võimalust teemaga paremini kursis olla.
Kolmandaks annaks Eesti liitudes märku, et soovib olla oluline, juhtiv osavõtja tähtsates julgeolekuasutustes ning – nagu ka NATO küberkeskuse puhul – teha Euroopa Liidu ja NATO partneritega tihedat koostööd suurima julgeolekuprobleemi, millega Balti riigid silmitsi seisavad, põhjalikumaks mõistmiseks ja selle lahenduste väljatöötamiseks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane