Hübriidsõda on konflikt, milles tavapäraste sõjaliste jõudude kõrval osalevad irregulaarsed väed, sissid, mässulised, terroristid ning kasutatakse ka küberrünnakuid ja rünnatava riigi õõnestamiseks mõeldud desinformatsioonikampaaniaid.
Hübriidsõda ei muuda sõja iseloomu, nagu selle defineeris juba suur Preisi sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz: sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Ent hübriidsõjal on sootuks teistsugune ulatus ja ka teistsugune sõjaliste jõudude kasutamise viis: võitlusse paisatakse nii regulaar- kui ka irregulaarväed ning kõrvale ei jäeta ka tsiviilisikuid, eriti mitmesuguste vähemuste esindajaid.
Miks peab hübriidohtude vastu huvi tundma?
Hübriidkonfliktid ei ole uus nähtus, neid leiab juba antiikaja Kreekast. Kuid hübriidsõja edukas tarvitamine Venemaa rünnakutes Ukraina vastu on tekitanud seda laadi konfliktide vastu uue suure huvi.
Ukrainas võis kogu maailm näha klassikalist hübriidsõja rünnakut. See hõlmas üheaegset eri- ja kübervägede rünnakut, millega kaasnesid Ukraina valitsuse riigisisene õõnestamine, desinformatsioonikampaaniaga avaldatav poliitiline surve ning vene vähemuse protestid.
See on oluline teema nii Eesti kui ka NATO julgeolekut silmas pidades. Esiteks on hübriidsõda suurenev ülemaailmne oht. Ukraina sissetungi järel on see esmane julgeolekumure kõigile Venemaa naabruses asuvatele riikidele.
Teiseks on hübriidsõja heidutamine Euroopa keskne julgeolekuprobleem, sest julgust kogunud Venemaa püüab muuta senist status quo'd Ida-Euroopas. Kui see tal õnnestub, võib hübriidoht hakata õõnestama nii NATO kui ka alliansiväliseid riike, näiteks Balti riike, Soomet, Moldovat, Poolat ja Rumeeniat, mis oleks hukatuslik nii Euroopa Liidule, NATO-le kui ka kogu Euroopa stabiilsusele.