Igal kevadel puhkeb Eestis prügisõda: omavalitsused ja kodanikuaktivistid korraldavad kampaaniaid, et metsaalused ja kraaviperved saaksid prügist puhtaks. Selle laga koristamiseks kulutatakse igal aastal sadu tuhandeid eurosid. Aga halvemal juhul kestab see puhtus vaid mõne kuu. Miks see nii on, räägitakse oluliselt harvem.
Hiljaaegu pidas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra Tallinnas maha oma isikliku prügisõja ning näitas näpuga üheselt ja vastuvaidlemist mitte sallival toonil omavalitsuse poole. Tegelikult haukus ta veidi vale puu all.
Jah, omavalitsus saaks kohtadesse, kuhu teadaolevalt isetekkelised prügimäed iga-aastaselt ilmuvad, teoreetiliselt panna näiteks kaamerad. Aga selleks, et kõiki reostajaid niimoodi tabada, peaks olema kaameraid väga-väga palju. See ei ole reaalsuses teostatav. Samuti pole mõeldav, et iga sellise koha juures passiks näiteks mupo ehk munitsipaalpolitsei inspektor.
Üks lahendus, mida omavalitsus võiks kaaluda, on järgmine: igaüks, kellel on jäätmeveo leping, saaks kupongi, mille alusel on õigus kord aastas tasuta ära anda vana diivan või kapp. Selle saaks korraldatud olmejäätmeveo lepingusse sisse kirjutada ning nii teeks prügifirma kord-kaks aastas suuremahulise prügi ringe.
Teine meede, mis ju tegelikult juba toimib, on jäätmejaamad. Igal omavalitsusel on need olemas, aga inimesed kas ei tea nende olemasolu, nende asukohta või ei sobi lahtiolekuajad. Kui arvestada, et enamiku kraami ära andmine jäätmejaama on tasuta, siis tekib küsimus küll, miks inimene põõsa alla jõudis, aga jäätmejaama mitte.