Tarmo Pikner: «Seenelkäik 2» ehk Yana tembutab jälle

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi kolm seenelkäiku Süüriasse on olnud viljakad. Oma valijaskonnale kehastab ta koos Putini ja Bashar al-Assadiga rahutuvi, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Mitte kaua aega tagasi jõudis kinolinale eesti poliitilise satiiri kunstiteos (üks väheseid, mida pole nomineeritud Oscarile), mille süžee oli paraku tükk maad madalamal tasemel kui meie igapäevases poliitelus näha on. Seetõttu ootan huviga, kuidas pannakse kokku «Seenelkäigu» jätkufilmi faabulat.

Uue stsenaariumi kirjutamine algas läinud nädalal toimunud keskerakondlasest europarlamentääri Yana Toomi büroo tellitud rahvusvahelisi suhteid käsitleva uuringu tutvustamisel. Toomile peab au andma, et oskab tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid kasutada ka muuks kui vaid oma hüvedeks.

Niisiis, tänuväärse uuringu tulemuste tutvustamisel oli selgunud tõsiasi, et 41 protsenti küsitletuist (sealjuures samavõrra eestlasi ja mitte-eestlasi) leidis, et NATO kontingendi saabumine suurendab Eesti ja Venemaa sõjalise kokkupõrke riski. Seda Hiiobi sõnumit oligi Yana Toomil vaja välja kuulutada.

Ja teist korda peab Toomile au andma, et oskab targalt kindlustada meedia kõrgendatud tähelepanu, näiteks julgedes debateerima kutsuda ka enda suurimaid oponente. Kasvõi kolleeg europarlamendist Indrek Tarand – on ju selge, et kus Tarandit iial nähtud, seal intriig sisse punutud.

Sälud ees on hallid

Teine hea valik oli Jüri Mõis, kes viimasel ajal on hakanud poliit-turbulentsi sisse tooma kainestavaid seisukohti. Mõis, kes lühikese poliitikukarjääri jooksul ei ole lasknud oma talupoja mõistust eurohullusega ära lörtsida (ERR-i suu puhtaksrääkimise saates andis Mõis aruka selgituse umbes selliselt – mis palgalõhe, maksan palka töö eest ja ei vaata, kas palgasaajaks on mees või naine), leidis, et maailmas on üks suur probleem ja see on 30-aastasel allakäigul olev Venemaa ning suurriigina pole tal mingit kohta.

Seega, nagu Yana Toomi stsenaarium oli ette näinud, läks arutelu tuliseks ja üksteisele armu ei antud. Põhiküsimuseks kujunes – kummalt poolt üle Narva tuumapommid hakkavad üle lendama. Muidugi – kes arvas, et 41 protsenti patsifiste on liiga suur number, kuid vaadates teisest otsast numbrit 59, on see juba tubli tulemus.

Hea valiku oli teinud Toom ka oma erakonnakaaslase, isepäise Oudekki Loone kutsumisega arutelule. Loone, kes oli mures, kuidas ennasthävitav eesti rahvas brasiillastele paistab, tituleeris ägeda vaidluse käigus Mõisa ja Tarandi sõjarditeks ja kõige tipuks saatis viimase seenele. Seega, oli Yana Toomi planeeritud seenelkäik igati korda läinud ja saak hea.

Oudekki Loonega on aga see lugu, et oma seisukohtade kaljukindluse poolest ja veendumuste ühesuunalisuse poolest sobiks ta pigem EKRE seltskonda. Savisaare juhitud Keskerakonnas oli tal mugav oma joont Savisaare tuules ajada, kuna mõlemad raiusid nagu rauda, et must on valge ja valge on must.

Nüüd aga, peaminister Jüri Ratase juhitavas keskerakonnas, kus kõik on ühtlaselt hall, on Loonel igav hakanud. «Hall on taevas, hall on maa ja sälud ees on hallid,» nagu ansambel Nemo kunagi laulis. Ja edasi samas laulus: «Mis nad minust vaesest hingest tahavad küll saada.»

Ma siis ütlen, mida nad tahavad saada – tahavad peaminister Rataselt teada, miks valitsus ei pidanud vajalikuks liituda Euroopa hübriidohtude vastase oivakeskusega, mille asutamisdokumentidele kirjutati eelmisel nädalal Helsingis alla. Kuuldavasti puudus 60 000 eurot - see on ju streiki plaanivate arstide nõutud 60 miljoni kõrval vaid kommiraha, kusjuures need miljonid on Ratas lubanud igal juhul leida.

Kutsun üles arste loovutama endi nõutud miljonitest puuduv summa hea ürituse nimel (ehk on siis vähem missioonidel haavatuid vaja ravida).

Ratas ja Tsahkna ei tea uuringust mõhkugi

Yana Toomi erakonnakaaslasest peaminister Ratas ei osanud vastsest uuringust midagi arvata. Ja kaitseminister Margus Tsahkna ei tahtvat Toomi uuringutest üldse midagi teada. Asjata. Lähemal vaatlemisel võib vaidlusalusest uuringust nii mõndagi välja lugeda.

Kaldun arvama, et hoopis teistsuguse tulemuse oleksime saanud, kui küsimus (kas NATO vägede kohalolek vähendab/suurendab sõjaliste kokkupõrgete riski Eesti ja Venemaa vahel) oleks püstitatud teisiti. Kuna NATO on kaitseorganisatsioon, siis loogiline küsimus võinuks kõlada: «Kas NATO vägede Eestis kohalolek suurendab/vähendab meie kaitseturvalisust.»

Siinkirjutajale hakkas aga silma hoopis teine uuringutulemus - küsimus Venemaa tegevusest Süüria kriisi lahendamisel. Sellele vastates pidasid Venemaa tegevusi positiivseks 58 protsenti mitte-eestlastest ja vaid 10 protsenti eestlastest.

See näitab ilmekalt, et Yana Toomi kolm seenelkäiku Süüriasse on olnud viljakad. Tema mitte-eestlastest elektoraadile on Toom suutnud moonduda valgeks rahutuviks, kes koos Putini ja Bashar al-Assadiga püüab Süürias korda majja lüüa.

Juhtpositsioon Aleppo valimisnimekirjas

Meenutame, et hiljuti tegi Yana Toomile ettepaneku nimetada ta Põhja-Tallinna valimisringkonna esinumbriks Jüri Ratas isiklikult, lausudes: «Endise ajakirjaniku ja tundliku sotsiaalse närviga poliitikuna on ta hästi kursis inimeste igapäevamuredega ning oskab neile ka lahendusi pakkuda.»

Toomi tänukõnest seepeale: «Kandideerin, et panustada Keskerakonna võitu meie kodulinnas ja mitte lasta poliitilistel rivaalidel lammutada tükkideks suuri asju, mida Eesti pealinnas on tehtud Edgar Savisaare eestvedamisel.»

Tähelepanelikud vaatlejad aga teavad, et Savisaare eestvedamisel on suur osa keskerakondlastest veetud otse kohtusaali ja seal oodatakse pikisilmi ka teda ennast. Pakun välja, et Tallinnas valimistel kandideerijad võivad siiski hingata kergendatult - Yana Toomi marssalikepike on hoopiski seenekorvis, kus kärbseseened. Nimelt, kui Süürias peaksid mingil ajal valimised tulema, oleks täiesti reaalne, et Yana Toom võiks saada Aleppo valimisringkonna esinumbriks.

Loll Toom ja tark Mikser?

Pärast Süürias korraldatud keemiarünnakut ja sellele järgnenud USA reaktsiooni, lausuti juba ei tea mitmendat korda – maailm pole enam endine. Seda panid tähele ka Yana Toom ja välisminister Sven Mikser.

Lapsepõlves puupüssidega sõda mängides, oli meil kasutusel tarkusetera: «Kes teisele nime annab see ise seda kannab!» Et lapsesuu ei valeta, siis ammuse tarkusetera põhjal, on Yana Toom ennast lolliks nimetanud ja Mikser osutub sellest johtuvalt targaks.

Nüüd käib päris sõda, mitte puupüssidega vaid tomahookidega (ameerika Tomahawk tiibraketid). USA president Donald Trump oskas jälle tõejärgselt üllatada, nii oma kriitikuid kui ka andunud trampolooge – äkiline pauk tuli luuavarrest.

Äkiliselt reageeris ka Toom (Mida kuradit?...Mikser on loll), kui Mikser oli USA tegevuse heaks kiitnud. Eks välisminister Sven Mikser tegi seda, mis tema kohus ja Yana Toom jällegi seda, mis Assadi õukondlasena tema kohus.

Äsja avaldatud Kapo aastaraamatust vaatasid meile vastu küll teised Süürias käivad seenelised, kuid ridade vahele peab ka midagi jääma.