Jaanika Juhansoni vastulause Kadi Herkülile: eesti teatril pole viga midagi

Jaanika Juhanson Foto: Laura Arum-Lääts

Eesti Lavastajate Liidu esimehe Jaanika Juhansoni vastulause Kadi Herküli artiklile «Ärge lammutage vana teatrit veel» (PM 17.04).

Esmaspäevases Postimehes väidab teatrikriitik Kadi Herkül, et ta ei tea teatrimaailmas inimest, kes ütleks, et eesti teatri seis on hiilgav.

Mina leian, et praegu on eesti teatri seis elusalt põnev. On veel loomingujõulisi vanema generatsiooni lavastajaid, keda nooremad vaid ikoonidena tunnustavad, on kärehäälseid või vaikselt oma rida ajavaid nooremaid, keda vanemad amatöörideks pilavad. Piir ei jookse tegelike vanuste järgi ja lähemalt vaadates pole mingit tegelikku lahingujoont ollagi. Nii erinevate vaadetega ja sellest tingitult ka erinevate loomevormidega etenduskunstide maastikku (just nimelt, laiendagem teatripilti avaramaks) on Eesti teatri- ja tantsuajaloost keeruline leida. Mis on ebamugav, kuid intrigeeriv.

Praegu ei soovi ma siiski arutleda etenduskunstide mõtte ja esteetika üle ega ka sekkuda ühe teatri sisetülisse, mis Herküli artiklis põhiteemaks. Kuigi jah, vaagimisväärilist oleks selleski situatsioonis.

On alatu, et Herkül kasutab lavastajate liidu liikmete arvu või kooslust enese üsna õhukeste väidete tugipunktina. Siinkohal tahaksin ma talle meelde tuletada, mis on Eesti Lavastajate Liit. See pole eliitklubi, mille müüride vahel pesitsevad geeniused. Eesti Lavastajate Liit on loomeliit ehk siis kutseühendus, millel on ka ametiühingu funktsioonid. Liit seisab oma liikmete eest nii palga- kui sotsiaalsete huvide sfääris, samuti kaitseb nende loomingulisi ja autoriõiguslikke huve. Samuti tegeleb liikmete erialase arengu toetamise kaudu Eesti teatrikunsti ja -kultuuri arendamisega. Ühtlasi on loomeliiduna riigi ja erinevate organisatsioonide koostööpartner. Aga selle kõige jaoks on liidul kohustus koondada võimalikult laia diapasooni ja taustaga lavastajaid.

Vaatame siis lähemalt seda seltskonda, kellest kirjutaja vaid viis väärikat suutis välja valida. 98 nime – 28 naist, 70 meest, vanuses 26–83 aastat. Meie hulka kuuluvad vanema põlvkonna lavastajad, kellest osa tõepoolest enam jalaga teatriuksi lahti ei löö, ja hulk nooremaid, kes on alles oma teekonna alguses. Meil on peanäitejuhte, riigiteatrite ja erateatrite lavastajaid, vabakutselisi. Meie hulgas on ka ooperilavastajaid ja tantsulavastajaid ehk koreograafe, on neid, kes on lavastanud peamiselt raadioteatris ja teles, on näitlejaid, kes aeg-ajalt lavastavad, on õppejõude. On inimesi, kes erialaselt välismaal töötavaid, aga liidu kaudu siiski kodumaaga sidet peavad.

Leidub vene emakeelega lavastajaid. Ja lavastajaid, kes aastaid on pööranud oma lavastajatähelepanu peamiselt just noorele vaatajale. Ma ei usu, et keegi üldse, aga eriti praegusel laste- ja noortekultuuri aastal seaks kahtluse alla sellise suunitluse õiguse ja õigsuse. On neid, kes pühendunult ja professionaalselt tegutsevad ühe tähtsa aluspinna harijana – harrastajate juhendajana. On neid, kes ei soovi sugugi mitte igas teatris lavastada. Sest nad käivad oma vankumatut rada. Suurema kärata ja suure lavastaja kullase meediakumata.

See on mitmekülgne, vastandlik, eriomane, erinevate vaadete ja arusaamadega inimkooslus, mida ühe vitsaga lüüa on võimatu. Ja see küllasus teebki meid tugevaks. Kellegi ameti ja loomingu austamiseks ei pea tegelikult selle inimese looming teps mitte meeldima ega pea ka sellega nõus olema. Just niisuguse põhimõtte järgi saab toimida professionaalsete loojate vabatahtlik ühendus ehk loomeliit.

Ehk poleks lahmivale märkusele pidanud üldse tähelepanu pööramagi, kuid au ei luba pealt vaadata, kuidas inimene trambitakse jalge alla. Olgu see inimene siis kasvõi lavastaja, ükskõik milline. Sest teater vastupidiselt on koht, mis väärtustab inimest. Teatris küsitakse, mille nimel ma seda kõike teen. Mina ei tunne ühtki lavastajat, kes seda endalt ei küsi, ikka ja jälle.

On äärmiselt kahju, kui kirjutaja seda ei tee. Seega soovin edaspidiseks vähem süüvimatut müra, rohkem märkamist, mõtlemist, mõistmist. Et argumentide leidmise küdevas vaevas ja karmide sõnadega vehklemise joovastuses ei peaks rapsima, vaid iga kord kirjutades ka tunnetama oma sõna kaalu või kahjustavat kaalutust.