Üks asi, millest mammi kuidagi aru ei saa, on see, et miks küll EKRE ja need teised, kes justkui nii väga meie pereväärtuste pärast muretsevad, ei liiguta lillegi selleks, et tegelda probleemidega, mis on probleemid, näiteks õhutada heteropaare abielluma või lastele regulaarselt elatist maksma või näiteks ka koduvägivalla vastu astuma. Kas asi on selles, et mehe ülemvõim peres kuulubki nende enesestmõistetavate pereväärtuste hulka?
Mammi ei imestaks üldse, kui EKRE ja kompanii hakkaks varsti Putini eeskujul meestele kodukari õigust nõudma. Putin, tõsi küll, ei kehtestanud, vaid taastas selle õiguse Venemaal, allkirjastades hiljuti koduvägivalla dekriminaliseerimise seaduse, tuues põhjuseks vajaduse säilitada vanemliku autoriteedi traditsiooni. Mehed ju teavad paremini, mis naistele-lastele hea on.
Mammi pole kunagi olnud mingi võitlev feminist. Ta ei arva, et oleks oma elus pidanud midagi saavutama pelgalt kvootide abil või tänu sellele, et tal on olnud õnn sündida naisena. Kui ta oma elule tagasi vaatab, siis pole tal ka midagi tegemata jäänud sellepärast, et on naissoost. Aga kui ta mõtleb koduvägivallale, siis tõusevad tal kuklakarvad püsti. Tema meelest on see, kuidas mõned mehed karistamatult oma naisi alandavad, Eesti ühiskonna suurim häbiplekk.
Tal on hea meel, et president, ja just naispresident, selle teema üles võttis, ja veel nii olulises kõnes, sest muul moel oleks ta vaevalt suutnud ühiskonnas sellist lainetust tekitada. Mammi pole kindel, milline on rahvusvaheline tava, aga Eesti naised on oma sookaaslaste vastu palju õelamad ja kurjemad kui meeste vastu. Selle kohta võiks kirjutada lehetäie anekdoote, aga mõni teine kord.