Ingo Normet Kalmeti väljaütlemistest: mida oleks arvanud Juhan Viiding? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/06/5481489t1h85ca.jpg)
Mida oleks Tallinna Linnateatri ümber lahvatanud kirgedest ja Henrik Kalmeti väljaöeldust arvanud legendaarne teatrimees ja luuletaja Juhan Viiding, kui ta meie hulgas oleks, küsib lavastaja Ingo Normet.
Aastate eest trehvasin tänaval head sõpra Juhan Viidingut. Muu jutu sekka küsisin, kuidas lähevad uuslavastuste proovid. Praegu ei mäleta enam, millistest lavastustest juttu oli, kuid mällu on sööbinud Juhani vastus: «Tead, mina saan sellest teatrist palka, rohkem rääkida ei saa.»
Nüüd lugesin 11. aprilli Postimehes Heili Sibritsa pikka intervjuud Tallinna Linnateatri näitleja Hendrik Kalmetiga. Heili Sibrits on teinud head tööd nagu ikka. On andnud noorele näitlejale võimaluse end avada. Kokkuvõtvalt saab selle kirjutise kohta öelda, et noor näitleja pole rahul oma saatusega. Vähe saanud mängida, vähe eriilmelist tööd, repertuaar üheülbaline, peanäitejuht ei lavasta enam – nagu kurdavad noored näitlejad ikka kogu maailmas.
Veel pole Kalmet rahul oma teatri publikuga, kes millegipärast tunglevad linnateatri lavastusi vaatama, samal ajal kui draamateatri saalid on tühjad. See on midagi uut – näitleja on rahulolematu, et oma teatris on saalid täis ja naaberteatri saalid tühjad.
Üleüldse olevat Kalmetil huvitavam mängida Kinoteatri-nimelises alternatiivtrupis. Kuid miks noor näitleja ei lähe siis päriselt Kinoteatrisse, kui seal on elu, aga koduteater mandub?
Pikka intervjuud lugedes kummitas kogu aeg küsimus: aga miks te kõike seda koduteatris ei aruta? Oma trupi keskel. Miks peab selle tooma linnarahva ette? On see edevus? Seda kindlasti ka. Ning loomulikult on võimalik kõiki järjest uputada, teiste hulgas oma õpetajaid lavakunstikoolis ja lavastajaid teatris.
Teatris on selline mõiste nagu eetika. Eetika on laiem mõiste kui viisakus. Teatris võimaldab eetika teha loomingulist tööd, näitleja julgeb end avada. Eetika eeldab usaldust, turvatunnet. Loominguline töö on võimalik ainult partnereid usaldades. Kui usaldust hakatakse lõhkuma, siis tablettidest enam ei piisa – vaja on skalpelli.