Alo Raun

FOTO: Peeter Langovits

Eesti sai seekord koalitsioonilepingu, mille sisu hoiti tavakodanike eest saladuses kuni üleeile õhtupoolikuni. Võimurid põhjendasid seda omavahelise kokkuleppega.

Eks sundis viimast sõlmima varasemate aastate kogemus, kui kiputi liialt rahvale esinema – avalikkusega manipuleerides oma eesmärke läbi suruma –, jättes seeläbi võimukõnelustest üsna räpase mulje.

Paraku ei kurvastanud seekordne vaikimistaktika mitte ainult ajakirjanikke, vaid ka riigiteadlasi ja suurt osa avalikkust. Ja põhjusega.

Võimukõneluste täielikult suletud uste taha peitmine on ohu märk. Oleks see üksikjuhtum, võiks asja isegi tähelepanuta jätta, kuid paraku koob suletuse ämblik meie poliitikas oma võrku pikemat aega ja üha agaramalt.

Poliit­broilerlus, vaba mõtte allasurumine, otsuste langetamine tagatubades, allikakaitseseadus – kõik näited tema hiilivast võidukäigust. Nüüd sai ta kätte lihtsalt järjekordse magusa ohvri.

On tähelepanuväärne, et Eesti üritab näidata end teistest postkommunistlikest riikidest edukamana, läänemeelsemana, kuid mis puudutab demokraatiat, siis liigume pigem tagasi ida poole.

Demokraatlikkus tuuakse ohvriks efektiivsusele ning tekib küsimus, kaua läheb aega, kuni ongi hiilimisi kätte jõudnud vaikiv ajastu. Loodame siiski väga, et see polnud uue koalitsiooni suhtlemise stiilinäide, mis seatakse edaspidi eeskujuks.

Kuid peale selle, et salatsemine on märk demokraatia taandarengust, oli see tänavu tegelikult ebavajalik. Kardetakse, et avalikumad kõnelused soosivad tülitsemist meedia vahendusel ja aeglasemat läbirääkimistempot.

Kuid seekord istus kõnelustelaua taga varasema kolme-nelja partneri asemel vaid kaks, mis muudab kokkuleppimise lihtsamaks. Teisalt ei olnud kõnelustega tegelikult kiiret – arvestades protseduurireegleid, oleks kannatanud nendega nädal-kaks vabalt venitada, kui oleks vaja olnud.

Avatum arutelu on ka läbirääkijate endi huvides. Nagu ütles ka politoloog Rein Toomla: spekulatsioonid meedias oleks saanud asenduda aruteluga, ideede võimalikud vead oleks paremini välja tulnud juba enne leppe heakskiitmist.

See kõik oleks andnud võimaluse leppe punkte vajadusel ennetavalt kohendada. Rääkimata sellest, et valijal on õigus häält tõsta, kui on põhjust karta, et talle olulised lubadused kõneluste käigus ära narritakse või kõrvale heidetakse.

Demokraatia ei pea piirduma valimiste ja enamuse võimuga. See on mõtteviis, mis võiks olla levinud kõikjal poliitsfääris. Demokraatia ongi ebamugav, kulukas ja ajamahukas. Aga mis oleks selle alternatiiv? On aeg see ämblik peatada.