Edward Lucase kolumn: meenutagem külma sõja keskpaika, mitte lõppu!

Edward Lucas. Foto: Jussi Nukari/Lehtikuva

Me ei tohiks külma sõda meelde tuletada mitte selle põneva, romantilise ja roosilise lõpu läbi, vaid meenutama hirmutavat algust ja armetut keskpaika, mil Lääs oli sageli kaotamas, kirjutab BNSi kolumnis briti ajakirjanik Edward Lucas.

1989. aasta aprillis üritasin Prahas vabakutselise ajakirjanikuna ots otsaga kokku tulla. Aeg tundus keeruline ja sageli hirmutav. Üle teiste Nõukogude impeeriumi osade pühkiv reformilaine ei olnud kommunistliku Tšehhoslovakkia salapolitsei võimu süngeid betoonkontuure veel pehmendanud. Üks Briti diplomaat manitses mind riigist eemale hoidma, öeldes, et ma suren igavusse.

Elu ei olnud igav. Mind ahistati, ähvardati riigist väljasaatmisega, vahistati ja peksti läbi. Ainsa riigis resideeruva Lääne ajalehemehena oleks mul olnud igav, kui poleks olnud minuga sõbrustanud paari vaprat tšehhi.

Külma sõja lõpp oli kuldaeg

Tagasivaates oli tegemist kuldajaga. Kommunism oli kokkuvarisemisest vaid paari kuu kaugusel. Lääs oli oma edu tipul. Prahas asuv suurepärane USA saatkond pulbitses tegevusest, aidates teisitimõtlejaid ja õõnestades režiimi. Võimas USA valitsuse rahastatud Raadio Vaba Euroopa läbistas Münchenist tehtud ülekannetega raudset eesriiet.

Meie vastaste propaganda oli seevastu naeruväärselt ebaveenev. Tüüpiline artikkel kommunistliku partei ajalehes Rudé Právo kattis terve päevalehe lehekülje. Selle mõte oli tavaliselt peidetud kuhugi elutut žargooni ja klišeesid täis teksti 28. lõigu kanti.

Kirjutan seda Prahast, kus 28 aastat hiljem edenevad jõudsalt nii linn kui ka minu sõbrad.

Vastased on varasemast nutikamad

Aga meie vanad eeldused on saanud räsida. USA täht on langenud. Universaalsete vabaduse ja demokraatia väärtuste asemel pritsib Donald Trumpi valitsus toorest, ahnet rahvuslust.

Lääne poliitiline, majandus- ja sotsiaalmudel ei paista kontrollimatu rände oludes ning finantskriisi ja Afganistani ja Iraagi katastroofiliste sõdade järel pehmelt öeldes ületamatult atraktiivsena.

Meie vastased on muutunud nutikamaks ja ähvardavamaks. Põhja-Korea feodaalstalinistlik hübriidrežiim on tuumariigiks muutumise lävel. Kremli mõjuvõim on taas suurenemas, kantuna oskuslikust propagandast ja leidlikest sõjakavalustest internetis, millele vastuseismisel oleme raskustes.

Oleks lihtne minna kaasa mõnes kommentaariumi osas valitseva neospenglerliku süngusega. Lääs on käest lasknud aastatel 1989–1991 saavutatud võidule järgnenud rõõmsa ja enesekindla hommiku. Kui me ei leia oma lõppu tuumasõjas, ootab meid elu orjadena Hiina hegemoonia all.

See lähenemine näeb ajalugu kokkusurutuna. Me ei tohiks külma sõda meelde tuletada mitte selle põneva, romantilise ja roosilise lõpu läbi, mille tunnistajaks olin mina sametrevolutsiooni aegses Tšehhoslovakkias, ning mida märgivad Poolas Solidaarsuse võimule toonud ümarlauakõnelused ja Berliini müüri langemine.

Selle asemel peaksime meenutama selle hirmutavat algust ja armetut keskpaika. Suure osa ajavahemikust 1945–1989 oli Lääs kaotamas.

Nõukogude impeerium tundus seesmiselt läbistamatu. See surus kerge vaevaga maha kommunismivastased meeleavaldused Ida-Saksamaal 1953., Ungaris 1956. ja Tšehhoslovakkias 1968. aastal. Dissidentide liikumine oli sümboolselt tähtis, ent ei kujutanud režiimile tõsist ohtu. Külastasin Praha riiklikus surnuaias dr Milada Horákovále, 1950. aastal stalinistliku näidisprotsessi järel hukatud Tšehhoslovakkia prominentsele sotsiaaldemokraadile, püstitatud mälestusmärki. Praeguse rahvuskangelase kunagine vaprus tundus omal ajal viljatu.

Välismaal oli Kreml järelejätmatult ekspansionistlik. Sõjajärgsetel aastatel suutsime suure vaevaga ära hoida kommunistide võimuhaaramise Itaalias ja Prantsusmaal. 1970. aastate keskpaigas alandas Nõukogude Liit lääneriike Indo-Hiinas. Punasele lainele vastu seismine tähendas sõbralike suhete sõlmimist kohutavate diktaatoritega. Meie prioriteet oli ellujäämine, mitte moraalne üleolek.

Nixon oli sama kahtlustäratav kui Trump

Meie leeris kahtlesid paljud selles, kas me väärisime sellist positsiooni. Kui uskuda statistikat, tundus plaanimajandus konkurentsipõhise kapitalismi korratuse, raiskamise ja lühiajalisele kasule orienteeritusega võrreldes olemuslikult ülimuslik. Meie liitlasi arvestades ei olnud Lääne jutul inimõigustest suurt usaldusväärsust; plekid kommunistide rinnaesisel ei olnud halvemad Lääne imperialismi pattudest. President Richard Nixon tekitas samasugust vastikusele lähenevat usaldamatust, nagu härra Trump praegu.

Samuti alahindame seda, kui riskantne oli külm sõda tuumavastasseisu aspektist. Sattusime vastastikusele hävitusele ohtlikult lähedale nii tõeliste kriiside ajal Kuubas ja Lääne-Berliinis kui ka arvukates teistes vigade ja arusaamatuste tõttu tekkinud olukordades.

Praegused mured näivad sellega võrreldes mõõdukatena. Põhja-Korea on tekitanud peavalu igale presidendile alates Bill Clintonist, ent tegemist ei ole Nõukogude Liidu masti ideoloogilise või sõjalise vastasega. Seda ei ole tegelikult ka härra Putini Venemaa, mille vananev majandus on umbes California suurune.

Samuti on tugevasti liialdatud teated USA taganemisest oma juhtrollist. Mõne esialgse äreva puhangu järel paistab, et härra Trump võtab kasutusele laias laastus samasuguse välispoliitika nagu tema eelkäijad. Nii nagu Barack Obama põrkus vastu üliratsionaalsuse ja tagasitõmbumise piire, õpib uus president, et maailma probleeme pole võimalik lahendada karmikäelise tegutsemisega.

Tema äärmustesse kaldumine toimis kinnisvaraarenduse maailmas, kus halvim, mis võib juhtuda, on ehitusprojekti ebaõnnestumine või pangavõla sissenõudmine. See võib olla vähem sobilik rahvusvahelistes suhetes, eriti tegeledes sellise närvilise ja hästi relvastatud režiimiga, nagu Pyongyangis. Samas võib teatud ulatuses ettearvamatus, kui tahes närvesööv see meie liitlaste jaoks ka poleks, olla kasulik meie vastaste segadusse ajamise poolest.

Peamine on see, et Ühendriigid tegelevad isegi härra Trumpi juhtimisel selgelt maailma turvalisena hoidmisega. Politseinik ei pruugi meile meeldida, aga ta patrullib meie elurajoonis.

Hävingu kuulutajatele tasub meenutada, et enesekriitika on Lääne tsivilisatsiooni üks tervislikumaid tunnuseid (ja kõlab vaibumatult nii 1918. aasta Spengleri visioonis tsivilisatsiooni «talvest» kui ka tänapäevaste tabloidide pealkirjades). See on tugevuse, mitte nõrkuse tunnus. Pekingist, Moskvast ja Pyongyangist te seda ei leia.