Mihkel Mutt.

FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

Kogu Rail Balticut tuleb vaadata laiemas kontekstis. Kuigi kainemad pead on kahelnud selle praeguses kujus algusest peale, peegelduvad avalikkuse teisenevas suhtumises RBsse ka muutused eesti ühiskonnas, kirjutab Mihkel Mutt.

Küllap on mõnigi ammu pead murdnud, miks RB eestkõnelejad ei kasuta kõige lihtsamat võtet oma kriitikuil relvad võtta: esitada n-ö kõvad arvud. Selle asemel räägitakse innovatsioonist, progressist, integreerumisest, optimeerimisest ja muust säärasest. Need on tähtsad põhimõtted, aga ei asenda konkreetseid arvestusi ja kogu jutt hakkab meenutama Elon Muski kuuasumeid.

Teiseks räägitakse avanevatest võimalustest, mis loovat põhimõtteliselt uue olukorra. Kuigi on ju selge, et võimalused võivad võimalusteks jäädagi. Keegi ei suuda praegu kindlalt näidata, kust need kauba- ja reisijatevood tulevad. Soome tunnel on paljas idee, kruiisituristid, kes hakkavad Tallinna kaudu Poola sõitma, on spekulatsioon jne. Muuhulgas peame käsitlema Balti konteksti niihästi soovunelmalisest kui ka realistlikust vaatepunktist. Minus on alati tekitanud kimbatust, kui vähe on meil vastastikust läbikäimist ja huvi. (See on nõnda sest aast kui Riia ja Tartu ei kuulu enam Liivimaa kubermangu.) Oleks naiivne uskuda, et superraudtee siin midagi oluliselt muudaks.