Art Johanson: sõjalise kokkupõrke võimalus ei kao ajaloost kuhugi

Art Johanson Foto: Erakogu.

Sõjaajaloolane Art Johanson lahkab Yana Toomi büroo ja Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud küsitlusi seoses Eesti julgeoleku ja liitlasvägede paiknemisega siin.

Eelmise nädala lõpus kajastati ajakirjanduses Yana Toomi büroo tellitud uuringut, kus selgus, et 41 protsendi Eesti elanikkonna arvates suurendab NATO liitlasvägede Eestisse-tulek võimaliku sõjalise kokkupõrke ohtu – samas ei kinnita seda jaanuaris korraldatud Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud küsitlus.

Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel korraldas Turu-uuringute AS küsitluse teemal «Kas Teie arvates NATO vägede paiknemine Eestis suurendab või vähendab Eesti julgeolekut?». Küsitleti Eesti kodanikke ja selle tulemus oli järgmine:

53 protsenti vastajatest arvas, et suurendab; 29 protsenti arvas, et ei vähenda ega suurenda ning vaid 11 protsenti vastajatest arvas, et liitlasvägede paiknemine Eestis vähendab Eesti julgeolekut. Seitse protsenti vastajatest ei osanud küsimusele vastata.

Veebruaris-märtsis tegi Saar Poll küsitluse, mille tellis Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi büroo. Nende esitatud küsimus kõlas järgmiselt: «2017. aastal suunatakse Eestisse teistest NATO riikidest täiendavaid sõjaväeüksusi. Missugust mõju võib see Teie arvates avaldada Eesti ja Venemaa suhetele?»

Vastused olid järgnevad: 41 protsenti vastas, et see suurendab sõjaliste kokkupõrgete riski Eesti ja Venemaa vahel; 18 protsenti arvas, et vähendab; 25 protsenti arvas, et ei avalda mõju ning 11 protsenti ei osanud öelda ja viis protsenti ei soovinud küsimusele vastata.

Lisaks tuleb mõlema küsimuse puhul välja tuua üks avalikkuses korduvalt läbiv viga – Eesti Vabariik liitus NATOga 2004. aastal ja seega on sellest ajast alates olnud Eesti pinnal NATO sõjalised jõud, st Eesti kaitsevägi. Õige termin oleks NATO üksuste asemel «liitlasüksused».

Erinevused eesti ja vene küsitletute seas

Arvestades, et Saar Poll ja Turu-uuringud on mõlemad tõsiseltvõetavad avaliku arvamuse küsitluste tegijad, olid mõlema küsitluse valimid representatiivsed: Yana Toomi büroo omal 1000 vastajat ja Ühiskonnauuringute Instituudi omal 795 vastajat.

Seega on selline tulemuste erisus isegi käesoleva küsimusepüstitusega üllatav, seda enam, et vaevalt mõne kuu jooksul on elanikkonna suhtumine sedavõrd kontrastselt muutunud. Pigem on küsimus mitmes aspektis, mida katsun ka lahata.

Esiteks võib välja tuua, et Ühiskonnauuringute Instituudi uuringu valim kattis kodakondsusega Eesti elanikke (alates 18. eluaastast), Toomi büroo oma kogu elanikkonda (alates 15. eluaastast).

Toomi tellitud küsitluses on eestlaste ja mitte-eestlaste arvamuse erinevus peamiselt selles, et eestlaste arvates liitlasvägede tulek vähendavat sõjalise kokkupõrke ohtu 23 protsenti, siis mitte-eestlastest arvas seda kuus protsenti. Ühiskonnauuringute Instituudi uuringus on eesti ja vene keelt koduse keelena kõnelejate vastuste erinevused kontrastsemad. Ühiskonnauuringute Instituudi küsitluse järgi leiab eestlastest 60 protsenti, et liitlasvägede kohalolu suurendab julgeolekut, samas venelastest arvas seda 18 protsenti. Samasugune kontrast oli ka vastajate seas, kelle arvates liitlasväed vähendavad julgeolekut – seitse protsenti eestlastest, 32 protsenti venelastest.

Eesti- ja venekeelse elanikkonna eri arvamused tulevad enamasti esile küsimustes, mis on kas seotud Venemaaga, liitlastega ja kaitseväega. Näiteks võib tuua Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute küsitluses järgmise küsimuse: «Kas Teie arvates kujutab Venemaa ohtu Eesti julgeolekule?» Eestlastest vastas sellele «jah» ja «pigem jah» 64 protsenti ja venelastest vaid seitse protsenti, vastupidi arvas aga eestlastest 28 protsenti ja venelastest 93 protsenti.

Asi on suhtumises

Peamiselt võib näha kahe uuringu küsimuse raskuspunkti ja konnotatsioonide erinevust. Yana Toomi büroo küsitluses on sisse toodud konkreetsemalt Eesti ja Venemaa vaheline sõjaline kokkupõrge ja «täiendavad sõjaväeüksused».

Tuleb välja tuua, et Vene meedia on pidevalt näidanud siinseid meetmeid kui agressiooniks ettevalmistumist, mis võib viia relvastatud konfliktini. Sellised hinnangud ei too meieni iga päev vaid Vene meedia, vaid ka kohalik elanikkond, kas või Yana Toom oma pikas intervjuus Erik-Niiles Krossile. Ühiskonnauuringute Instituudi küsimus uurib NATO vägede paiknemise kohta Eestis, toomata sisse võimalikku sõjalise kokkupõrke küsimust. See võis kokkuvõttes viia sedavõrd erinevate küsitlustulemusteni.

Yana Toom ei varja enda negatiivset hoiakut NATO liitlaste kohalolu suhtes: «Seda on palju. Ma arvan, et see on päris tugev signaal, et midagi on valesti. Tuleb paremini selgitada, kommunikeerida, et mida nad siin teevad. Ma ütleksin, et iga asja on vaja õigesti turundada. Ka liitlaste kohalolekut siin. Kuigi mulle personaalselt see ei meeldi.» Yana Toomi mõte liitlasvägede siiapaigutamise «turundamisest» tundub olevat pigem sõnakõlks kui siiras soovitus.

Kui küsimust mõtestada, siis tuleb nentida, et sõjaväe või sõjaliste jõudude eksistents juba oma olemuses suurendab kokkupõrke ohtu. Kui Eestil poleks 1918. aastal olnud tahet moodustada oma rahvavägi, siis poleks tekkinud ka kokkupõrget punaarmee ja Eesti rahvaväe vahel. Seega võib täiesti kindlalt väita, et rahvaväe moodustamine tõstis konfliktiohtu Eesti aladel. Kuid kas see on alati negatiivne?

Seega küsimus on selles, kas Balti riikidesse juurde tulnud liitlasüksused teistest NATO riikidest on kuidagi ohuks Venemaale? Sellele saab ka mitmeti vastata – kui Venemaa tunneks huvi Balti riikide vallutamise vastu, siis kindlasti on nad ohuks, kuid siiski ei kujuta need üksused ohtu Venemaa-vastaseks agressiooniks, sest jõudude tasakaal siin regioonis on selgelt Venemaa poolel.

Olemas on analüüsid, mis selgelt viitavad, et Balti riigid on eraldiolev «saar», kuhu on sõjalise konflikti korral raske ligi pääseda. Seega on ka NATO leidnud, et suurema heidutusvõime olemasoluks on vajalik siia tuua raskema lahingutehnikaga üksused, sest potentsiaalse konflikti korral oleks nende õigeaegne siiatoomine vägagi keeruline. Seda tehakse eelkõige konflikti ärahoidmiseks ehk heidutamiseks, mitte Venemaa ärritamiseks  – samal põhjusel on meil olemas ka Balti õhuturbe missioon, mis on loodud meie enda õhuruumi kontrollimiseks.

Narva kui konflikti sümbol

Nende otsuste taga pole mitte ainult kellegi hüpoteetiline teooria, vaid ka reaalselt aset leidnud sündmused. Näiteks Venemaa tegevus nii Gruusias kui ka Ukrainas, kus on tekkinud sõjalised konfliktid. Pigem oli Ukraina oma vähese enesekaitsevõime tõttu hea vastane ja pigem soodustas see konflikti teket. Näiteks Krimmi annekteerimise ajal puudus sisuliselt toimiv kaitsevõime.

Võrdluseks oleks toimiv riigikaitse mudel seda ohtu pigem vähendanud. Selle taustal tundub Yana Toomi väljaütlemine «Keegi ei hakka tühja küla pommitama, aga kui seal on infrastruktuur... » kergelt öeldes küünilisena. Enne Gruusia konflikti ei olnud NATOs arutelu all liitlasüksuste paigutamine idapiiri lähedusse, kuid siin peabki nägema põhjus-tagajärg seoseid.

Yana Toom tõi eelmainitud intervjuus välja sümboolse seiga: «Kas nägite pilti, kus 20–30 Ameerika dessantlast poseerivad lipuga Ivangorodi taustal? Kui see ei ole provokatsioon, siis mis see on? Oletame, et see pilt oleks teiselt poolt. Mida ütleks selle peale Eesti meedia?»

Eesti keeles pole tegu Ivani linnaga, vaid Jaanilinnaga, mis on olnud Narvaga praktiliselt üks ja sama uusaegne kindluskompleks. See on üks väheseid elemente, mis on baroksest Narvast säilinud. Nõukogude okupatsiooni ajast on Narva kunstlikult tükeldatud kaheks: Narvaks ja Jaanilinnaks. Kuid nende kindluste koosmõjul on ühe võimsama Ida ja Lääne eristumise piiriga, mille taustal võivad poseerida ka Vene sõjaväelased, ilma et sealt oleks vaja tagamõtet otsida.

Sõjaliste konfliktide sümbolina on Narva Euroopa kontekstis üks olulisemaid. Linna saatus, viimase Eestis peetud sõja ajal, indikeerib meile sõda oma kõige hävitajalikumas loomuses ja on ajalooline sümbolnäide, miks meist enamik ei tahaks näha Narvat sellisena, milline ta 1944. aasta märtsi järel oli. Loodan, et selles on suurem osa uuringutes osalejaid nõus ja seda saavad teada ka need sõjaväelased, kes külastavad Narvat.  

Sõjalise kokkupõrke võimalus ei kao ajaloost kuhugi, kuid tasub siiski meeles pidada, et need, kes pole ehitanud üles toimivat riigikaitset ega oma piisavat sõjalist heidutust, on olnud lähiajaloos kõige potentsiaalsemad ohvrid.