Aivi Lintnermann: üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Aivi Lintnermann Foto: Erakogu

Käesoleva aasta jaanuaris sai täis viis aastat, mil olen olnud rahvakultuuri keskuse (edaspidi keskus) juht. Nende aastate vältel ei ole kultuuriministeeriumis kordagi minuga peetud ühtki n-ö arenguvestlust keskuse arengute või sisulise tegevuse üle, kirjutab rahvakultuuri keskuse direktor Aivi Lintnermann.

Tundsin, et viis aastat on piisavalt pikk periood, et võtta aeg ja rääkida ministeeriumis keskuse muredest, positsioonist valdkonnas ning üldiselt arenguvõimalustest. Palusin end vastu võtta ja leppisime kokku kultuuriväärtuste asekantsleriga kohtumise 7. veebruariks.

Selle vestluse käigus sain muuhulgas teada, et kaalumisel on keskuse väljaviimine Tallinnast. Küsimusele, kes kaalub, kuidas seda tehakse ja kas saame kaasa rääkida, ma konkreetset vastust ei saanud.

24. märtsil lugesime aga juba lehest, et otsus on tehtud, seetõttu ei saa ma kuidagi nõus olla asekantsler Tarvi Sitsiga, et keskuse väljaviimise otsuseni on jõutud samm-sammult ning keskus on olnud protsessi kaasatud.

Tõsi, meilt küsiti möödunud sügisel põhjendusi, miks keskus peaks asuma Tallinnas, kuid ei küsitud, kas põhimäärusest tulenevalt saab keskuse mujale kolida. Jah, jättes sisulised argumendid kõrvale ning vaadates üksnes põhiülesandeid, võib väita, et saab. Peaaegu kõiki Tallinnas paiknevaid asutusi ja organisatsioone saab Tallinnast välja viia.

Ent küsimus ei ole ju väljaviimise võimalikkuses, vaid selle vajalikkuses ja otstarbekuses. Kas asutuse väljaviimine on mõistlik, mis eesmärgil seda tehakse ja millist mõju see avaldab valdkonnale tervikuna pikas perspektiivis?

Me keegi ei tea seda, ka ministeerium on tunnistanud, et analüüse ega mõju uuringuid tehtud ei ole. Sellest ka keskuse küsimus, mille põhjal otsus tehti. 5. aprilli kohtumisel saime vastuseks, et see on poliitiline otsus ning midagi polnudki vaja enne analüüsida, kui otsus tehtud. Kas see pole siiski kummaline otsustamisprotsess, mis minu arvates on kulgenud tagurpidi?

Ebaveenvad põhjendused

Keskuse uue asukohana näeb ministeerium Viljandit. Miks peaks see olema Viljandi? Kohtumisel põhjendas asekantsler Viljandisse viimist sellega, et kultuuriministeeriumile tundub see sobilik.

Mille poolest, Sits ei täpsustanud. Tundumist ei saa pidada piisavaks argumendiks, nagu ei ole võimalik nõustuda linnapea Ando Kivibergi väitega, et ainult nemad Viljandis teavad, mida rahvakultuuriga peale hakata.

Tõsiseltvõetav ei ole ka jutt regionaalse ebavõrdsuse vähendamisest keskuse Tallinnast väljaviimisega, kuna 60 protsenti keskuse töötajatest töötabki regioonides. Igas maakonnas töötab rahvakultuuri spetsialist, kes oma maakonnas koordineerib nii rahvakultuurikoolitusi kui ka korraldab muid vajalikke kokkusaamisi. Seega ei ole põhjendatud väide, justkui oleks keskus praegu ainult Põhja-Eesti jaoks.

Sama ebaõnnestunud on näide, nagu toimuksid toetusprogrammide taotluste hindamised Tallinnas. Otse vastupidi, vaid mõnel üksikul juhul on programminõukogude koosolekuid peetud Tallinnas. Reeglina sõidavad hindajad nii Setumaale, Mulgimaale kui ka Võrusse ja teistesse kultuuriruumidesse kohapeale.

Oma arvamusartiklis toob Sits välja erinevaid põhjendusi, mida keskus möödunud aasta septembris ministeeriumile saatis, kuid jätab mainimata ühe olulisema. Keskus on täna oma valdkonna kompetentsuskeskus ja selleks saadakse aastatepikkuse järjepideva tööga, et teenida välja oma valdkonnas usalduskrediit.

Aeg tulla laua taha

Väärtustades täna keskuses töötavaid inimesi, ei ole ma kunagi avaldanud arvamust, et regioonides kompetentseid ja sobivaid töötajaid ei ole võimalik leida. Taas on määrava tähtsusega küsimuse püstitamine.

Ma ei väida, et uues asukohas puuduvad sobilikud inimesed keskuse tööd jätkama. Minu vastuväide põhineb sellel, et täna olemasolev hästi toimiv ja terviklik süsteem lõhutakse ära läbi mõtlemata ning eriti küüniline on teatada inimestele, et kui te pole valmis kaasa minema, on probleem asutuses sees ja rahvakultuurialase töö jätkumine või lõppemine on teie vaba valik. Töö ja töökoht on siiski vaid vahend eluga toimetulekuks ja inimestele, kellel on Tallinnas pere ja kodu, ei saa ette heita, et nad töö pärast Viljandisse kolima ei nõustu.

Eelmine valitsus, kes riigiasutuste Tallinnast välja viimise plaani algatas, tõi välja väga olulise põhimõtte: ümberkorraldusi ei saa teha jõuga, väljaviimine õnnestub siis, kui selles osas on olemas asutuse juhi ja töötajate tahe.

Inimeste juhtimine on väga keeruline protsess, aga just inimesed on võtmetähtsusega iga organisatsiooni toimimisel, mistõttu on äärmiselt oluline, kuidas vajalikke protsesse juhtida. Üks lihtsamaid viise teatud eesmärkide saavutamiseks on inimestega rääkimine. Võib-olla oleks keskuse töötajate ning üleriigiliste rahvakultuuri keskseltside reageering olnud vähem valuline, kui kohtumine ministeeriumi esindajatega, mis toimus 5. aprillil, oleks aset leidnud palju varem, enne kui otsused olid tehtud.

Jääme keskuse Tallinnast väljaviimisel kultuuriministeeriumiga eriarvamusele, ent poliitilist otsust meil ilmselt muuta ei ole võimalik. Seetõttu on minu sõnum ministeeriumile, ehk on nüüd ülim aeg tulla laua taha ja tõepoolest rääkida sisulistest küsimustest, arutada ja analüüsida, kus ja mis põhjustel saab olema keskuse uus asukoht ning milliste vahenditega ministeerium keskuse tugevdamist planeerib.

Muutused on vahel elus vajalikud, kuid ei tohi unustada, et sageli avalduvad tehtud muudatuste mõjud alles aastate pärast. Ega vanarahvas asjata öelnud «üheksa korda mõõda, üks kord lõika».