Tanel Ots

FOTO: Valimised

Tanel Ots Nabala Keskkonnakaitse Ühingust kirjutab, et valitsus põrgatas ehitusmaavarade arengukava niikaua edasi-tagasi, kuni valimised läbi said.

Ehitusmaavarade arengukava kinnitamine valitsuse poolt kõigest neli päeva pärast valimisi on tekitanud hulga emotsioone, kuid peaaegu üldse pole kõlanud fakte ega asjalikke argumente.

Seda vaatamata tõsiasjale, et ennekõike on arengukava puhul tegemist riigi majanduse jaoks strateegilise dokumendiga. Sellega reguleeritakse kõige kasutamist, mida maa seest millegi ehitamiseks võtta annab, alates liivast-kruusast ja lõpetades graniidiga.

Tagantjärele ja pisut maha jahtunult võib muidugi taibata, et ehk selline oligi plaan – tegelikult oli isegi väga hea plaan. Nimelt tõmmata avalikkuse ja meedia tähelepanu arengukava tegelikest suundadest ja sellega loodud uuelt õigusalaselt reaalsuselt kõrvale.

Kavaga muu hulgas ka Nabala karstialale ja Tuhala Nõiakaevule kabelikella löömine ja sellest tekkiva käraga ette arvestamine oligi plaani osa.

Plaani osa oli ka peaminister Andrus Ansipi kirjalik lubadus (EPL 20. mai 2010), et niikaua kui tema on peaminister, Nabala karstiala ei kahjustata. Sama kinnitas ta kirjalikult ka neljale Nabala kandi vallajuhile.

Sealt alates hakkas süstemaatiliselt ilmuma artikleid ja uudiseid, mis mõjusid uinutavalt ja lõid rahva seas tunde, et Nabala-Tuhala rindel on suurem oht möödas, samuti tagas see peaministrile valimistel samas piirkonnas korraliku häältesaagi.

Puslesse kuulub nii lubadus Reformierakonna programmi keskkonnapeatükis – «Tagame Nabala karstiala ja Tuhala Nõiakaevu säilimise.» – kui ka selle lubaduse valimiste-eelne tiražeerimine ja jagamine tohutus koguses Tuhala-Nabala piirkonna postkastidesse.

Ilmselt kuulus plaani hulka ka siitkandist pärit reformierakondlastest riigikogu saadikute «ohvriks toomine», sest just nende näopiltidega ja nende mainet kahjustades näidati enne valimisi juhtivat valitsusparteid Nabala kaitsjana. Olen mõnega neist rääkinud ja uskuge, nad on väga nördinud.

Pole vaja seletada, et plaani õnnestumiseks tuli valitsusel nimetatud arengukava kõigi vahenditega kuni valimisteni kinni hoida, et mitte kaotada kogu Eesti ulatuses kümneid tuhandeid hääli. Nii saatis valitsus arengukava nagu kuuma kartuli ministeeriumile tagasi lausa kahel korral.

Veel 10. veebruaril lõpetas riigikantselei peaministri otsusega arengukava eelnõu menetlemise, sest arengukava vajavat täiendavat mõjuanalüüsi. Kuu aega hiljem, valitsuse esimesel valimistejärgsel istungil, võeti dokument aga muutmata kujul vastu.

Aga kus on majandusajakirjanikud ja tõsised analüütikud? Miks ei ole kajastatud arengukava seletuskirjas näha olevaid, mitmete maa- ja vallavalitsuse juristide koostatud ning argumenteeritud seisukohti, millest arengukava vastuvõtmisega üle sõideti? Nende asemel kajastatakse ainult emotsioone.

10. märtsil jõudis meediasse tunni aja jooksul kaks sõnumit. Esiteks, meie valitsus võttis vastu tõsist kriitikat saanud ehitusmaavarade arengukava, mis muu hulgas otsustas ka Nabala karstiala ja Tuhala Nõiakaevu saatuse.

Teiseks, kohalike Nabala-Tuhala vallavanemate ja keskkonnakaitse ühine avalik kiri tulevastele ministritele, kus juhitakse tähelepanu reale keskkonnaministeeriumis toime pandud seadusrikkumistele alates 1997 Nabala varude määramisega.

Ma oodanuks sel teemal meedia poolt järgnevaid käsitlusi: esiteks, et Nabala varud ei saaks maapõueseadust rikkumata olla aktiivsetena maardlate registris ega maavarade arengukavas; teiseks, et oma maine hinnaga surus peaminister arengukavasse Nabala lubjakivivarud, mille kvaliteet on asjatundjate arvates vilets ja Eesti Paeliidu hinnangul sellisele materjalile Euroopas turgu pole.

Kolmandaks võinuks rääkida sellest, et ehitusmaavarade arengukavas puuduvad sarnase dokumendi kõige olulisemad osad, majandusarvutused: Eestile vajamineva materjali hulk aastas, kaevandamise aastane ülemmäär jne.

Neljandaks sellest, et keskkonnaministeeriumi kodulehe andmetel on Eestis ehituslubjakivi aktiivvaru olemas enam kui sajaks aastaks ka ilma Nabala maardlata.

Selliste teemade asemel asuti aga sama päeva uudistes rääkima hoopis pendlimeestest ja maa-alustest jõgedest Nabalas. Tõstatatud faktide asemele tuli emotsioon ja arutelu asemele skandaal. Sellega loeti kogu Eesti ehitusmaavara käsitlev plaan aastani 2020 ammendatuks.

Nabala puhul paljusid tüüdanud maa-aluste jõgede ja mitmeid vihastanud pendlimeeste jutu asemel võiks teemat käsitleda palju asjalikumalt. Kõigepealt võiks vaadata keskkonnamõju hindamise dokumente aastast 2005, kus asjast huvitatud arendaja raha eest tehtud Nõmmküla mäeeraldise geoloogiliste uuringute järgi on vee juurdevool planeeritavast viiest karjäärist ainult ühte 23 600 kuupmeetrit ööpäevas. Lihtne arvutus näitab, et see teeb aastas 8,6 miljonit kuupmeetrit.

Kogu Eesti veekasutus nii olmes, põllumajanduses kui ka tööstuses (v.a energeetika) on statistikaameti materjali «Keskkond arvudes, 2009» andmetel 81 miljonit kuupmeetrit aastas. Seega moodustaks Nabala maardla ühest karjääriaugust väljapumbatav vee hulk 10,6 protsenti kogu Eesti veekasutusest.

Ja küsimus polegi enam terminites, kas «maa-alused jõed» või poorne kivim või lihtsalt karstiala. On selge, et see meeletu veehulk tuleb välja pumbata, kui kaevata soovitakse. Samuti saab selgeks, et Vääna jõge pidi tuleb see piimavärvi «õnnistus» läbi Saku aleviku mere poole juhtida ning tuhatkond kodukaevu kuivaks jätta.

Teemaga on tihedalt seotud «õnnetus» 2008. aasta juunis. Nimelt tõstsid viimasel riigikogu istungil enne suvepuhkust meie rahvaesindajad «juhuslikult» 50-kordseks olulise keskkonnamõju piiri põhjavee võtmisel, mille puhul üldse on vaja keskkonnamõju hindamist nõuda.

Põhimõtteliselt peaks debatti nõudma juba siis, kui olulist mõjupiiri näiteks kahekordistatakse, nüüd aga tõsteti olulise keskkonnamõju aastane piir 200 000 kuupmeetri pealt kümne miljoni kuupmeetrini. Kas Nabala ühe karjääri veehulk 8,6 miljonit kuupmeetrit aastas ainult tundub olevat sarnases suurusjärgus?

Ilma et peaksime riigikogulaste lohakust õigustama, tuleb ometi küsida, kes ja miks valmistab ette selliseid seaduseelnõusid. Kas see on juhus, et seadusemuudatus riigikogus tuleb samal ajal, kui keskkonnaministeeriumis alustatakse ehitusmaavarade arengukava koostamisega, kuhu plaanitakse muu hulgas lisada ka Nabala varud?

Kokkuvõtteks peab aga iga analüütik taas kiitma valitsuserakonna head plaani, mis lubas peaministril ka möödunud neljapäeval, 17. märtsil kindlalt vaadata Kanal 2 kaamerasse ja kinnitada veel kord: «Niikaua kui mina olen peaminister, Nabala karstiala ei kahjustata.»

Head kaasmaalased, võite kindlad olla, et ei kahjustatagi. Seaduse järgi ei olegi enam tekitatud olulist keskkonnamõju ega kahjustatud piirkonda, kui tuhatkond kodukaevu kuivaks jäävad ja Nõiakaevu keemine igaveseks lakkab.

Reformierakond ei olegi oma valimislubadustes Nabala ja Tuhala kohta valetanud.
Rahulikult on asja võtnud ka plaani kolmas osapool, arendajad.

Neid ei häirinud ei tuntud muusikute ette kantud ja aasta muusiku tiitliga pärjatud Urmas Sisaski Nõiakaevu loits ega Tuhala-Nabala kaitseks tänaseks kogutud üle 63 000 allkirja. Nad ootasid vaid oma aega ja teadsid, et võivad kindlad olla.