Tiiu Kuurme: Eesti ühiskond elab totalitarismi varjus

Tiiu Kuurme Foto: Tallinna Ülikool.

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab, et märkimisväärne hulk Eesti kodanikke elab autokraatlikus õhkkonnas.

Igal hommikul läheb märkimisväärne hulk inimesi meie omas, end demokraatlikuks deklareerinud riigis tööle asutustesse, mille juhtimine on autokraatlik. Nad veedavad seal oma päevi ja aastaid, kujundades muu kaasandena ühtaegu isikliku arusaama sellest, «kuidas elu tegelikult käib».

Nende isiksus paindub ja muutub pigem igapäevakogemuste, mitte deklareeritud seaduste alusel. Kas on need inimesed aga enam demokraatliku riigi demokraatliku eluhoiakuga kodanikud, kes järgivad vabadel valimistel südametunnistuse häält?

Kas tohibki riik end määratleda demokraatlikuna, kui märkimisväärne hulk tema kodanikke elab igapäevases autokraatlikus õhustikus, mille seinaääri mööda hiilib hirm? Teame, et sedalaadi riikides jätkavad «läbi vabade valimiste» needsamad juhid 98-protsendilise tõenäosusega. Miks peaks see olema teisiti vastava iseloomuga asutustes?

Autoritaarses õhustikus on palju keelatud teemasid ning puudub solidaarsus ja usaldus. Kõigil tasanditel valitseb seadus: teha võib, aga rääkida sellest ei või. Inetu või kahjulik tegu kaotab tähenduse olenevalt tegija positsioonist. Võimu ja temale lähedal seisvate isikute teod ei kuulu isegi mainimisele, või siis sosinal ja koridoris kempsu ukse taga. Jutud keerlevad selle ümber, kuidas häda kellestki mööda läks ja seekord vähema valuga pääseti. Seintel on mõistagi kõrvad.

Hea ja vastutustundlik juht kuuleks sedalaadi seintelt kiitust ja poolehoidu, ent tema kõrvadega seinu ei vajagi. Neid vajab ebakindel juht. Ta on leidnud vahendid palgata ametisse fassaadimeistrid, moodsas kõnes PR-tegelased, kelle professioonile ei käi üle jõu Kim Jong-Ili moodi pimestava naeratuse ja töövõitude loosungite tootmine ja levitamine.

Toimuva avalikum arutamine ja arvustamine pälvib karistuse. Meie päevil on selleks väljaheitmine. Kuuled näiteks pereliikmelt, kuidas meie suurim kontserdiorganisatsioon laskis lahti inimese, kes julges asutuse siselistis kritiseerida asutuse bürokraatide suhtumist loovisiksustesse.

Ebasoosingus olija on kui katkupisiku kandja, kellest pöördutakse ära. Sest esiplaanil on autoritaarses õhustikus ellujäämisväärtused, mis väljenduvad ellujäämisstrateegiates – tõmbuda seina sisse, olla nähtamatu, teeselda juhmi, kes pole näinud ega kuulnud, olla olemas olematuna. Et nad ei saaks aru, et mina saan aru. Õiglus ja muu selletaoline enam ei loe.

Rahvusvaheliselt tuntud väärtuste uurija Ronald Inglehart on aastaid võrdlevalt analüüsinud erinevate maailma riikide kodanikkonnas domineerivaid väärtusi. Eesti püsib endiselt nende liigas, kus domineerivad ellujäämisväärtused, seevastu kui kõrge õnneindeksiga maades on esiplaanil eneseteostuslikud väärtused.

Just need loovad riikidele ja rahvastele heaolu, sealjuures majanduslikku lisaväärtust. Maal, kus on palju autoritaarset õhustikku, võidakse seevastu majanduskasvu osas loota eelkõige psühhiaatrite ja psühhoterapeutide kõrgendatud tööhõivele, kus enam ei jõutavat ära lahendada inimeste valu. Ja ehk ka koolitusfirmade käibele, kus õpetatakse kamuflaaži.

Ellujäämisvajadused (ehk elu hirmudes) tähendavad inimese pidama jäämist Maslow’ püramiidi alumistele astmetele (toit ja turvalisus), kust on vähetõenäoline jõuda eneseteostuseni ehk oma vaimu ja oskuste panustamiseni oma kutsumuses. Ellujäämismuredesse mõistetud inimese ressurss on organisatsiooni jaoks alakasutatud ja tema tööl võõrandumise ehk tuimuse ja ükskõiksuse märgid. Loovinimesed põgenevad välis- või sisepagulusse.

Edeneva ja areneva ettevõtte ressurss (ning ka riigi käekäik) saab olla peamiselt see, mis on seotud inimeste eneseteostusega: mida inimesed oskavad, millised ideed neil sünnivad ja kuhu end panustada soovitakse. Autoritaarse õhustikuga asutusi on kallis pidada. Kustub inimeste loovus ja entusiasm, lootus innovatsioonile, uuele avatud meel. Stagneeruvad majandus ja areng tervikuna.

Kuidas pääsevad autoritaarsed juhid võimule? Oletatavasti on siin oma osa üldisemal mentaliteedil, kus päris hästi ei eristata võimu juhtimisest. Kui juhtimise funktsiooniga kaasneb vastutus, siis võimu õigustus on võim ise ja vastutusest rääkida oleks juba kuidagi piinlik. Võimu vastutamatus kõrgemates ešelonides on saanud igapäevanormaalsuseks. See avabki võimuväravad neile, kelle puhul pädevusest rääkida oleks veelgi piinlikum, sest väga suure võimu saajale annab tarkuse juba jumal.

Võib osutuda tõeks, et riigi demokraatliku sõnaseadmisega kaunilt kirjatud suure hõlma all elab omajagu uustotalitaarseid süsteeme. Me päris hästi ei tea, kus nad on ja kui palju neid on, sest vastavatest uuringutest pole kuulda, ja kas neid ongi kerge läbi viia. Sest need vürstiriigid on hästi kindlustatud. Kui keskaja asunduste kaitsevallid olid mullast ja kivist, siis selliste kaitserajatised on vaikimine ja hirmud.

Siiani on suudetud neist üldse mitte rääkida, nagu pikka aega ka perevägivallast. Virtuaalse ajastu mentaalsed müürid püsivad, kuniks ebaloomulikku peetakse normaalseks. Teadmine müüritagusest elust levib nagu keskajal. Keegi tunneb kedagi, keegi räägib kuskil, linnaväljakul, tänaval, koridoris, ja infovahetuse lõpetab refrään: ära sa kuskil maini, et mina rääkisin.

Et ühe riigi demokraatlik eneseesitlus oleks tõsiselt võetav, peaks sellega kaasnema demokraatlik ehk eneseväärikas viis olemas olla iga inimese jaoks. Kuniks see inimene teab, et ladvikus sünnivad otsused parteikontorites parteikardinalide ja nende õukonna tagakambris ja otsustajate jaoks pädevuse nõuet ei kehti, jääbki meie osaks kulisside demokraatia õnnetute kurjade inimestega.

Taani riigi hariduslik esiväärtus on demokraatlik kool. Taani kooli lapsed on ühed maailma õnnelikumad. Kool peakski olema see peamine koht, kus õpitakse demokraatiat – läbi kooli enese demokraatliku elukorralduse, avatuse, rõõmu, otsustusõiguse, vabaduse. Vaid nii saame parema ühiskonna. Kaasarääkimisõigusega kaasneb õpilaste vastutus, kohustus seista omaenese ettepanekute ja valikute elluviimise eest.

Waldorfi koolides puudub direktori kui võimu institutsioon ning printsiibiks on, et laps näeks õpetajana enese ees vaba täiskasvanut, et kasvada vabaks ka ise. Viimasel ajal võimenduv suund massikoolidele teeb inimesest paratamatult ühiku, kelle olemine lähtub regulatsioonidest ja normpaberitest.

Tervemõistuslikud lahendused on kinni heas tahtes: taastada vastutuse ja pädevuse printsiip igasuguses juhtimises, uurida ja avalikustada asutuste juhtimisstiile, kutsuda ellu tõsiseltvõetavaid juhikoolitusi, tekitada inimeste töökohtade sisemise tervise teemal avalikke kõnelusi. Karta aga tuleb, et vahest polegi siin suurim takistus mõni karjäärihull autoritaar, vaid kodanikud ise, kelle hoiakutes pesitseb kõva käe ootus ja valmidus alanduda Maslow’ püramiidi jalamile.