Ahto Lobjakas: Eesti haridussüsteem peab revolutsiooniga kaasa minema

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Tänapäeva maailm elab kiirete ja tormiliste muudatuste tuules ning see tähendab ka tektoonilisi muudatusi üld- ja kõrgkoolis. Google ruulib ja tahvli ees vägesid kamandav õpetaja on muutunud anakronismiks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Me oleme nähtamatu revolutsiooni haardes. Praegu populaarses kõnepruugis on toimumas kõigi põlvkondadevahetuste ema. Meie probleem, «tõejärgsus», on midagi, mis 10–15 aasta pärast näib ajast ja arust murena.

Tõde on metafooride mobiilne armee, tähendas kunagi Nietzsche, ja ei ole midagi mobiilsemat kui interneti ja nutiseadmete maailma sündinud põlvkond, mis tänaseks on vaevalt täisea lävel. See generatsioon esitab väljakutse maailmale, nagu me seda tunneme. Kui tõde on viimased kaks ja pool tuhat aastat olnud oma olemuselt orientiir, siis tulevas ilmas on tõde looming.

Vahetuima väljakutse esitab see revolutsioon haridussüsteemile. Kuna uut nutiilma toovad ellu lapsed, on kool automaatselt selle esmane kontaktpind meie senise reaalsusega. Kool on ühiskonna muutmise lõikeserv, lõiketeraks temas käijad. Internetti sündinuina on mobiilne tehnoloogia nende emakeel. Me, ülejäänud, saame seda paremal juhul vallata kui teist või kolmandat keelt. Tegemist pole võrdse keelekontaktiga.

Keeleajaloost paralleeli otsides on uus ja tulev agressiivsem ja prestiižsem, tema loomuses on püüda vana välja juurida. Ta ei salli ka kakskeelsust, kuna kohtuvad silmapiirid on teineteisest lahutatud tehnoloogilise kuristikuga, millest üle vaatav pilk saab teist tajuda vaid anakronismina. «Meie» oleme indiaanlased, «nemad» konkistadoorid.

Jutt ei käi pelgalt nutitelefonidest, tahvelarvutitest, lairibainternetist või meie igapäevasest wifist. Uus ruum, mille need koos avavad, toob endaga uue elu ja eluviisid. Kõige lihtsamad asjad on ühtlasi kõige põhjapanevamad. Meemidel pisikestest lastest, kes ajalehes üritavad viibates pilte «edasi kerida», on teine pool: vanemad inimesed nutiseadmega, kes isegi inseneriharidusega on väetimaist väetimad seni, kuni keegi õpetab neile puutetundlikul ekraanil viipamist. Ilma ei jõuagi nad järgmisele lehele.

Või võtame võime nagu guugeldamisoskus. Praeguseks on praktiliselt kogu info, mis seni oli kättesaadav vaid paberil, olemas elektrooniliselt ning võrgustatult. Inimene, kes tahab midagi teada, ei lähe enam riiuli juurde entsüklopeedia järele, et siis võtta sõnaraamat ja seejärel järgmine teatmeteos. Kõik vajalik on klahvivajutuste kaugusel.

Infoni jõudmine on päringupõhine ja sellisena täiesti uus kunst: otsingutulemused on seda paremad, mida leidlikum, oskuslikum ja ammendavam on otsing. Sõnade ja mõistete rittaseadmisoskus otsinguväljal (erinevates keeltes) on see, mis määrab teadmise kvaliteedi. Osalt anne, on see oskus midagi, mis juba praegu peaks olema baashariduse osa.

Õpetamise ja õppimise vältimatu muutumine on osa laiemast intellektuaalsest maalihkest, millesarnast me pole näinud aastasadu, kui mitte -tuhandeid. Internet koos tema kasutamise mobiilsusega muudab inimelu põhjalikumalt kui trükikunsti leiutamine – viimane tähistas «üksnes» olemas olnud tehnoloogia plahvatuslikku levikut. Mobiilne andmeside on kättesaadav praktiliselt kõigile viisil, millest põlvkond tagasi keegi ei osanud undki näha.

Võibolla on esimene arvestatav võrdlusmoment kirjaoskuse teke kui selline. Midagi võrreldavat on servapidi ka püha Augustinuse loos pühast Ambrosiusest, kes šokeerinud kõiki suletud suuga lugemisega. Kui seni loeti teksti kuuldavalt ja avalikult, siis Ambrosius taandas jagatud mõistmise eraviisiliseks. Internet suhtlustehnoloogiana teeb midagi sarnast, tasakaalustades ümber avaliku ja privaatse suhtlus- ja tõlgendusruumi.

Uus tehnoloogia on kaugel sellest, et olla pelk mänguasjade kogum. Isegi sisuloome ja -vahendamine on teisejärguline võrreldes maailmaloomega, mille nutiseadmed endaga kaasa toovad. Kui nutieelsel põlvkonnal on veel olemas võime end uuest tehnoloogiast lahus hoida, siis uue põlvkonna puhul ei toimi see praktiliselt kusagil, romantilised suhted kaasa arvatud.

Nutiseadmed voostavad reaalsust, millega olemasolev tegelikkus peab konkureerima üha tõrjutumalt positsioonilt. Koolides võivad nutiseadmed olla nuhtluseks, aga nende tõrjumine ja ignoreerimine lihtsalt surub pedagoogilise pilgu alt välja suhtluse ja info hankimise, mis kooliskäija jaoks on üha määravam. Süsteem võõrandub nii lastest nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt.

Kui faktihange interneti vahendusel ratsionaliseerib õppetöö, siis – sellest tingimata mitte eristuv – sotsiaalne suhtlus, mis on oma olemuselt globaalne, lisab väga olulise mõõtme. Eelmise sajandi koolis käivad täna maailmarändurid. Ka kõige empaatiavõimelisem õpetaja ei tea, kus ta õpilased ühest päevast teise interneti vahendusel käivad, kellega suhtlevad või mida teada saavad. Täiskasvanuks saamine pole juba praegu isegi ligilähedaselt see sirgjooneline progressioon, millisena ta on kodeeritud meie koolisüsteemi.

Faktide kontrollitud õpetamine ja taasesitus on samuti anakronismid. Ükski õpetaja ega õppejõud ei suuda võistelda tema jutu tagareas guugeldajaga. Muuhulgas terendab siit lõpp sõjanduslikule klassimudelile, milles õpetaja juhatab tahvli eest väge.

Õpetaja autoriteedi allikas ei saa olla parem teadmine, vaid oskus seletada. Kogu hariduse omandamine peab muutuma eelkõige info hankimise ja tõlgendamise võime õpetamiseks. Väärtuste ülekanne, niivõrd kui see koolisüsteemis saab säilida, peab muutuma praegusest konservatiivsest õige ja vale õpetamisest samuti seletavaks – mis saab tähendada vaid tolerantsi. 

Millest me räägime, kui me räägime haridusest? See eestikeelne sõna omab külg külje kõrvast tähendusvälja sõnaga «kultuur», mis on omakorda pärit ladinakeelsest juurest, mille tähendus meie keeli on «harima». Algselt maad, hiljem inimesi, annab see juur meile kõik klassikalised mõisted haridusest harituseni ja kultiveeritusest kultivaatorini. Haridus kui inimese harimine viitab isiku vormimisele mingi ideaali vaatepunktist.

Ladina keelest pärineb aga teinegi samatähenduslik juur, mis inglise keelde on andnud sõna education. See sõna, mis samuti tähendab «haridust», on pärit juurest, mis kannab «välja juhatamise» tähendust. Kontrast isikuvormimisega ei saaks olla suurem. Haridus teises tähenduses tähistab inimese väljajuhatamist iseseisvusetusest, ta omile jalgele asetamist. Seda peakski tegema 21. sajandi haridus.

Eestis ta seda enamasti ei tee. Oma osa on traditsiooni jäikusel, millele lisandub halduslik ja turumajanduslik surve tulemuslikkuse järele praeguselt kitsalt silmapiirilt. Viimaste aastakümnete trend on olnud näha haridussüsteemis inimese ettevalmistamisriista mingi vajaliku otstarbe täitmiseks. Mõnikord läheb tarvis arste, mõnikord juriste. Kunagi, paistab, ei lähe tarvis lihtsalt hea üldharidusega inimesi. Kardetakse, et neil puudub praktiline kvalifikatsioon leida endale vajalik (ja tasuv) töö praeguses rahvamajanduses.

«Väljajuhatamise» võtmes haridus nõuaks teistmoodi mõtlemist. Praegune vajadus näiteks inseneride järele võib olla ajast ja arust selleks ajaks, kui vastavalt rihitud süsteem jõuab hakata rohkem insenere tootma. Senine süsteem väärtustab kutseoskusi, aga ei väärtusta – ei oskagi väärtustada – oskust kutseid vahetada. See oskus näib liiga abstraktse ja otstarbetuna – mis ometi on ühiskonna kohanemisvõime alus.

Vajadus haridussüsteemi revolutsioonilise uuenemise järele näib käimasolevate muutuste valguses möödapääsmatuna. Maailm muutub fundamentaalselt koos inimeste ja tehnoloogiaga. Oleks pehmelt öeldes lühinägelik arvata, et ühiskond ja majandus oma vajadustega jäävad muutustest puutumata. Kui õige on vastupidine eeldus, siis on raske vältida kokkuvõtlikku järeldust, et see, mida muutuses ühiskond kõige rohkem vajab, on sisuga täidetud elukestev õpe, ehk elukestev võime muutustega kohaneda.

Paradoksaalselt ei ole meil eeskuju vaja kaugelt otsida. Soome on maa, kus poole põlvkonnaga on harjumuslikust haridusmudelist kujundatud midagi, mis kiirenevate muutustega üha paremini toime tuleb. Õppetöö on egalitaarne, tegemata vahet õpilastel ja koolidel. Saavutamissurvet hinnete, kodutöö ja eksamite näol välditakse kuni 18. eluaastani, riiklikku õppekava pole, õppetöö käib võimalikult vahetult ja väikses ringis.

Õpetajad on väga kõrgelt koolitatud, hinnatud ja makstud. Lähitulevikus asendatakse klassikalised õppeained sündmustepõhise – tohiks öelda võrgustatud? – õppega. Tulemuseks, et 60 protsenti koolilõpetajatest läheb kõrgkooli, Soome haridussüsteem on üks maailma parimaid ning Soome on konkurentsivõimelt maailma kolmas majandus.

Selline haridusmudel on ka parim lootus selleks, et tulevikku jõuaks olulisemad osad «meie» maailmast. Tähtsaim neist on see, mida Peter Sloterdijk nimetab «kirjavahetuseks» õhtumaise mõtte suurkujudega antiigist alates. Kui Platoni, Aristotelese jt kirjad enam pärale ei jõua, kukuvad kokku meie tsivilisatsiooni piirid, mille sees asub meie tegelik kultuuriruum. 

Ja veidi antiklimaktilise järelmõttena: «meie» maailmal on järgmisele õpetada midagi nii ilmset, et see kipub tihti kahe silma vahele jääma. Võimet eluga edasi minna ka siis, kui vool – ja definitsiooni kohaselt ka internet – mingil põhjusel peaks ära võetama.