:format(webp)/nginx/o/2015/04/20/3984871t1h0e92.jpg)
Pühade eel puhkenud paanika seoses puudega inimeste sotsiaalteenuste rahastamisega võtab uue värvingu, kui meenutada, milliseid otsuseid riigijuhid paar aastat tagasi vastu võtsid, kirjutab IRLi fraktsiooni kuuluv parteitu riigikogu liige Tiina Kangro.
Pühade eel olid paljudel inimestel silmad suured jahmatusest, et sotsiaalvaldkonda on tabanud ootamatu kriis. Kuidas saab juhtuda, et puudega inimestele mõeldud rehabilitatsiooni ja erihoolekande rahad on äkitselt juba aasta alguses otsa saanud?!
Kui tavainimeste jaoks võis olukord tõesti üllatuslik olla, siis pehmelt öeldes mõistmatuks jäi, kuidas sai tekkinud seis tulla üllatusena asjaga kõige otsesemalt seotud osapooltele – poliitikutele, aga ka puuetega inimeste kojale, kes on riigi ametlik partner puuetega inimeste õiguste konventsiooni elluviimisel.
Reformierakonna parlamendisaadikud andsid pärast Eesti Päevalehes ilmunud artikli lugemist välgukiirusel sisse arupärimise sotsiaalkaitseministrile, et toimuvasse riiklikku selgust nõuda. Neile ei meenunud, et just nad ise muutsid koos töövõimereformiga ka sotsiaalseadustikku, mille ühe tulemusena jõustus eelmise aasta algusest uus rehabilitatsioonikorraldus. Sellesse aga oli teenusele ligipääsu kahanemine ja järjekordade teke sisse kirjutatud.
Ka erihoolekandes on kõik juhtunud vastavalt üle-eelmise sotsiaalministri Taavi Rõivase ajal algatatud ja viimases otsas reformierakondlaste valvsa pilgu all koalitsioonikaaslase Helmen Küti poolt allkirjastatud erihoolekande arengukavale, mille selgrooks oli eurorahadega läbiviidav kinnisvarareform.
Puuetega inimeste koja juhid nimetasid neljapäeval väljasaadetud teates puhkenud olukorda mitteaktsepteeritavaks, kuigi aktsepteerisid selle ise, olles otseselt uue rehabilitatsioonikorra ja erihoolekande arengusuundade väljatöötamise juures.
Kas tõesti tähendab kõik see, et inimgruppide elu muutvaid seadusi käivitatakse Eestis ilma, et otsuste tegijad ise arugi saaksid, mida nad teevad ja mis on tegude tagajärjed?
*
Ei saa öelda, et sellele, mis uute seaduste valguses toimuma hakkab, poleks üldse tähelepanu juhitud. Ma ise, siis veel ajakirjanikuna, avaldasin 2014. aasta septembris Postimehes artikli «Riik hakkab rikkuma inimõigusi». Juhtisin toona, uue hoolekandeseaduse esimese lugemise eel tähelepanu sellele ja veel mitmele perspektiivile, mis otsapidi ongi tegelikuseks saanud.
«Mida hakkab kadunud tervisega inimestele pakkuma riigi uus sotsiaalteenuste süsteem? Aus vastus on: enamikule mitte midagi – ja nüüd juba täiesti seaduslikult...» kirjutasin. Sõnaselgelt oli artiklis välja öeldud ka see, et rehabilitatsioon jääb uues süsteemis väikse osa puudega inimeste privileegiks.
Selline suund tookord tõesti võeti, kuigi võib-olla poliitikud sel ajal tõesti magasid. Igatahes seaduseelnõus, aga samas taktis isegi tänavuse riigieelarve seletuskirjas seisab must-valgel, et uue rehabilitatsioonikorralduse tulemusel jõuab teenusele vähem inimesi, kes aga vabaneva ressursi arvelt saavad seda kiiremini ja kvaliteetsemalt. Sellest saab välja lugeda, et mingit suurt nn rehateenuse rahastamise tõusu seadusandja ei planeerinud – sooviti vaid nappi ressurssi täpsemini sihitada.
Ka küsimusele, mille varal peaksid end elujõulistena hoidma need puudega inimesed, kes edaspidi rehateenusele ei pääse, oli vastus olemas: nemad peaksid tuge küsima mujalt. Näiteks meditsiinisüsteemist või kohalikust omavalitsusest. Millist mehhanismi pidi, kas või mida neile sealt pakutakse ja kas muudatused rehasüsteemis ikka haakuvad kogu sotsiaalsüsteemi tulemuslikkuse ja kulu-tulususega, polnud aga enam kaugeltki selle seaduse ega selle koostajate huvipunkt.
*
Sotsiaalvaldkond on Eesti riigieelarve kõige massiivsem sektor, moodustades 40 protsenti Eesti riigieelarvest. Kaitsekulutused on näiteks 8, kultuur lausa 18 korda odavam.
Ometi sotsiaalvaldkonnas ei arvutata, analüüsita ega prognoosita, vaid võetakse numbreid enamasti laest ja planeeritakse kõhutunde järgi. See, kui palju Eesti puudega inimesed sedasama rehateenust tegelikult vajaksid, mis on selle teenuse efekt, seos teiste abimeetmetega ja mõju riigi sotsiaaleelarve kujunemisele tulevastel perioodidel, on nii Eesti riigijuhtidele, sotsiaalvaldkonnas tegutsejatele kui kahjuks ka meie sotsiaalteadlastele nagu vannitäis hägust seebivett.
Isegi nüüd, kus alates järgmisest aastast tuleb rahandusministritel leppida, et rehateenuse eelarve hakkab paratamatult kasvama (kõik järjekorda pandud inimesed peavad teenusele pääsema hiljemalt aasta pärast), kujuneb rehateenuse kasutamine endiselt n-ö metsikult. Kas riigile oleks soodsam ja inimesele tõhusam, kui rehakeskuses käimise asemel saaks iga puudega laps oma logopeedi- või ravivõimlemise tunnid kätte hoops koolis ja lasteaias töötavatelt tugispetsialistidelt, ei tea keegi.
Täpselt sama metsik on olukord erihoolekandes. Riiklikul teenusel erihooldekodudes viibib mõni tuhat psüühilise puudega inimest, eeskätt lastekodudest väljakasvanud põlvkonnad. Teist samapalju saab tänu paaril varasemal aastal eraldatud lisarahale riiklikku tuge odavamate teenuste vormis, mis aitavad omavalitsustel ja väikestel MTÜ-del hoida siin-seal Eestis käimas päevakeskusi, töötubasi või vähese abivajadusega inimeste grupikodusi. Seda aga, kui suur on Eestis tegelik vajadus erihoolekandeliste lahenduste järele, mida see maksaks ja mida ühiskonnale tagasi annaks, pole keegi püüdnudki välja selgitada.
Minu aastaid kestnud nõudmiste järel luges sotsiaalministeerium lõpuks 2014. aasta kevadel kokku, et Eestis elas tol hetkel 12 417 psüühilise puudega täisealist, kes ei saa, ole kunagi saanud ega paista hakkavatki saama ühtki neile seadusega ettenähtud tugimeedet.
Kuigi ka tänavune riigi erihoolekande eelarve tõusis poole miljoni euro võrra, millest oleks saanud sadakond uut inimest tõhusale teenusele võtta, juhtus jälle midagi «täiesti ootamatult». Kogu lisaraha sõi ära juba riiklikul teenusel olevate klientide pearahade tõus. Viimase aga tõi kaasa sadade hoolealuste ümberkolimine eurorahadega püstitatud moodsatesse ja väiksematesse peremajadesse, kus on järelvalve tagamiseks tarvis rohkem personali.
Ja midagi öelda ei olegi, sest ka erihoolekande arengukavas on kirjas, et aastani 2020 tegeldaksegi eelkõige olemasoleva teenustesüsteemi kvaliteedi tõstmisega ja alles seejärel uute teenuste arendamisega.
*
Tegelikult pole sotsiaalkindlustusametil teenuste rahad mitte otsas, vaid need on riiklikes poliitikadokumentides suunaks võetud viisil ja mahus teenusele suunatud klientide all «kinni».
Hädas inimeste jaoks pole vahet, aga võib-olla kellelgi on hea teada, mis siis aasta alguses aset leidnud paanikahoo põhjustajaks osutus. Nimelt sai riigi sotsiaalteenuseid koordineeriv sotsiaalkindlustusamet (SKA) endale möödunud suvel uue juhi, kes juhtumisi tuli maksuametist. Võib-olla esimese inimesena Eesti sotsiaalsüsteemis hakkas ta tõsisemalt arvutama ja arvutustest ka järeldusi tegema.
Uue aasta alguseks jõuti selgusele, et täpselt poole jaanuari kohalt jooksis eelmisel aastal võetud kohustuste tõttu punane joon, millest edasi uusi kliente teenustele võttes oleks amet jooksnud kesksuveks pankrotti.
Kohtusin SKA peadirektori Egon Veermäe meeskonnaga kohe pärast seda teadet, et veenduda, kuidas edasi minnakse. Sain kinnitust, et mõtted liiguvad mitmes lõikes ainuõiges suunas, mille keskseks ideeks on, et «aukude lappimise» meetod Eesti sotsiaalsüsteemis tuleb lõpetada.
Tegelikult mäletame ju ka seni meediast teateid, et igal aastal on mitu korda abivahendite, aga ka rehabilitatsiooni limiidid läbi olnud ja rahastused seiskunud. Enamasti on riik siis leidnud natukese aja pärast näpuotsaga lisaraha või jõudnud kätte uus aasta uue eelarvega. Inimesed on oodanud, ajuti ka teenustest ilma jäänud, aga kuna vana seaduse järgi oli süsteem hajusam (asutused tegutsesid limiitide alusel ja järjekorrad olid harali), oli ka raskem probleemi defineerida.
Ka eelmisel kevadel eraldas valitsus SKA tollase juhi appihüüde peale 1,4 miljoni eurose lisaeelarve «rehateenuse järjekordade vähendamiseks». Kurioossel kombel aga andis see hoogu rahade «lõppemisele» tänavuses eelarves: kõik mullu teenusele suunatud inimesed viibivad seal ka sel, osaliselt ka tuleval aastal.
Võib juhtuda, et ka nüüd leitakse lisaraha. Sotsiaal- ja rahandusministeeriumi poolt oleks aga tark võtta väga tõsiselt SKA uue juhtkonna sõnumit, et Eesti sotsiaalsüsteemis ei saa edasi minna seniste võtetega. Minu soovitus oleks panna kiiresti tööle ajutrust, võib-olla sealsamas SKA-s, kes hakkaks arvutama, modelleerima ja planeerima teadmuspõhist sotsiaalteenuste süsteemi. Sellega saaksime ühtlasi lõpetada Eesti sotsiaalvaldkonnale nii armsaks saanud tühja sõnamulina ja kõikvõimalike peaspetsialistide sisekaemusesest lähtuvad tegevused.
Peame ükskord tunnistama, et nelja miljardi maksumaksjalt kogutud euroga pokkerit mängida ei tohi. Panustades natuke siin ja natuke seal ja võttes veel vastu seadusi, millesse ei süübi isegi nende kirjutajad ja jõustajad, ei jõua me kuhugi, saati põhjamaale.
Selles mõttes on siiski hea, et skandaal vallandus. Olgugi, et mõnede osapoolte motiivid lõkkele hagu allaviskamisel olid taas pisut vildakad, on käes hea hetk kutsuda kõiki kolleege ja muid teemaga seotud osapooli, olgu poliitikas või väljaspool seda, võtma Eesti sotsiaalsüsteemi probleemide lahendamist ülima tõsidusega.