Marko Pomerants Siiri Sisaskile: Tartu puidurafineerimise tehast ei pea kartma

Keskkonnaminister Marko Pomerants. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Keskerakonnaminister Marko Pomerants (IRL) kirjutab oma teises vastuses lauljale Siiri Sisaskile, et suhtub nii keskkonnakaitsesse kui ka keskkonnakasutusse vastutustundega.

Hea Siiri!

Ütled, et ei jäta mind veel rahule. Sellega pole probleemi. Olen arvestanud rahu saamisega umbes poole sajandi pärast, asukohaks Viru-Jaagupi kalmistu.

Uutest ja vanadest tavadest. Aeg on pidevas muutumises ja nii on see ka inimese ja looduse suhetega, aga ka omavaheliste suhetega. Paar näidet siinkohal. Mu vanaema rääkis ikka, et neil Hiiumaal Sõru rannas, tänasest sada aastat tagasi, oli angerja söömine vaesuse tunnus. Kui angerjad olid kartulite peal keemas ja aknast nähti, et keegi võõras tuleb, siis pandi pajale kaas peale. Selleks, et võõras ei näeks, kui kehvalt süüakse.

Aga täna... On olnud ajad, kui luku asemel sai luuda kasutada kodus mitteoleku märgiks. Ma ei oska öelda, kuidas ja kas on suhted naabrite vahel muutunud, kas või teede kasutamisel. Tee korras hoidmine ja korda tegemine peaks olema iseenesestmõistetav. Ka mul on näiteid tuua. Nii häid kui ka halbu. Ise püüan olla talutav, sõbralik naaber.

Linnurahu. Nõustun, et vana tava, aga vahepeal on aastakümnete jooksul sellest pidamise harjumus taandunud ja selle pidamise kohustus, seaduses sätestatuna, ei pruugi olla parim lahendus. Võttes arvesse praegust metsakasutust, eeldab parima võimaliku lahenduse otsimine koosmeele olemasolu osapoolte vahel.

Metsa uuendamisest. Uuendamise kohustus on kõikidel metsaomanikel tulenevalt metsaseadusest, mille kohaselt peab metsaomanik tagama, et hiljemalt kümme, kuid enamikus kasvukohatüüpides viis aastat pärast raiet või metsa hukkumist, näiteks tormi tagajärjel, on mets uuenenud.

Metsaomanikul on õigus ise otsustada, kas ta uuendab metsa istutamise teel või loodab looduslikule uuenemisele. Praegu eelistab umbes 30 protsenti omanikest istutamist või külvamist ning 70 protsenti loodab metsa looduslikule uuenemisele. Ka siin on omanik kohustatud tagama, et mets oleks ette nähtud aja jooksul uuenenud.

Võtta eesmärgiks absoluutselt kõikide lankide uuendamine külvi või istutamise teel, pole ei majanduslikult, sotsiaalselt ega ökoloogiliselt põhjendatud. Riigi ja metsa majandamise keskus (RMK) istutab või külvab natukene üle kuuekümnel protsendil uuendamist vajavast metsamaast. Ülejäänu jääb uuenema looduslikult, milles inimene saab omakorda kaasa aidata seemnepuude jätmisega langile ja maa mineraliseerimisega.

Keskkonnaameti 2014. aasta metsade uuenemise suurem kontrollinventuur näitas, et tähtajaks oli uuenenud 94 protsenti erametsaomanike raielankidest ning 100 protsenti riigimetsa lankidest.

Arvamus, et Eestis on probleeme metsa uuendamisega, võib olla seotud eksiarvamusega, et raie tähendab metsa lõppu. Ei tähenda. Puud kasvavad või istutatakse tagasi. See on metsa eluring. Mets lakkab olemast mets siis, kui selle koha peale rajatakse näiteks põld või kinnisvaraarendus.

Just oli Maalehes uudis, et tänavu istutatakse erametsades üle kümne miljoni puu. See on kõigi aegade rekord. Võiks rohkemgi, aga turul pole taimi.

Tartumaa tehasest. Plaanitav puidurafineerimise tehas on üks võimalus meie metsadest pärit puitu kohapeal senisest rohkem väärindada, kuid mõistan ka hirme, mis tehase planeerimisega kaasnevad.

Saan siinkohal taas korrata, et tehase aastavajadus – umbes kolm miljonit tihumeetrit puitu – on võimalik katta praegu eksporditava ümarpuidu arvelt, aga ka importides, ning mingit ootust, luba või käsku täiendavalt raiuda ei ole. Ligi kolmandiku vajaminevast toormest plaanivad tehaseomanikud importida, mis annab võimaluse ka selle osa väärindamisest saadav tulu Eestisse jätta.

Kui rääkida sellest, millises suurusjärgus on paberipuidu hind ja rafineerimistehases toodetava tselluloosi hind, siis vahe on nelja-viiekordne – paberipuidu kuupmeeter maksab ca 30 eurot, aga tselluloosi hind on 130–140 eurot.

Mõne jaoks võib olla metsast eurodes rääkimine halb maitse, kuid sellest pääsu pole. Metsasektor annab tööd olulisele hulgale inimestele väljaspool Tallinna. Inimestele, kes hoiavad endiselt elus ideed elu võimalikkusest maal.

Seega ei peaks uue rafineerimistehase tulekut kartma. Panustama peame küll sellesse, et see rajataks parimat võimalikku tehnoloogiat kasutades ja võimalikult minimaalse keskkonnamõjuga.

Keskkonnakaitse ja keskkonnakasutus on ikka käsikäes käinud. Suhtun mõlemasse poolde vastutustundega.