Juhtkiri: kapo ja Vene-oht

Vaenlased Eesti maad maha müümas. Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Eriteenistuste tegemised on laiema avalikkuse eest varjul ning eriteenistuste ajaloostki teatakse sageli vaid läbi- ja sissekukkumisi. Selline on lihtsalt nende tegevuse spetsiifika. Ka Eesti eriteenistused pole erand. Kuid selle teabe, mida saab avalikkusega jagada, leiab aastaraamatutest, mida vastavad struktuurid on kaitsepolitseiameti eeskujul viimastel aastatel välja hakanud andma. Ehkki osa avaldatust on juba varem tuntud, aitab see siiski saada ülevaadet nende organite tööst, aga ka Eesti julgeolekuolukorrast.

Kolmapäeval tutvustati 19. kapo aastaraamatut, milles on käsitletud kapo peamisi töösuundi: vastuluure tegevust, terrorismivastast võitlust, korruptsioonivastast tegevust ning kaitset mitmesuguste destabiliseerivate jõudude vastu. On kirjeldatud värvikamaid või kaalukamaid üksikepisoode sellest tegevusest. Näiteks sel aastal leiab sealt  sandarmistiilis provokatsioone, nagu Peterburi natsi eksportimine Sinimägede kokkutulekule, Vene eriteenistuste riigipiiri lähedal tegutsemiseks värvatud salakaubavedajate paljastamine või Kremli mõjuagentide tegevus.

Ehkki aastaraamatus on pikemalt käsitletud terrorismi ja selle lõpus ka pisike ajaloojutt, on peamine fookus siiski Venemaa, tema eriteenistuste ning tema huvides tegutsevate isikute ja organisatsioonide mõjutus- ja õõnestustegevusel. Ilmselt on see üks aastaraamatu osi, mis aastast aastasse enim avalikkuse huvi pälvib. Venemaa riikluse ajalugu läbiv probleem on see, et läbi sajandite on arenetud laiuses, mitte sügavuses ning seepärast seostub riigi suursugusus vene mentaliteedis territooriumi suurusega. Sellest ka eufooria, mis levis venelaste hulgas Venemaal ja piiride taga alates 2014. aastast Krimmi liidendamise ja sõjaliste avantüüride peale, ning ühtlasi põhjus, miks Venemaa naabrid seda kõike murega pealt on vaadanud.

Vene eriteenistuste peamine eesmärk on praegu siiski destabiliseerida lääne, sh ka Eesti poliitilisi süsteeme, näidates, et need ei toimi ning et lääs on ise oma pattude tagajärjel hukkumas. Lääne poliitilisi süsteeme aitab kompromiteerida korruptsioon, mis peaks tõestama, et lääne poliitikud ja kõrged ametnikud pole vähem korrumpeerunud kui Venemaa omad. Lääne poliitilisi süsteemide nõrgestamiseks ollakse valmis korraldama või aitama esile kutsuda jõuaktsioone, nagu hiljuti Serbias ja Montenegros või kümne aasta eest Eestis. Teiste maade destabiliseerimisest on saanud viimase 17 aasta vältel Kremli teadlik poliitika.

Seda ohtu ei maksa üle dramatiseerida ega hinnata, kuna lääne poliitiliste süsteemide varingut esile kutsuma pole Vene eriteenistused ega propaganda võimelised. Küll aga suudavad nad genereerida skandaale ja vastuolusid, mistõttu seda ohtu alahinnata ka ei tohi.