Tarmo Pikner: kas tagasi tõe-eelse ajastu poole?

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Tõejärgsuse terminiga flirtimisest on saamas post-postmodernne usk, mille seljas saab hõlpsasti liugu lasta. Kui juba ajastuid lahterdada, siis pigem tõemonopoli ajastuks ja pluralismi ajastuks, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Kroonikakirjutajail on kibekiired päevad – üles tuleb tähendada meie uusima ajaloo ajastutesse lahterdamine. Sellise hoogtöö põhjuseks sai asjaolu, et ühel hommikul ärgates, astus meie igapäevaellu ootamatult tõejärgne ajastu. Sellest johtuvalt tuleks eelnevaid lähiaastaid ehk meie jaoks EL-i kuulumise aega lugeda tõeajastuks. Ja sellest omakorda johtuvalt peaksime meie, aga ka teised idaeurooplased, lugema nõukaaega tõe-eelseks ajastuks.

Mis sai ajaloost ja kuhu kadus tõde?

Kuigi ameerika politoloog Francis Fukuyama oli ajaloo lõppenuks lugenud, äratas maailma letargilisest unest kinnisvaramagnaat Donald Trump, kes ühel heal (või halval) päeval otsustas hakata USA presidendiks. Et sellega kaasnenud tohuva-pohu (see pole lihtsalt võimalik!) ei olnud vasakliberaalsusega üle ujutatud euroatlantilisse poliitmaastikku sisse programmeeritud, hakatigi praegusaega nimetama tõejärgseks ajastuks. Niisiis, ajalugu jäi kestma, kuid nüüd lõppes otsa tõde kui selline.

Eelsoojenduse tõejärgsusele korraldasid britid oma Brexitiga, kasutades selleks igati legitiimset Lissaboni leppe 50. paragrahvi. Mäletate – kui hakkasime rääkima EL-iga ühinemisest, rõhutati, et EL on klubi, kuhu liikmeid kutsutakse (teatud tingimused täitmisel). Kui klubi liikmemaks on tasutud ja kuni klubi sisekorra eeskirjad on vastuvõetavad, on kenasti. Kui aga klubi tegevus enam ei rahulda, siis viisakas kutsutu lahkub ja valitakse muud meelepärased tegevused.

Nii saimegi vähemalt ühe uudissõna võrra rikkamaks. Oxford University Press tunnistas läinud aastal rahvusvaheliseks aasta sõnaks post-truth ehk «tõejärgne». Selles oli Oxfordil tuline õigus, et sõna post-truth kasutamise sagedus tõusis 1992. aastaga võrreldes 2000 protsenti, kuid julgen öelda, et sellise väljendi mõjukus ja mõttekus üldse, on tugevasti üle hinnatud.

Ajalugu kestab ja tõde on vaataja silmis

Niisiis, Fukuyama kiuste läks ajalugu edasi ja Suurbritannia peaminister Theresa May allkirjastas ajaloolise dokumendi 29. märtsil - algas enneolematu EL-i lahutusprotsess. Nüüd küsin: kas Theresa May oleks praegu rääkinud sama sütitavalt Brexiti eelistest, kui paar lisaprotsenti „äraeksinuid“ oleksid siiski hääletanud EL-i jäämise poolt? Muidugi mitte – sellisel juhul oleks pr May rääkinud, et, oi kui kena on EL-is olla ja tegeleda edaspidigi Brüsselilt väljapressimise poliitikaga.

Sealjuures Suurbritannia tegevust EL-i liikmena läbi aegade on häälekalt hakatud nimetama väljapressimispoliitikaks just nüüd, tõejärgsel ajastul. Siit küsimus - miks ei räägitud sellest tõeajastul (EL-i õitsengu ajal)? Kas tõde oli valus kuulata? Ja nüüd, tõejärgsel ajastul ei ole tõde enam valus? Ehk - ilu on vaataja silmis ja tõde kuulaja kõrvus.

Trumpi võib ju nimetada stand-up koomikuks, kuid see elukutse ongi USA-st pärit ja püstiseisvad koomikud on seal eriti populaarsed. Meile peaks see žanr ometi südamelähedane olema – on ju kodumaise poliitmaastiku stand-up komöödiate ajastu loonud Edgar Savisaar, kes tegeleb selle näitežanriga edukalt tänini.

Niisiis, tõele näkku vaadates on tõejärgse ajastu tõde see, et 45. Ameerika Ühendriikide president on Trump, sest rohkem tõeajastu Obamasid ameeriklastel vaja ei läinud. Selle tõsiasjaga võiks juba leppida, selmet lõputult kurta ebaõnnestunud ennustuse ja mittesoovitud tulemuse üle.

Sotsioloogilise tõe otsinguil

Kadunud tõe otsingute tuhinas on kohalik sotsioloogiline konnatiik läinud keema - ei olda rahul mõningate uuringute tegemiste ja tulemustega ning nende interpreteerimisega.

Vasakliberalismi eestkõnelejal Ahto Lobjakal on kombeks seada «provokatiivse kallutatusega» (vt nt PM 27.03) kahtluse alla struktuure (antud juhul MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi), mis oma väljendusvormides kalduvad kõrvale vasakliberaalsetest tõekspidamistest. Lobjakas süüdistab nimetatud MTÜ-d koguni põhiõiguste ründamises.

Sotsiaalteadlaste rahulolematusest võis aru saada, et kahtlustäratav MTÜ on publitseerinud sotsioloogialaadse toote, mitte teaduskorüfeede tasemel tehtud süvauuringu. Vältimaks järgmist pahameeletormi vasakust servast ja kuna „uuritavat fenomeni ei mõistetud võimalikult süvitsiminevalt“ (sotsioloogide ühisavaldusest), jätan siinkohal käsitlemata uuringualuse teema. Ilmselt tuleks järgmine kord esitada kõiki inimsegmente puudutavaid uuringuküsimusi.

Vägisi tekib tunne, et keegi igatseb sotsioloogilise tõe monopoli järele. Selline lähenemine viib meid teadagi tõe-eelsesse ajastusse, aga seal me oleme juba olnud!

MTÜ (Peeter Espaki kaudu) omakorda soovitab varuda kannatust, et kui rahva enamuse arvamus hakkab ühtima Ahto Lobjaka seisukohtadega, siis antakse sellest kindlasti teada.

Seega, kui elame tõejärgsel ajastul ja tõde justkui pole (oluline), siis ongi keeruline selgeks teha, kes parajasti tegeleb «ideelise rahapesu», «poliitilise agenda» ja «avaliku arvamuse manipuleerimisega» (Lobjaka väljendid MTÜ aadressil). Diskussioonis on veel puudu vaid süüdistused väljendusvabaduse piiramisest ja vaikivast ajastust.

Valijaskonna segmenteerimises pole midagi uut

Kuigi viirushaigusele nimega «tõejärgsus» alles pannakse diagnoosi, on olulisemad põhjus-tagajärg seosed välja toodud. Üldiselt arvatakse, et siin käsitletud sündmused on saanud teoks tänu kõrgtaseme manipuleerimismeetoditele valijaskonna sihtgruppide profileerimisel, sealjuures kurja juureks on suuresti sotsiaalvõrgustikud.

Ja kui arvatakse, et tõejärgsuse pommi süütenööri süütas Trump, siis meenutaksin, et tõejärgsuse esimese vaatuse mängis maha siiski üks varasem USA president - G. W. Bush oma Iraagi sõjaga, otsides sealt olematut tuumapommi.

Julgen arvata, et pigem on tegemist mastaapse poliitilise establishmenti pohmelliga ja tõejärgse maailma ämmaemandaks on vasakliberaalide juurutatud poliitkorrektne maailm. Poliitkorrektsus on osutunud üllatavalt elujõuliseks ja sel õnnestus üle ujutada suur osa maailmavaatelisest vasak-parem skaalast, saades nii eliidi igapäevaseks käsirelvaks. Saabunud on eliidi ignorantsusele vastureaktsiooni tund.

Mis puutub aga valijaskonna segmenteerimisse, siis siin on meil rikkalikud kogemused. Kes ei teaks keskerakonna poolt viljeldavat kahe rahvuse poliitikat – eestlastele hernesupp ja venelastele borš ning kokku annab see Savisaarele 40 tuhat häält. Teada-tuntud on kahekordse haridusministri Mailis Repsi kahe-poliitika etteasted.

Hüpoteetiline näide lihtsakoelisest valijate profileerimisest: tõeajastul peaks tervise- ja tööminister Ossinovski valmiskampaania ajal veinikeldris inimestele jutlustama, et teatud juhtudel on klaas punast veini tervisele kasulik; teisele valijarühmale peaks rääkima alkoholi kahjulikkusest ja seetõttu vajadusest selle aktsiisi tõsta; kolmandaks tuleks kohtuda õlletootjatega ja kinnitada, et aktsiis ikkagi nii kiiresti ei tõuse ja sellega toetame ettevõtlust. Tõejärgse ajastu tingimustes valib minister aga ilmselt ühe neist valikuist.

Tõejärgsuse terminiga flirtimisest on saamas post-postmodernne usk, mille seljas saab hõlpsasti liugu lasta. Kui juba ajastuid lahterdada, siis pigem tõemonopoli ajastuks ja pluralismi ajastuks.