Mari Tammar: rahvakultuuri keskus Tallinnast Viljandisse – ebapädev ja asjatundmatu otsus

Mari Tammar Foto: Sander Ilvest

Tööd, mida tehakse meie rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi järjepidevuse nimel, ei saa hinnata ainult kitsalt põhimääruse kontekstis. Rahvakultuuri Keskus jäägu pealinna, kirjutab pärimusmuusik ja Rapla maakonna rahvakultuurispetsialist Mari Tammar.

Valitsusel on plaan Tallinnast välja viia ligi 40 riigiasutust ja 1000 töökohta. Teiste seas plaanitakse üle viia ka Tallinnas 60 aastat tegutsenud Rahvakultuuri Keskus (RK), mille uueks asukohaks kaalutakse Viljandit. 5. aprillil RK töötajatega kohtunud kultuuriministeeriumi asekantsler Tarvi Sits kinnitas, et keskuse üleviimine on otsustatud ja üle seda otsust enam ei vaadata.

Rahvakultuuri Keskus on kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluv asutus, mille põhitegevus on hallata rahvakultuuri ja -pärandi toetusprogramme, teha koolitusi ja pidada valdkondlikke andmekogusid. Teiste seas koolitatakse ka rahvatantsujuhte, rahvarõivameistreid ja valdkonnas tegutsevaid kultuuritöötajaid. Oma tegevuse kaudu arendatakse omakultuuri- ja päranditunnetust ning keskuse ruumid on tänuväärne kohtumispaik selles vallas tegutsevatele inimestele.

RK üleviimist otsustades tugineti asutuse põhimäärusele, mida saab valitsuse arvates täita ka Tallinnast väljaspool. Ent otsuse tegemisse ei kaasatud Rahvakultuuri Keskust ega tema keskseltse. Samuti ei eelnenud finants-, mõju- ega riskianalüüse, mida Tarvi Sits põhjendas sellega, et enne kui polnud otsust, polnud mõtet ka analüüse teha. Kuidas saab langetada kompetentse otsuse eelnevaid analüüse tegemata?

Professor Kurmo Konsa on kirjutanud, et pärandi puhul on kõige olulisemad tema väärtused ja just neist väärtustest tuleb lähtuda pärandi määratlemisel ja haldamisel. Neid ei saa aga kindlaks määrata kitsas eksperdirühm, kuna selline lähenemine oleks vastuolus väärtuste mitmekesisuse ideega.

Ka RKd, kes seisab meie rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi järjepidevuse eest, ei saa käsitleda eraldi neist väärtustest, mida ta esindab, ning vaadelda teda kitsalt põhimääruse kontekstis. Et aga just seda RK üleviimist otsustades tehti, on see otsus ebapädev ja asjatundmatu. Pealegi ei tekita usaldust selline riigijuhtimise mehhanism, kus kõigepealt tehakse poliitiline otsus ja alles siis hakatakse analüüsima, mis sellega kaasneb. 

Miks peaks keskus asuma Tallinnas?

Kuna just linnakeskkond kultiveerib oma loomult ja elukorralduselt pärandile vastupidiseid väärtusi, on vastavad koolitused ja teavitus Tallinnas strateegiliselt oluline. Seda enam, et Lõuna-Eestis on neid väärtusi kandvad asutused juba olemas (Võru Insituut, Seto Instituut, Mulgi Kultuuri Instituut, Eesti Pärimusmuusika Keskus ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia).

Samuti tuleb arvesse võtta rahvastiku proportsioone, sest elanike põhiosa on Harjumaal ja pooled RK koolitustel osalejatest on pärit sellest piirkonnast. Inimesed jõuavad RK koolitustele, sest see on neile kättesaadav, transpordi- ja ajakasutuse mõttes optimaalne ning sobiva hinnaga, mida on teadlikult püütud madalal hoida. Seda võimaldab oma ruumide ja koolitajate võrgu olemasolu Tallinnas.

RK Tallinnast välja viimine tähendaks muuhulgas ka uute ruumide üürimist ja koolitajatele aja- ja transpordikulude kasvu, mis tõstaks koolitusteenuse hinda ja vähendaks seega nii logistilistel kui ka finantspõhjustel koolituste kättesaadavust. Tarvi Sits ütles, et RK ei tohiks olla kitsalt Põhja-Eesti, vaid üle-eestiline rahvakultuuri keskus. Ent seda ta ongi, sest asutuse 34 töökohast 16 katavad maakondades töötavad rahvakultuurispetsialistid, kees teevad oma valdkonnas tööd ja koolitavad ka maakondades kohapeal.

Samuti tuleb arvesse võtta, et RK on kompetentsikeskus, mille võrgustikku kuulub ligi 20 Tallinnast juhitavat organisatsiooni, mis üheskoos moodustavad tugistruktuuri valdkonnas tegutsejatele. RK sellest struktuurist välja tõstmine lõhuks organisatsiooni mudelit ja valdkonna järjepidevust.

Mis räägib Viljandi vastu?

Tarvi Sits avaldas arvamust, et just Viljandi seostub väga paljudele Eesti inimestele sellise pärimuskultuuri, rahvakultuuri tsentrumiga ning sobiks sellepärast hästi RK uueks asukohaks. Kuidas kasvaks sellega RK kasutegur või milliseid lisaväärtusi ta Viljandis looks, Sits ei selgitanud. 

Tegelikult on aga kaks sisuliselt erinevat terminit: «pärimuskultuur» ja «rahvakultuur» ei ole  sünonüümid. Pärimuskultuuri all mõistame eelkõige talupojakultuuris põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud suulist pärimust (regilaule, arhailisi käsitöövõtteid, pärimusmuusikat jne), mida tänapäeval õpitakse tundma valdavalt arhiivimaterjalide järgi, sest elav traditsioon on katkenud. Rahvakultuuri all peame silmas aga peamiselt rahvatantsu, koorilaulu, harrastusteatrit ehk praegugi rahva seas populaarseid harrastusi, mis hakkasid kujunema rahvuslikul ärkamisajal.

Seega ei ole Viljandi praegu rahvakultuuri, vaid pärimuskultuuri tsentrum, kus õpitakse kõrgel professionaalsel tasemel pärimuskultuuri, ent kui aus olla, siis suhtutakse rahvakultuuri pigem skeptiliselt. Teades oma ülikoolilinna mõneti jõulist natuuri, millega teatud väärtusi kehtestatakse, pelgan juba ette neid kompromisse, mille najal hakkaks RK lõimimine Viljandisse toimuma.

Näen mitmekesisuses väärtust, mis ei tarvitse sellisel kujul siis enam säilida. Pealegi koondaks RK üleviimine Viljandisse kõik pärandiga tegutsevad koolituskeskused ühte linna, pannes asutused ülekohtuselt ka konkurentsiolukorda. 

Kokkuvõttes on RK ülesanne meie omakultuuri järjepidevuse kandmine. Valitsuse otsus RK Tallinnast välja viia lõhuks aastakümneid töötanud organisatsiooni ning on seega ebakompetentne. Siinkohal tunduks kõige õigem otsus üle vaadata, tehes enne seda vajalikud analüüsid ja kaasates laiema ekspertide ringi.

Kui aga ümberviimine sellisel kujul teostub, näitab see otsustajate kergekäelist suhtumist väärtustesse, mida RK esindab.