Kalle Mälberg: Tallinna ja Tartu tibidoktorantide õuduseks selgub, et eestlased on vaikivas enamuses umbusklik rahvas

Kalle Mälberg Foto: Erakogu

Eestlased innustuvad ajuti suurte hulkadena prohvetite ja selgeltnägijate jutust – jätavad koodid ja rehad ning tormavad ummisjalu helgete horisontide poole ja suunas. Kuni kukutakse ninuli, kirjutab Kalle Mälberg.

Kirjanikud Eduard Vilde, Friedebert Tuglas ja Aino Kallas on pikalt kirjeldanud prohvet Maltsvetit kui nähtust. Eduard Wiiralt on graafiliselt kujutanud Jutlustajat, seljataga andunud massid. Veel paremini on prohvetlust analüüsinud Uku Masing, tema luulet on samanimelise filmi jaoks ümber seadnud Arvi Siig. Ei loe, et KGB tellimusel.

Vanaisa kuulas Soome raadiot ja Ameerika Häält, vanaema pidi hiirvaikselt supipoti lauale asetama – varakult oli tarvis teada saada, millal ameeriklased oma laevastikuga meid päästma tõttavad. Metsavennad jorisesid saunatrepil:

«Oh tuleks valge laev,

 siis lõpeks piin ja vaev…»

Valge Laev Emajõel

Kuldsete kuuekümnendate lõpul kihas Tartu Ülikooli peahoone kõrval «marksumaja» hoovipoolne kitsuke kabinet sotsioloogialabori rahvast. Ülo Vooglaid, Marju Lauristin, Merle Karusoo, Peeter Vihalemm, Jaak Allik, Rein Ruutsoo, Mati Heidmets ja teised tänased tuntud tegelased püstitasid hüpoteese, joonistasid skeeme ühiskondlike seisundite ja protsesside seostest; analüüsiti professor Vladimir Jadovi sotsiaalsete uuringute metodoloogiat; uuriti ajalehe Edasi lugejate arvamusi ja küsiti tehasetööliste ning bussireisijate rahulolu. Jaan Kaplinski postuleeris sotsioloogilise kategooria «Kodu», mis polnud ei vene «dom» ega ka inglise «home», see pidi olema unikaalne «eesti kodu». Ei mäleta, et oleks marksismist muud võetud peale noore statistiku Karl Marxi võõrandumisteooria.

Kord sisenesime nagu tavaliselt mõneruutmeetrisesse laborisse, mille nurgas ainukesel diivanil istus morni näo ja habemega vene vanamees. Küllap järjekordne Moskva professor Vooglaiul külas, arvasime. Ent see oli tulevane Nobeli kirjanduslaureaat Aleksandr Solženitsõn, kel Vasulas redutades ja «Gulagi arhipelaagi» kirjutades igav hakkas. Auditooriumis luges laulvaid luuletusi äsja asumiselt saabunud teine tulevane nobelist Jossif Brodski. Keldris haukusid kolmanda nobelisti – Ivan Pavlovi katsekoerad.

Tuldi otsima ja hingama vabadust, vaimuvirgust ja tõde. Lootuses et ehk ootab Emajõel Valge Laev! Juri Lotman jt pagendatud juudiprofessorid ning Ülo Vooglaiu isiksus vedasid Tartusse, sovetilaagri kõige lõbusamasse barakki, nimekad vaimuinimesi üle terve suure Vene impeeriumi.

Mõistagi ei saanud see õnnelik pilgar pikalt kesta.

Pärast soliidse teadusmehe Feodor Klementi lahkumist rektoriks määratud Arnold Koop tahtis lisaks Pihkva jõelaevanduse madruse pagunitele ka suureks pedagoogikateadlaseks saada. Loomulikult leidus innukaid – Mikk Titma ja Paul Kenkmann, kui nimetada tuntumaid – ja kommunistliku kasvatuse laboratoorium sai õnnistuse ning Vooglaid parteist välja heidetud. Viimaseks piisaks «mitteparteilise» käitumise karikas sai Sangastes korraldatud teadusseminar, kus lõbusas tujus Moskva professorid tahtsid teada, mida need kummalised eesti nimed ka venekeeli tähistavad:

«Näiteks Kalits?» (partei ajaloo kateedri juhataja).

«Toože bljääd,» tõlkis Vooglaid.

Seda ei andestatud kunagi.

Märgakem kahetsusega, et tänane Tallinnas ja Tartus viljeldav sotsioloogialaadne tegevus on vaimuvaene, ajaloota ja tagapõhjata multikultne ning globalistlik eurotargutus. Vähimagi hämmelduseta tähistati hiljuti suure pidulikkusega Tartu Ülikoolis seltsimees Kenkmanni loodud sotsioloogia 25. aastapäeva.

Ei Vooglaidu ega Jadovit pole olemas.

Tibidoktorandid

Libistades veidi sotsioloogide liidu kodulehe latvu, näeme juba teemadest, millega tegu: «Eesti 100 – teel avatusele?». Arvatakse teadusmaiguliselt midagi inimõigustest, soovitakse muuta inimeste harjumusi, hõisatakse ühiskonda muutvatest teadustest rahvusülikoolis, põigatakse sisserändajate, sotsiaalkaitse ja kliimamuutuste moekasse rüppe. Sekka riputatakse soorolle, võrdõiguslust, subkultuure ning arvamuspeol Paides kogunetakse Ladyfesti ja Feministeeriumi kaissu. Saan muidugi aru, et tänane Eestis viljeldav sotsioloogialaadsus üritab olla täppisteadus tellija materjalist. Euroopa Sotsiaaluuringud külvavad ju raha, ja mitte vähe.

Hiljuti 91. eluaastal igavikku lahkunud Poola mõtleja Zygmunt Bauman sõnastas taolise vilka, ent viljatu tegevuse oma viimasel Eestis käigul «vedelaks modernsuseks». Euroopa Sotsioloogia Assotsiatsiooni (ESA) direktor Craig Calhoun on rõhutanud, et «sotsiaalteadlased (st need, kes nuuksuvad uuringuraha sotsiaalministeeriumist – K.M.) peavad imbuma ühiskonda, ärisse koostöös sotsiaalsete liikumistega (ega mitte kurikuulsa Sorosega? – K.M.), võitlus loodusteadustega on sotsiaalteadlastele enesetapp».

Nõnda ongi «sotsiaalteadused» lahkunud inimkonna teadussaavutuste ahistavatest tõesügavikest, igavast füüsikast ja kosmoloogiast ning filosoofilistest targutusest vabana, vaid ühiskondlikust ja isiklikust kogemusest lehvides sättinud end «tõejärgsusse» (mida iganes see ka ei tähistaks!)

ESA asepresident soovitab koguni loobuda ingliskeelsetest artiklitest, et süveneda kogukondlikesse teemadesse, mis võiksid kõnetada ühiskonna vaikivat enamust. Võiksid? Aga ei pruugi meie jaosmeelseks pihustunud maailmas mitte kuidagi, oletan ja kardan.

Tõepoolest, eelnev põgus ülevaade Eesti riigisotsioloogide teemadest näitab, kuivõrd on poliitiline korrekttargutus tühjenenud tegelikkusest, jättes Nutella, Coca-Cola, Big Maci ning küproki, klaasi, betooni ja lennuraja ning kuvaritarkused omaenese peegelsaalidesse ja kajakambritesse kõmisema. Iseennast, oma ettekujutust elust uurima, rasvane sall kaela ümber, terviseks targutama ruttavad sotsioloogiatibid entusiastlikus kurbuses.

Sotsioloogia on ju imelihtne. Juba Auguste Comte, Max Weber, Emile Durkheim ja Talcott Parsons –  igaüks neist teadis, mis on tõde ja kuidas peab elama. Küsimus oli (ja on tänini!) selles, kuidas seda kõigile korraga öelda ja selgeks teha. Maailma on targad inimesed mitmeti seletanud, aga muuta suudab vaid looja ise. Nagu kevadele järgneb suvi…

…ühtäkki imbub välja usuteadlane Peeter Espak ning esitab lihtsa küsimuse ja saab lihtsa vastuse.

Tallinna ja Tartu tibidoktorantide õuduseks selgub, et eestlased on vaikivas enamuses umbusklik rahvas, kes ei taha siia mingeid võõraid ega soovi midagi teada ei liberaalsest ega konservatiivsest maailmavaatest, harivad lihtsalt aeda, pikendavad peenraid ja püstitavad korstnaid ning ootavad uuspagulasi tagasi koju.

Ime küll, eestlased püüavad mõtelda oma peaga. Tõde, nagu alati, väreleb õhus, otse siinsamas.

Kui vaid evangeliste ja prohveteid vähem näha oleks – näe, aina kipuvad võõrast sõda kodumaile tassima!

---

Autoril õnnestus 1973. aastal, napilt enne sotsioloogialabori hävitamist, lõpetada Tartu Ülikool sotsiaalpsühholoogi diplomiga.