Toomas Alatalu: veel kord Peterburi-visiidist ja EV100 tähistamisest

Toomas Alatalu Foto: HENN SOODLA/PRNPM

Tuleb tõdeda, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise ürituste ametlikku avapauku saatnud melu jättis mõru maitse suhu. Kriitiliselt vaagides pole asi mitte niivõrd ärapanemises kui algotsuste langetamises kitsas ringis, kus pole harjumust suurelt mõelda, kirjutab ajaloolane Toomas Alatalu.

Aga pidanuks olema, sest aeg ehk poliitiline olukord maailmas on eriline ja piisavalt uus ning 100. juubel säärane, mis suisa nõuab midagi värsket ja seda ka vabariigi sünni kohta. Tulime ju ilmale maailmasõja käigus ja ajal, mil üks impeerium oli juba langenud ja teise langemine seisis ees ning sõjarinnete ootamatu liikumine tegi meist «välispoliitika tegemise ala». Rahvaste enesemääramine oli selleks ajaks rahumeelses impeeriumis teostunud (Norra eraldumine Rootsist 1905), ent sõjakate impeeriumite saatus oli lahtine ja rõhutud rahvaste helgetel peadel tuli julgeid mõtteid ettevaatlikult arendada.

Ega’s USA president Woodrow Wilson paremgi olnud, kui tuletada meelde aega, mida nõudis mõiste «enesemääramise, iseotsustamise» (self-determination) ilmumine ja kinnistumine tema sõnavaras.

Söandan väita, et just selles, mõistete kujunemisprotsessis komistaski ajalooharidusega Eerik-Niiles Kross oma katses «anda ajalootund» peaminister Jüri Ratasele, kes teadu on lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli. Väita, et 40 000 eestlase marss Peterburis aprillis 1917 nõudega anda Eestimaale autonoomia polnud «Eesti vabariigi häll», sest iseseisvuse idee käidi välja hiljem, pärast Saksa vägede pealetungi Baltikumis ja bolshevike võimuvõtmist, on tühipaljas tõupuhtuse tagaajamine.

Ajalooprotsessid, k.a. iseseisvumine kui eesmärk ja selle elluviimine, nõuavad küpsemisaega ja sõnumiselgust ka selle teostajailt. Pealegi tuli tegutseda sõdivas impeeriumis, kus kõik väikse rahva soovide vastas seisvad jõud ületasid teda võimsuselt ja võimalustelt kordades. Edule sai loota vaid oma õiguste samm-sammulise  suurendamisega ja autonoomia saamine oli selles esimeseks konkreetseks võiduks teel iseseisvusele.

Eestlaste fantastiline edu – suure Venemaa Ajutine valitsus andis kõigest neli päeva pärast nende suurmarssi autonoomia ühendatud Eestimaale – jätab sündmuse hindajatele tegelikult vaid kaks võimalust. Kas tunnistada Venemaa erilist heldust Eesti suhtes või siis võtta toimunut kui mingi suurema protsessi osa ja jõuda selgusele, tänu millele või kellele Eestil vedas!?

Nüüd jääb üle tõdeda, et EV100 kokkupanijad ehk siis Peterburi Jaani kiriku üritusega ametlike sündmuste algatajad on esimese võimaluse usku. Sestap pole ka üllatus Reformierakonna esimehe Hanno Pevkuri küsimus : «Miks algab Eesti juubel Venemaal?». Seda enam, et ka saaga lõppüritus – Tartu rahu sõlmimise 100. aastapäeva tähistamine 2. veebruaril 2020 on seotud Venemaaga.

Kas teistel riikidel-rahvastel polnudki asja meie iseseisvusega? (Olgu võrdluseks lisatud, et Läti100 sündmuste lõpp on teistsugune, sest ehkki nemadki tegid rahulepingu Venemaaga augustis 1920, on nende mälestuspäevade kalendris ka 26. jaanuar 1921 kui Läti rahvusvahelise de iure tunnustamise päev Antanti riikide poolt). Mõjub ikka kentsakavõitu küll, et tänasegi päeva kuumale valikule – ida või lääs? – on EV100 sündmuste kalender andnud säärase üheselt mõistetava vastuse.

Miks nii juhtus, teavad mõistagi ettevalmistuskomisjoni nõustanud ajaloolased. EV100 seni avalikustatud kavadest võib leida vaid sõjaajaloolaste konverentsi, mis on pühendatud rahvusväeosade tekkele esimeses maailmasõjas. Nende osa noore riigi sünnis on vaieldamatu, ent veel suurem osa kuulus poliitikutele ja nende tärkavatele nägemustele omariiklusest ja selle saavutamisest. Seejuures liikusid mõtted erakordselt huvitavas ja dünaamilises kontekstis, sest Eesti territooriumil (aga ka Soomes, Lätis, Leedus) toimetasid toona (1918 - 1919) samaaegselt mitu n.ö. kohalikku ja mitu geopoliitiliste ambitsioonidega välisvalitsust.  Hea oli, et AKs ilmus (8.04) Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi «Mõte Soome ja Eesti kaksikriigist». Ent olid ka (lühiajalised) kuning- ja hertsogiriigid, Loode-Venemaa valitsus jne.

Kui nüüd ajaloo hämarustesse jäänud moodustistest püsimajäänute juurde tulla, siis ausalt öeldes otsis minu silm Peterburi Jaani kirikus Soome peakonsulit Peterburis. Võinuks olla ja ka kogu ettevõetu võinuks teise nurga alt kulgeda. Pealegi on olemas ürituste programm Eesti ja Soome 200, sest meie iseseisvumised olid lähestikku ning ka 1917. aastal läbitud protsessid oma sisult küllalt sarnased. 2017. aasta kohta siin- ja sealpool lahte koostatud kavades aga see ei kajastu.

Kui alustada ülal mainitud eestlaste fantastilisest edust autonoomia saamisel, siis seletub see paljuski soomlaste, ukrainlaste, poolakate samaaegse analoogse aktiivsusega. Kui eestlased esitasid oma taotluse 17. märtsil, siis juba 20. märtsil 1917 Venemaa ajutine valitsus taaskinnitas Soome suurvürstiriigi autonoomia. Järgmistel päevadel läks nii, et ukrainlastel ei vedanud, eestlastel vedas ja poolakad said lubaduse koguni riigi taasloomiseks. Elik – me oleks seda autonoomia saamist/ülekinnitamist – ikkagi ainulaadsed saavutused 1917. aastal -  saanud soovi korral tähistada ka koos Soomega (poliitikute ja ajaloolaste konverentsi pidamise koht).

Kui Soome suutis samal aastal ehk 6. detsembril 1917 kätte saada ka oma tänaseni püsiva (mõnel teisel libises see käest) iseseisvuse, siis Eesti teiseks kõvaks sõnaks kogu maailmale sel aastal olid siinsed rahvahääletused – esimesed taolised Venemaa ajaloos. Eriti teine, Soome iseseisvumisega – 6. detsembril - lähestikku ehk 10. detsembril 1917 toimunud rahvahääletus Narvas ja Narva ümbruse aladel, mille asukad otsustasid liituda Eestimaaga.

Erinevalt Eestimaa ja Põhja-Liivimaa ühendamisest, mis oli otsuseks n.ö. ülalt, oli see liitumine rahva enda «ise otsustamise» tulemus. Nagu seda oli soomlaste kraad kõrgem iseseisvumisotsus, mida bolshevistlik reziim vahetult enne Narva rahvahääletust oli aktsepteerinud. N.ö. naabrust arvestades on võimatu öelda, et üks sündmus teist ei mõjutanud. Teisisõnu – ka neid kahte ise otsustamist saaks soovi korral koos tähistada. Tuleb lihtsalt toimunut suuremas pildis näha.

Praegu pole muud teha, kui soovida suurelt mõtlemist 2018., 2019. ja  2020. aastal. Mitte ainult ida ja lääne, vaid ka põhja ja lõuna suunas.

P.S. Peaministri Peterburi sõidu kohta niipalju, et pärast seal juhtunud tragöödiat olnuks viisakas vaidlused lõpetada.