Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Paljud Eesti inimesed on end harjutanud mõttega, et kui veel veidi kannatada, on peagi kõik suurepärane. Kas ikka on? küsib kolumnist Kaire Uusen.

Eesti keskealised ja keskmisest jõukam pensionäride põlvkond on noorte peale pahane, kui need ei lepi oma tööelu algul viletsa töökoha ja kehva palgaga. Öeldakse, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ükskord ka parem palk.

See on tõesti ilus lause, mis mullegi väga südamelähedane, kuid teiselt poolt aastaid palgakorralduse valdkonnas tegutsenud inimesena ütleks nii noortele kui ka kehva palgaga rügavatele keskealistele: ärge uskuge, see on üks suur jama.

Jah, karjäär ja parem palk tuleks ideaalis elu jooksul välja teenida, kogedes kõigepealt viletsust ja vaeva, seejärel meistriks saamist ja üha kõrgemat sissetulekut, aga tänapäeva maailmas, eriti veel Eesti tingimustes kehtib kahjuks reegel: mis algab hästi, see ka lõpeb hästi. Kes alustab kesiselt, võib kehva positsiooni jäädagi.

Seega, kui alustate kõrghariduse omandamise järel kõige madalamalt positsioonilt või hoopis lihttööga, ei pruugi te kümne aasta pärast palju edukam olla. Kehva minevikku võidakse hakata hoopis ette heitma, muidugi kui ei tule ühiskonnas suuri murrangulisi aegu, mis paiskab nagunii kõik segi.

Vaadake enda ümber: kes on praegused edukad keskealised või pensionieelikud/pensionärid? Ikka need, kes haarasid kohe üheksakümnendate algul ükskõik millel sarvist kinni, kes ei löönud üheski asjas risti ette, või siis need, kes valisid nn õige tulevikueriala (nt õigus, finants, meditsiin).

Avalikus sektoris on praegused võitjad need, kes ei häbenenud 15–20 aastat tagasi pürgida juhi kohale, olles ise vanuses 20+. Nüüd on neist paljud endiselt samas ametis või jõudnud euroametnike hulka, hurjutades noori alustama madalalt. Poliitikaski on uusi tegijaid vähe, enamik on tegutsenud aastaid või siis andnud teatepulga üle samasse tsunfti kuulujatele, sh lastele, naistele. Tekkinud on poliit-, äri- ja isegi avaliku sektori perekonnad.

Mäletan, kuidas 1990ndatel ja uue aastatuhande algul sai tehtud kümneid palgavõrdlusi, räägitud koolitustel palgasüsteemide õigsuse olulisusest, samuti sellest, kuidas majanduse kasvades peaks kõigi heaolu mingil määral kasvama.

Teoorias ilus, reaalses elus aga mitte. Hiljuti rääkis üks endine sotsiaalpedagoog, kuidas tema oli üks neist «totudest», kes ootas aastate viisi palgatõusu. Igal aastal oli koolijuht öelnud, et oodake, järgmisel aastal läheb paremaks, aga ikka püsis palk järjekindlalt miinimumi juures. Pärast enam kui kümmet aastat sai sotsiaalpedagoogil ootamise jaks otsa ja läks teisele tööle.

Endise riigiametnikuna on mul meeles eelarvevaidlused ja -võitlused ja kuidas eksisteerisid «rikkad» ja «vaesed» riigiasutused. Esimesed tõid riigile raha sisse, teised kulutasid riigi raha. Esimestes maksti lisatasusid, teised said vaid seaduses ettenähtud astmepalka, esimesed olid üleolevamad, teised alandlikud ja lootusrikkad. Aastate lõikes palgavõrdlusi tehes tuli ikka tõdeda, et palgatõus läks läbi enamasti kõrgematel ametikohtadel või «jõukamates» asutustes. Lisaks avanesid seal muud hüved (boonused, transpordihüvitused, kallid koolitused).

Madalamatel ametikohtadel (sh kõrgharidusega spetsialistid) erilisi muutusi ei toimunud, töötajad said üha rohkem tööd juurde, kuid palgatase jäi ikka kehvapoolseks, ehkki objektiivset selgitust asjale peale piiratud rahakoguse polnudki.

Mäletan, kui pidin kord ühes allasutuses rääkima uuest plaanitavast palgasüsteemist. Ettekande ajal hõikas üks mees saalist, et «jutt on ilus, aga kas raha ka saab juurde». Asutuses, kus töötasid oma ala spetsialistid üle riigi, ei saanud keegi isegi mingit lisatasu. Neile ei läinud korda minu jutt, uus süsteem ega isegi õiglus, sest nende soov oli saada kas või väikestki palgatõusu.

Seega võib öelda, et selle 10–15 aasta jooksul ei toimunud väga paljudel «keskmistel» erilist paranemist palgas ega töötingimustes. Kui nii oli isegi avalikus sektoris, siis mis rääkida erasektori oskustöölistest, kellest paljud teenivad praegu sama palju kui kümme aastat tagasi.

Usun, et «laisad» ja nõudlikud noored, kes ei taha iga hinna eest madalapalgalist tööd või tunduvad tööandjatele üleolevad, võivad olla just nende töötajate lapsed.

Eestis armastatakse ka öelda, et inimene on ise süüdi, et miks ta edasi ei pürgi. Kas kõik aga peaksid saama pangajuhtideks või advokaatideks? Hea on, et on inimesi, kes suudavad ja tahavad teha rasket või nn musta tööd. Ühiskond ei saa toimida põhimõttel, et kõik jõuavad lõpuks kõrgele ametipostile.

Veel üks oluline aspekt. Väga paljud praegustest juhtidest või edukatest tegijatest (kes ongi karjääri teinud ainult iseseisvusajal) ei ole tegelikult kunagi mingit musta tööd teinud ega ise madalalt alustanud. Seda ütlevad nad vaid teistele, sh praegustele noortele.

Võin oma kogemusel teha kiire üldistuse, et need, keda mäletan noore ja hulljulgena kõrget ametikohta jahtimas, ärisse sukeldumas, liiguvad praegugi samu kohti pidi. Need, kes said siis head palka, saavad ka nüüd. Samas pole paljud need, kes ei pürginud kohe tippu, hiljemgi eriti kõrgemale tõusnud. Nüüd on juba see häda, et keegi ei hakka edutama nt 40–50-aastast inimest, kes pole seni karjääri teinud. Võimalik on hoopis see, et kui tööandja saab teada, et inimene on teinud nooruses musta tööd või teeninud vähe, ei saa ta isegi spetsialisti ametikohta.

Tuttav eesti kunstnik, kes kolis aastate eest Prantsusmaale, tunnistas, et oli kogu noorpõlve arvanud, et õige kunstnik peab kannatama. Alles ühel hetkel sai ta aru, et kannatused ei ole mitte kuidagi seotud eduga. Samuti ei aita nälg ja vaesus tänapäeval sugugi tööedule või karjäärile kaasa, vaid hoopis pärsivad seda.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Võib-olla on siiski õigus noortel, keda nõudmiste pärast kritiseeritakse, sest elu näitab, et hiljem ei pruugigi midagi paremat tulla. Ja Eestis ongi olnud see väga paljudes ametites nii. Jah, madalast ametipostist alustada on tore ja õilis, see teeb inimese mitmekülgsemaks, aitab tal maailma ja inimesi paremini mõista, kuid kas see viib ikkagi sihile?

Kui öelda tänapäeva noorele, et ta peab alustama kõige madalamalt, siis tuleks tööandjatel ka väga selgelt oma tegudega tõestada, et kogemust ja meisterlikkust hinnatakse ning tulevikus tähendab see ka suuremat palka või paremaid tingimusi. Praegu seda kinnitust pole. Suur osa ameteid oli ja on siiani Eestis alahinnatud, ka kakskümmend viis aastat hiljem.