EKI keelekool: millal sai Eestimaast Eesti?

Peeter Päll. Foto: Urmas Luik

Millal hakati meie maad Eestimaa asemel Eestiks nimetama, kirjutab keeleteadlane Peeter Päll.

Meie maa nime oleme küll laenanud teistest keeltest, ent selle omakssaamise asjaolusid me nii täpselt ei tea. Sageli kohtab väidet, et eesti keeles tuli Eesti nimetus kasutusele alles Johann Voldemar Jannseni ajal, ent see ei ole õige. Veel enne seda oli Eestimaa, kubermang, mis hõlmas maa põhjaosa ja mille juured ulatuvad maavallutuse aegadesse (taanlaste hertsogkond ducatus Estoniae). Rootsi ajast on ka teada nime esimene maining eestikeelses tekstis Esthimah (1637), poolsaksapärases tõlkes ametliku nimetusena Fürstimah Ehsten (1655).

Kui neist kirjapanekutest võib veel oletada, et tegu oli kirjakeeles, mitte rahvakeeles kasutusel oleva nimega, siis ilmselt pikapeale jõudis see ka rahvakeelde. Huvitava avastusena leiame Mellini Liivimaa kaardilt 1793 Sooru kandis nime Esti Külla, st Eestiküla. Samas kõrval oli Lätiküla (Letti Külla). Võiks arvata, et keelepiiri lähedal oli rahvaste vahele piiri tõmbamine oluline ja seetõttu vajati eristavat rahvanimetust rohkem. Eestlaste senine maakeel ja maarahvas polnud piisavalt ilmekad.

Igatahes oli juba XIX sajandi alguses Eesti nimetus eesti keeles tuntud. Karl Ernst von Berg tõlkis saksa Ostsee, otsetõlkes idamere, meie praeguses tavas Läänemere nime 1811 Eesti-merreks, arvates ekslikult, et Eesti nimi pärineb ida märkivast sõnast. Esimese eestikeelse geograafiaõpiku (1849) sissejuhatuses kirjutas Berend Gildenmann, et raamat on iseäranis Eesti keele rahwa lastekoolmeistrittele mõeldud. XIX sajandi II poolel oli eesti keeles Eesti nimetus juba üldiselt omaks võetud.

Ent seni kasutati sõna Eesti üksnes täiendina, vanas mõistes käändumatu omadussõnana: oli Eesti keel (mida kirjutati tollaste reeglite järgi suure tähega), Eesti rahvas, Eesti selts jne, aga maad nimetati Eestimaaks, mitte Eestiks. Eestimaa oli moodustatud saksa Estland’i eeskujul. Millal aga sai Eestimaast Eesti, polegi nii lihtne vastata.

Kirjanduses on väidetud, et Eesti tuli maanimena kasutusele juba esimese Vene revolutsiooni ajal 1905. Ilmselt on mõeldud Juhan Liivi kuulsat ütlust, et ükskord on Eesti riik. Ent seda lauset võib grammatiliselt kahtpidi mõista: kas ükskord on olemas Eesti riik (ja sel juhul on Eesti ikkagi täiend) või ükskord Eesti saab riigiks. Esimene tundub tõenäolisem.

Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent nimekasutus hakkas tasapisi muutuma. Enamlased võtsid pärast võimupööret omaks lühema nime Eesti: novembris 1917 suleti Eestimaa Kubermangu Teataja ja hakkas ilmuma Eesti Teataja, ka venekeelses tekstis kasutati Eesti kohta nimetust Эстонскій край (mitte Эстляндская губернія).

Pärast seda aga, kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti demokraatlik vabariik, nime-eelistused vahetusid: iseseisvust taotlevad jõud eelistasid Eestit, enamlased pigem Eestimaad (vrd Eestimaa Kommunistlik Partei).

Eesti Teataja nimes saab tõlgendada Eestit ka kui täiendit. Üks koht aga, kus on vaieldamatu üleminek Eestimaalt Eestile, on iseseisvuse manifest. See algab pöördumisega «kõigile Eestimaa rahvastele», ent selle lõpus on selged sõnad: «Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel».