Juhtkiri: terroristi portree (13)
10. aprill 2017, 19:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kes panid möödunud nädalal toime terroriaktid Peterburis ja Stockholmis ning varem Nice’is, Pariisis, Berliinis, Brüsselis ja mujal, on lähemal loomadele kui inimestele. Nende tegudele pole mingisugust õigustust. Igas ühiskonnas on teatav protsent neid, kellele meeldib vägivald ning kes eelistavad allutada teisi inimesi endale mitte intellekti, vaid toore jõuga. Kellele meeldib veri. Kui sellised asuvad vaimsetele otsingutele, siis avastavad kiiresti õigustuse vanade religioossete traktaatide näol, mis nende arvates toetavad vägivaldsete ja veriste ihade realiseerimist.
Islamistist terroristi portreed joonistada on samas võimatu, kuna ei habe, riietus, polügüünia ega haridustase pruugi midagi rääkida inimeste poliitiliste vaadete kohta. Näiteks möödunud kümnendil pälvis Ühendriikides palju tähelepanu kohtuprotsess Maher Hawashi üle, kes oli tipptasemel arvutispetsialist, ent elas kaksikelu, kogudes raha Al-Qaeda ja Talibani toetuseks.
Seda, kui palju on islamimaades ja lääneriikides islamismi pooldajaid ehk neid, kes probleeme tekitavad, pooldades täieliku šariaadi kehtestamist, naiste allasurumist, mitte-moslemite allutamist ning kogu maailma hõlmava kalifaadi moodustamist, on raske hinnata. Türgis peab end mitmesuguste küsitluste järgi islamistiks kuni 19 protsenti vastanutest, viimastel Jordaania valimistel võtsid moslemivennaskonnad 12 protsenti häältest; 2015. aastal, kui Islamiriik oli oma ulatuse tipus, pooldas teda araabia maades tehtud küsitluste järgi veidi üle 11 protsenti vastanutest. Tegemist on vähemusega, kuna suurem osa usukombeid järgivaid moslemeid ei toeta äärmuslikku islamit. Kuid nad pole ka sedavõrd marginaalne vähemus, et ohtu ignoreerida.
Islamism on ennekõike ohtlik islamimaadele endile, kuna näiteks Islamiriigi ja Al-Qaeda peamine eesmärk on eelkõige sotsiaalsed ja poliitilised muudatused islamiriikides. Idamaade ühiskonnad on konservatiivsed ning neis puuduvad sotsiaalsed liftid. Poole sajandi eest peibutasid seal noori mehi, kes soovisid oma sotsiaalset staatust parandada, nn noorte ohvitseride liikumised. Tänapäeval mängivad umbes samasugust rolli džihadistlikud liikumised, ainult et need on tunduvalt radikaalsemad ja jõhkramad ning nende ambitsioonid ei piirdu vaid islamimaadega.
Läänemaailma juhid peavad tunnistama, et on põrganud kokku jõuga, mille eesmärk on lääne tsivilisatsioon maa pealt pühkida. Islamiriik on korduvalt kutsunud oma Põhja-Ameerika ja Euroopa toetajaid, kes ei saa sõita Süüriasse või Iraaki, tapma uskmatuid seal, kus nad asuvad. Religioosseid lolle, kes sellistele üleskutsetele reageerivad, paraku leidub ja seepärast pikeneb islamistlike terrorirünnakute nimekiri ka edaspidi.