/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)
/nginx/o/2017/04/12/6544485t1he97c.jpg)
USA presidendi Donald Trumpi lennukad ja naiivsed, ent ohtlikud ideed Põhja-Korea režiimi vastu hirmutavad isegi Lõuna-Korea võime, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Erki Loigom: Trumpi sõjaplaan Põhja-Korea vastu kõlab hullumeelsena (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olukord Korea poolsaarel on pingete eskaleerumise ja rahunemiste sinusoid olnud kogu kahe Korea eksisteerimise perioodil. Alates 1970ndate keskpaigast, mil Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) majandus ja elujärg on spiraalina ja pidurdamatult allakäiku teinud, tunneme ka Pyongyangi nn ähvarda-ja-palu-poliitikat.
Selle mõiste taga on käitumismall, kus Pyongyang paneb lauale tugeva ähvarduse (tavaliselt relvad), mille seejärel majanduslike abipakettide eest ajutiselt taas kuuri alla varjule lükkab. Just nimelt ajutiselt, sest iga pingelõdvenduse perioodi lõpuks on alati selgunud, et Põhja-Korea plaanitud strateegilised eesmärgid on tasapisi edasi arenenud ja vastaspoolt tema naiivsuses ära kasutatud.
Nii oli see 1990ndate alguses, kui Rahvusvahelisele Aatomiagentuurile näidati tuumarelvade loomiseks vajalikke tsentrifuuge, mis väidetavalt olid maha monteeritud. Tegemist oli aga Põhja-Korea tuumaprogrammi otsustavasse järku aitamise tegelike nurgakividega, sinna jõudnud Pakistanist sealse tuumarelvastuse looja ja valitsuse selja taga teadmisi ning tehnoloogiat parseldanud Abdul Qadeer Khani eraäri tulemusel.
Samamoodi jätkas Kim Jong-il tuumaprogrammi edendamist riiki tabanud suure näljahäda ajal ning pingelõdvendusperioodil (päikesepaistepoliitika 1998–2008). Sealjuures oli 1994. aastal USAga sõlmitud koostöölepe, mille alusel pakkus Bill Clintoni valitsus Põhja-Koreale uraaniga mässamise lõpetamise eest elektritootmiseks vajalikku kergveereaktorit.
2002. aastal astus Pyongyang lepingust välja, kui George W Bush neid kurjuse teljel asuvaks riigiks nimetas. Muide, juba 1950ndate lõpus Nõukogude Liidu abiga ehitatud kurikuulus Yongbyoni tuumateaduste keskus ei ole siiani ühendatud riigi elektrivõrku, sinna ei vii isegi ühtegi arvestatavat kõrgepingeliini. See muudab tagantjärele Põhja-Korea jutud rahumeelsest elektritootmisest lihtlabaseks valeks, mida usuti aastakümneid.
Süürias väidetavalt Bashar al-Assadi korraldatud keemiarünnaku ja sellele reageerimise valguses on aga Põhja-Korea noorukese liidri agressiivne kaitsepoliitika tõusnud taas maailma huviorbiiti määral, mis paneb muretsema kogu avalikkust, aga eriti Põhja-Korea naabreid.
/nginx/o/2017/04/12/6544381t1hf00f.jpg)
Ei saa me läbi Hiinata
Donald Trump, kes üritas põldu künda uutmoodi, diagonaalis või lausa ringe tehes, on pärast Süüria õhuväebaasile antud isiklikku mainekujundusprojekti surutud n-ö realistlikusse maailmapoliitikasse tagasi ja vaod lähevad siiski ka edaspidi paralleelselt. See on toonud kaasa Trumpi seni toetanud «kogu maailma progressiivse elanikkonna» (Ameerika lippudega kaetud Moskva tänavad peale valimisi, Le Pen jne.) äratõukamise, kuid ei ole selgelt tekitanud arusaama ka pärispoliitikutes, kellele Trumpi lennukad ja naiivsed ideed kõlavad endiselt ohtlike avantüüridena.
Vähemalt võiksid kõlada. Seda eriti valguses, kus avalikkuse ette ilmub suurel määral uskumatuid plaane maailma konfliktikolletes toimuvate õuduste lahendamiseks.
Kas kellelgi on veel meeles, et Trump palus oma nõunikel koostada kuu ajaga plaan islamiäärmusluse lõplikuks likvideerimiseks? Samasse kategooriasse liigitub ka Põhja-Korea küsimuse lahendamine Hiina abita. Aprilli teisel nädalavahetusel toimunud tippkohtumisel Hiina presidendi Xi Jinpingiga jäi Põhja-Korea küsimus Hiina riigipea arusaadava leiguse tõttu selle tähelepanuta, mida Trump lootnud oli.
/nginx/o/2017/04/12/6544409t1h7ed1.jpg)
Põhja-Korea probleemi ja eksisteerimist ei ole mingil moel võimalik lahendada ilma Hiina sellekohase toeta. Võiks lausa öelda, et Põhja-Korea on Hiina kõige olulisem provints, mis loob puhvri Ameerika kohalolu vahele ning hoiab ära miljonitest põgenikest tekkivad majandusprobleemid niigi vaeses Kirde-Hiinas. Lisaks võiks ühinenud Korea olla Hiinale (aga ka Jaapanile) arvestatav majandusjõud ja konkurent pikas perspektiivis.
Erinevate naaberriikide motivatsioonist säilitada regioonis status quo on palju kõneldud ja alustalad selles osas muutunud ei ole. Kuigi Hiina on Kim Jong-uni võimuperioodil teinud Pyongyangile oluliselt äkilisemaid avaldusi kui varem ning on selge, et neile ei meeldi noore ja kogenematu riigijuhi relvaarenduspoliitika, ei ole Hiina ÜRO kehtestatud sanktsioonides sisuliselt kaasa löönud. (Aasia kultuuriruumis ei saa vaevu üle 30-aastane meesterahvas veel kõrgestiaustatud juht ja õpetaja olla. Seepärast ei teata isegi Põhja-Koreas Kim Jong-uni tegelikku vanust.)
Nii on leitud alati võimalus, kuidas hiilida mööda pangandusega seotud piirangutest, endiselt voolavad torujuhtmetes kahe riigi vahel kütteõlid, ehitatakse uusi sildu jne. Viimane söepiirang (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2321), mis peaks teoreetiliselt mõjutama Põhja-Korea ekspordi põhilist alustala, on Hiina impordiplaanides küll ametlikult tugevalt kahanenud, kuid andmed tollipaberites seda ei kinnita.
/nginx/o/2017/04/12/6544419t1h860b.jpg)
Samuti ei oska läänemaailm tänaseni sanktsioneerida uimasti- ja illegaalset relvaäri, küberkuritegevust. Paljud laheriigid ning Aafrika maad ja Venemaa ei tee teist nägugi, kasutades Põhja-Korea poolmuidu tööjõudu, kes sisuliselt on Pyongyangi rahamasinas orjad. Kuid just need valdkonnad on Põhja-Korea kuningakoja majanduse olulised sissetulekuallikad. Hiljuti tuli ilmseks tõsiasi, et Põhja-Korea Berliini saatkonnahoonet pakutakse kasutamiseks hotellina – niivõrd hapuks on läinud Kim Jong-uni rahaasjad.
Lennukad ideed
Ameerika Ühendriikide välisministri suu läbi on meieni jõudnud plaanid Põhja-Korea ohjeldamiseks. Need sisaldavad majanduslikke meetmeid, kuid olulisel määral on meediasse võimendatud sõjalised lahendused ja lausa Kim Jong-uni füüsiline likvideerimine. Siinkohal tuleb küll hoida kahe käega peast kinni ja küsida, kas Ameerikal endal on plaanid oma presidendi likvideerimiseks, kui sellised avantüürid tõesti ette võetakse ja need ebaõnnestuvad?
Analüütikud on Põhja-Korea tulevikustsenaariume ennustanud sama kaua, kui riik on maailma huviorbiidis olnud, kuid ükski tõsiseltvõetav asjatundja ei ole sõjalist sekkumist pidanud juba paarkümmend aastat niivõrd oluliseks, et seda oma mõttepaberites asetada kõrgemale kui viimasele kohale. Lihtsustatult võib öelda, et riskid on lihtsalt liiga suured.
Kim Jong-uni tapmine on pusles tehniliselt kõige lihtsam tükk. Ta on väga liikuv, osaleb väga sageli vabaõhuüritustel, tema koht tribüünidel ja tähtpäevad, millest ta osa võtab, on üldiselt teada. Just käesoleval kuul tähistab Põhja-Korea oma iga-aastast suurimat tähtpäeva: Kim Il-Sungi sünnist täitub 15. aprillil 105 aastat ja Päikese Päeva tähistab alati avalikult ka Kim Jong-un. 25. aprillil peetakse tõenäoliselt sõjaväeparaadiga meeles Korea Rahvaarmee 85. sünnipäeva. Kuid muul moel ründed Põhja-Korea militaarobjektide pihta peaks olema üsnagi kõne alt väljas.
/nginx/o/2017/04/12/6544425t1hd202.jpg)
Juhul kui Süüriaga sarnane rünnak peakski aset leidma, ei reageeri Kim Jong-un sellele ilmselt esmalt kuidagi või pommitab vähese võimsusega mõnda oma ranniku lähistel asuvat Lõuna-Korea saart. Lootuses, et Ameerika katse jääb viimaseks ja saaga jätkub. Pikemal sõjalisel torkimisel ei jää aga üle tuhande maasse kaevatud või maastikule peidetud suure kahuri demilitariseeritud tsooni joonel ilmselt vaikseks ja Põhja-Korea humoorikana tundunud jutud Souli tulemerre uputamisest muutuvad realistlikuks. Kuidas vaatab sellisele olukorrale aga Hiina, keda häirib juba Korea poolsaarele plaanitav raketipüüdursüsteem THAAD, võime vaid aimata.
Muide, Hiinat ei häiri samalaadne süsteem Jaapanis, mis tegevusraadiuselt nagunii Hiina territooriumile ulatub, kuid see on juba poliitilise retoorika valdkonda kuuluv reageerimine.
Ameerika Ühendriikide hüplik käitumine on murelikuks teinud ka Lõuna-Korea võimud. Esimest korda Korea poolsaare jagatud ajaloo jooksul on märgata Lõuna-Korea võimude tõsist hirmu tekkinud olukorras. Esmalt on kindlasti põhjuseks põhjanaabri ennaktempos edenev tuumaprogramm, kuid ka Ameerika reaktsioonid Süürias.
10. aprillil teatas Koreade Ühendamisministeerium Soulis pressiesindaja Lee Duck-hangi suu kaudu, et murel relvade kasutamisest olukorra lahendamiseks ei ole alust. See annab selge signaali, et Lõuna-Korea niigi võimuvaakumis olev juhtkond (president Park Geun-hye vangistati, uut pole veel valitud) tunneb tegelikult ka olulist ebakindlust oma kauaaegse liitlase, USA tegutsemise osas.
See aga ei takista Soulil aprilli lõpus ellu viia vahetult demilitariseeritud tsooni lähistel Pocheoni väljadel massiivseid ja Põhja-Korea rünnaku ennetamiseks tehtavaid süürtükiõppusi. Sellised õppused on Põhja-Korea valitsejaid alati frustreerinud ja vastus on olnud karm. Seni küll vaid läbi ruuporite või hüsteeria äärel oleva televisiooni uudisteankru.
/nginx/o/2017/04/12/6544413t1hdb37.jpg)
Omamoodi tähelepanek on, et varem vältis Lõuna-Korea alati õppuste eesmärgina nimetamast Põhja-Korea ohtu, viimasel viiel aastal aastat tegelikest eesmärkidest rääkimist enam ei väldita – kõik on niigi selge.
Põhja-Koreas koguneb lähipäevil Korea Töölispartei kui tegeliku võimuteostaja kummitemplina toimiv Suur Rahvaassamblee. Kuigi valdavalt on selle ametlikult riiki valitseva organi tegevusfookus sisepoliitiline, siis on seekord kogunemiselt oodata miljonikordset toetust Targa Marssali kaitsepoliitikale. Kuid ilmselt sisaldab parlamendiistungi lõppdokumendis ka soovitus ameeriklastel natuke hoogu maha võtta ja pidada nõu oma liitlaste ja rahvusvahelise üldsusega enne kui Süüria-laadseid meeleolupuhanguid tegeliku tuumariigi vastu ette võetakse. Või olgu siis olemas korralikud plaanid rünnakutejärgseteks kaoseaastateks.
See on üks väheseid tahke, milles põhjakorealastega võib isegi nõus olla. Kim Jong-uni režiimi vastu saab kokku panna oluliselt selgema ja tõestatud kuriteoregistri, millele äkki isegi Venemaa alla kirjutab ning ei teki vaidlusi rahvusvahelise õiguse olemuses.