Aadu Must.

FOTO: Margus Ansu

Mul on siiralt hea meel, et meie peaminister julges Peterburi visiidiga mäletada meie ajalugu ja tunnustada meie esiisade sajanditagust vabaduseiha ja üksmeelt; miks peaksime selle unustama või maha salgama, küsib riigikogu liige, ajaloolane Aadu Must (Keskerakond).

Paari aastakümne eest pidid inglased ühes testis reastama maailma riikide pealinnad nende kauguse järgi Londonist. Tulemus, et Tallinn oli kaugemal kui Delhi, oli meie silmis lausa absurdne, aga brittidele endile üsna ootuspärane. Teadagi, selliste küsitlustega ei mõõdetagi kahe linna vahemaad, vaid inimeste mentaliteeti.

Neil vastajatel olid vanaisad teeninud Briti koloniaalarmees või ametnikuna Indias, aga Tallinnas oli pidu pidanud vaid käputäis briti poissmehi. Headele kolleegidele Reformierakonnast on aga põhiline kompass lähenevad valimised ja kui ajalugu segab, siis püütakse see ära unustada või natukene ümber teha, ning neile peab Peterburi Eestist vähemalt sama kaugel olema kui New Yorgist.

Võitlus Eesti ühendamise eest

Pool sajandit tagasi rääkis minu vanaisa Magnus, ilmasõja ja Vabadussõja veteran, Vabadusristi kavaler, oma elust soldatina 1917. aasta Petrogradis ja 40 000-lisest «rongikäigust».

Kooliõpikutega vanaisa jutt küll kokku ei läinud, aga oli seda huvitavam. Tema ei imestanud, kuidas neid eestlasi sinna suurriigi pealinna ühtäkki nii palju kokku saadi. Ei, ei olnud kõik ilmasõja soldatid (need olid enamikus ikka rindel). Tema teada oli Peterburi läbi aegade olnud «suur tükk eestlaste maailmast».

Kuulus aprillirongkäik voogas Peterburi (Petrogradi) Jaani kiriku juurest Tauria palee, Vene Ajutise Valitsuse residentsi ette. See oli koht, kus peeti maha Eesti autonoomia ning riikliku iseseisvuse ettevalmistamise olulised poliitilised lahingud. Venemaa arhiivides on neist talletunud meile valdavalt tundmatu materjal, täis avalikke ja salajasi ettevõtmisi, vastandumisi, rivaalitsemisi ja kompromisse, deklaratsioone, märgukirju, intriige, salakaebusi, toetus- ja vastuaktsioone Eesti territooriumi ühendamisele, maapäeva kokkukutsumisele, eestikeelse asjaajamise sisseviimisele.

Nende võitluste kangelased olid mitmed Eesti poliitikud, eelkõige aga kubermangukomissar Jaan Poska, kelle juristitarkus ja raudne loogika maksid juba tollal «rohkem kui polk soldateid». Seal see Eesti riigi poliitiline ülesehitamine algas. Edukalt ja ime küll, esialgu veretult.

Eerik-Niiles Krossi väide, et isegi Jaan Tõnisson oli ühendamise vastu, vastab tõele (Tõnissoni arvates võinuks Eestis olla lausa kolm kubermangu: Poskale Eestimaa, Tõnissonile Põhja-Liivimaa, «meretagused provintsid» Saare- ja Hiiumaa veel peale selle). Krossi kaval väide, et Eesti territoriaalne ühendamine oli Vene keskvõimude, mitte aga Poska eesmärk, arhiiviallikatega küll kokku ei lähe.

Oluline osa eestlaste ajaloost

Kogu oma ajaloo jooksul on Peterburi olnud osa eestlaste ajaloost. Mõned meist on lugenud Eesti põlistest tammikutest, millest said soisele maale ehitatud linna alusparved. Või Peterburi rajajate seas olnud Karl XII väes vangi langenud eestlastest sõjameestest. Vastsesse linna kogunes eestlastest teenreid, sõdureid, meremehi, käsitöölisi.

Esimestest Peterburi eestlastest räägivad luterliku koguduse arhiivid. Eestikeelseid jumalateenistusi on Peterburis peetud 1787. aastast. Eestlased kuulusid esialgu saksa-eesti kogudustesse. 1841. aastal jagunes Peterburi kadetikorpuse luterlik saksa-eesti Mihkli kogudus eesti ja saksa koguduseks, tekkis Peterburi Jaani kogudus (kohtukirjades oli «Peterburi eesti kogudusest» juttu küll juba 1836. aastal). 1843. aasta Jaani kiriku surmameetrikast leiame hulga Peterburis, Tallinnas, Tartus, Keilas, Kullamaal, Pärnus, Viljandis, Narvas, aga samuti Pihkvamaal sündinud eestlasi. On eestlastest sõdureid, madruseid, teenijaid, käsitöölisi.

19. sajandil aktiveerus Eestis rahvaränne. Küladest koliti linnadesse ja vabrikuasulatesse. Ka tööjõunäljas vabrikute vahel tekkisid rändevood. Väiksematest vabrikute tööliste karjäär jätkus Riias, Tallinnas, Narvas või Sindis. Peterburi sõjatehastesse hea palga peale jõudnud eestlastest oskustöölisi peeti juba tõeliseks töölisaristokraatiaks.

Peterburis teenis arvukalt ka eestlastest ametnikke, haritlasi, insenere, mitmesuguste õpetatud elukutsete esindajaid. Miks seal? Jaan Poska arhiivis leiduv koopia 1917. aasta aprillis Ajutisele Valitsusele läkitatud dokumendist seletab õpetatud eestlaste Venemaale siirdumise põhjusi: tsaarivalitsuse räige venestamispoliitika ei võimaldanud neil oma ajaloolisel kodumaal karjääri teha. Lisandus agraarne kolonisatsioon.

1877. aastal oli riigivõimudel palju pahandust eesti talupoegadega, kes tahtsid Tsarskoje Selo maakonnas juba oma, eestlaste valda moodustada. Peterburi konsistooriumi-ringkonnas kasvas eesti rahvusest luterlaste arv jõudsalt ning jäi 1917. aastaks napilt alla 100 000 piiri. Aga neile tuleb lisada apostlikku õigeusku kuulunud eestlaste kogudused.

Statistika kõigist ei räägi. Isegi Vene siseminister on kaevanud, et hulk eestlasi töötas 19. sajandi teisel poolel pealinna tehastes ja vabrikutes kehtiva või pigem aegunud vallapassiga ning olid ametlikus statistikas oma koduvalla elanikud. Rahvaloenduse andmetel elas Peterburis 1897. aastal 12 238 eestlast.

Peterburi eestlaste kultuuriloos

Eraldi raamatu võiks kirjutada Peterbrist kui eesti haritlaskonna taimelavast. Jah, teame hästi Johann Kölerit. Peterburis õppisid meie riigimehed Jüri Uluots, Ants Piip, August Rei, Jaan Teemant. Teame, et Jaani kirikus teenis Jakob Hurt. Mäletame Peterburi konservatooriumi professoreid Jaan Tamme, Artur Lembat. Või ka Peterburi juura- ja muusikatudengit Heino Ellerit.

Minu kodukoha kooriliikumise juht oli aastaid Peterburi konservatooriumi kasvandik köster Habicht. Peterburi kõrgkoolides said koolituse tuhanded eesti haritlased. Palju oli neid, kes optandina koju ja Eesti riiki ehitama tulid. Ka need, kes sinna jäid, enam kui saja  elukutse ja ameti esindajad, moodustasid kuni 1938. aastani selle linna orgaanilise osa.

Peale selle elas tollal Peterburi ümbruskonna eesti rahvuslikes külanõukogudes (s.o valdades) üle 12 000 inimese. Ikka selle 1938. aastani, mil kõik 15 eesti külanõukogu likvideeriti. Siis tuli Suur Terror ja paljud neist on maetud Peterburi Levaševo ühishaudadesse.

Eestlaste argipäevast, aga ka kultuuri- ja hariduselust Peterburis võiks kirjutada veel mitu põnevat raamatut, aga piirdun siin vaid paari killukesega.

Mind intrigeerisid Peterburi rahvakoolide direktoraadi arhiivifondist leitud toimikud sealsetest suurtest raamatukogudest. Mõnes oli ligi kaks kolmandikku raamatutest eestikeelsed, lisaks soome- ja venekeelseid. Kui ruttate vaidlema, et see ei tähenda veel, nagu olnuks ka kaks kolmandikku töölistest eestlased, on teil muidugi õigus. Aga seda enam räägivad need arvud Peterburi eestlaste kultuuri-, täpsemini lugemishuvist. Ilmekas võiks olla ka killuke spordi valdkonnast.

Oleme harjunud teadmisega, et eestlastele, kes on sisse piiratud võimsatest jäähokimaadest (Rootsi, Soome, Venemaa, Läti), on see ala alati võõras olnud. Ei ole. 1912. aastal võitis Venemaa karika Peterburi hokimeeskond, alistades üllatuslikult (5:1) Moskva meeskonna. Ajalehes on võiduka meeskonna foto. Arhiivis on sama foto allkiri «Peterburi Eesti spordiseltsi «Kalev» hokimeeskond». See spordiselts oli kuulus väga mitmel alal. Publikut lummati näiteks jalgratta tünnisõiduga.

Peterburi on jäädvustunud kümnete tuhandete eestlaste perekonnalukku. Sel kevadel näitas soliidne vanaproua mulle Peterburi Obuhhovi tehases Vene laevastikule torpeedosid teinud vanaisa kirju. Jutu illustratsiooniks oli aga kellegi kindralihärra juures virtinana teeninud vanaemale truu teenistuse eest kingitud portselanist suhkrutoos.

Üks minu hõimlane pidas Putilovi tehase juures poodi. Ajaloolasena sain talle vastata, et Peterburi arhiivides on peidus ka väga suur osa eesti rahva kirjalikust mälust, sest suuremad saladused ja poliitiline teave on hoiul meid valitsenud riikide arhiivides.