Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/10/25/2573882t1h0cac.jpg)
Eesti on rahvusriik. Mitte ses mõttes, et olekski enam-vähem üherahvuseline, kuid loodud on see riik ühe rahva kodumaal, põhilisel ja ajaloolisel asualal, ning selle rahva ja tema eripära püsimise tagamiseks pärast sajandeid kestnud rahvuslikku rõhumist ning saksastamis- ja venestamisohtu, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.
Sel nädalal, 12. aprillil möödus sada aastat päevast, mil Eesti ligilähedaselt tänastes piirides esimest korda ajaloos üheks administratiivüksuseks ühendati. Tollal siinmail veel kehtinud Juliuse kalendri järgi 30. märtsil 1917 andis Venemaa Ajutine Valitsus määruse, millega Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolsed, eesti asustusega maakonnad – Saare-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa – ning anti kubermangule uutes piirides mõningane autonoomia.