Andres Adamson: Tartu rahuga liidetud alade jäämine Eestile oli ebatõenäoline

Andres Adamson Foto: Liis Treimann

Eesti on rahvusriik. Mitte ses mõttes, et olekski enam-vähem üherahvuseline, kuid loodud on see riik ühe rahva kodumaal, põhilisel ja ajaloolisel asualal, ning selle rahva ja tema eripära püsimise tagamiseks pärast sajandeid kestnud rahvuslikku rõhumist ning saksastamis- ja venestamisohtu, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Sel nädalal, 12. aprillil möödus sada aastat päevast, mil Eesti ligilähedaselt tänastes piirides esimest korda ajaloos üheks administratiivüksuseks ühendati. Tollal siinmail veel kehtinud Juliuse kalendri järgi 30. märtsil 1917 andis Venemaa Ajutine Valitsus määruse, millega Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa kubermangu põhjapoolsed, eesti asustusega maakonnad – Saare-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa – ning anti kubermangule uutes piirides mõningane autonoomia.

Senine saksik maaomavalitsus asendus uue, demokraatlikuga, ja see kasvas vähem kui aastaga üle omariikluseks. Siin pole siiski üksühest seost, iseseisvuskuulutuseni jõutuks küllap ka ilma selle määruse ja Eesti ala ühendamiseta. Lätlased ju jõudsid, väga palju hullematele eeltingimustele vaatamata. Kuid kohe kindlasti oli tost määrusest omajagu abi.