Christopher Dembik: Prantsusmaa võib muutuda nii Le Peni kui ka Macroni juhtimisel valitsematuks

Christopher Dembik Foto: Erakogu

Ei ole oluline, kes saab Prantsusmaa presidendiks – Marine Le Pen või Emmanuel Macron –, sest mõlemad favoriidid seisavad võidu korral silmitsi sama probleemiga: kas valitseda ilma enamuseta või väga ebaühtlase enamusega, kirjutab Saxo Banki makroanalüütik Christopher Dembik.

2002. aastal üllatas Rahvusrinde kandidaat Jean-Marie Le Pen kõiki, kvalifitseerudes presidendivalimiste teise vooru 16,86 protsendiga ehk suurema häälte arvuga kui Sotsialistliku Partei kandidaat. Tol ajal ei olnud tal mitte mingit võimalust presidendiks saada, ta kaotas teises voorus.

Viisteist aastat hiljem on tema tütrel Marine Le Penil esimese voorus väga hea positsioon, umbes 27 protsenti prognoositud häältest. Ning teises voorus võib ta saada kuni 44 protsenti häältest. Kui vaadata ka kõige optimistlikumaid prognoose Le Peni teise vooru tulemuste kohta, võib näha, et Rahvusrinde juhil jääb võidust puudu umbes kaks-kolm miljonit häält. See pole üldse väike asi.

Prantsusmaa traditsiooniline reaktsioon kriisiolukordadele

Alates 1958. aastast on tavaks saanud, et vajadusel ühinevad tsentristid parempoolsetega, moodustades koalitsiooni. Kui jätaksime korraks Prantsusmaa ajaloo kõrvale, siis näeme, et tsentrism oli sageli vastus kriisidele.

Tsentrism on Prantsusmaal olnud lühiajaliste sööstudena tõusev trend, kuid pole saavutanud nii olulist rolli poliitmaastikul kui praegu. Liikumise peamine probleem tuleneb sellest, et tsentristide valijad on heitlikud. Veebruari lõpus tehtud IFOPi uuringu järgi väidab ainult 36 protsenti Emmanuel Macroni valijatest, et on oma otsuses kindlad; Benoit Hamonil on see näitaja 58, Jean Luc Mélenchonil 62, François Fillonil 70 ja Marine Le Penil 80 protsenti.

Macroni valijate suure volatiilsuse tõttu ei saa me välistada viimase minuti üllatusi esimese voorus, mis võivad tuua kasu Fillonile või isegi Hamonile. Kuid nende võimalused on siiski üsna väikesed.

Palju tähtsamad on parlamendivalimised

Presidendivalmimistest palju tähtsamad on hoopis parlamendivalimised, mis toimuvad 11. ja 18. juunil. Prantsusmaal kehtib poolpresidentaalne süsteem, mis annab vabariigi presidendile üpris suure võimu, kuid ta jagab seda Prantsusmaa parlamendiga, kes jälgib suuremat osa tegelikust seadusloomest.

Sisuliselt on võimalikud kaks tulemust.

Esimene stsenaarium: Marine Le Pen valitakse presidendiks, kuid jääb kõrvale tegelikust võimust

Prantsuse valimissüsteem ehk enamusvalimised kahes voorus, mitte võrdeline valimissüsteem, takistab Rahvusrinnet saamast parlamendivalimistel enamust parlamendis. Enamuse saavutamiseks oleks neil vaja vähemalt 289 kohta. Kui nad peaks siiski nõutud kohtade arvu saama, oleks riik olukorras, mida nimetatakse kohabitatsiooniks (kooselu – toim). See oleks juba neljas kohabitatsioon alates 1958. aastast ning esimene kord pärast 2000. aastal toimunud põhiseaduse rahvahääletust, mille eesmärk oli ära hoida kohabitatsiooni nii palju kui võimalik, ning selleks pikendati ka presidendi ametisoleku aega varasemalt seitsmelt aastalt viiele.

Kohabitatsioon takistab Rahvusrinnet korraldamast referendumit ELi liikmesuse kohta, mida Le Pen plaanib organiseerida pärast läbirääkimisi Brüsseliga «parema plaani» saavutamiseks. Prantsusmaa presidendil on õigus korraldada selliseid referendumeid, kuid seda saab teha ainult kas valitsuse ettepanekul või rahvusassamblee ja senati ühisettepanekul.

Isegi kui Le Pen osutub valituks, poleks tal piisavalt võimu, et ellu viia oma erakonna majanduse ja Euroopa programme. Ta oleks väga ebamugaval positsioonil – nii nagu Kolmanda Vabariigi presidentki, kellel polnud tegelikku võimu.

Varasemad kohabitatsioonid 1980ndatel ja 1990ndatel näitavad siiski, et Le Pen võiks säilitada oma liidripositsiooni riigikaitse valdkonnas (president on riigi relvajõudude juht) ning diplomaatia rindel, seda muidugi juhul, kui valitsus talle sellekohased õigused annab. Sisepoliitikas on tal sellisel juhul väga vähe sõnaõigust.

Teine stsenaarium: Emmanuel Macron valitakse presidendiks, kuid tal on väga keeruline toime tulla enda erakonna enamusega

Macroni võimalik võit tõstatab kaks olulist küsimust: kas tal on piisavalt hea positsioon, et saavutada parlamendis enamus? Ja kui jah, siis kas teda toetab kuulekas enamus või on ta silmitsi pidevate vastasseisudega? Sellises seisus oli omal ajal François Hollande.

On üsna tõenäoline, et Macron suudab kinnitada enda külge enamuse – seda eeldusele, et En Marche võidab parlamendivalimistel palju kohti ning praegu ametis olevad kandidaadid teistest erakondadest (Sotsialistlik Partei, Demokraatide ja Sõltumatute Liit, demokraatlik liikumine Modem ja Alain Juppé toetajad) ühinevad Macroniga. Ta võib siiski seista silmitsi asjaoluga, et väga keeruline on teha koostööd ebaühtlase enamusega, alates liberaalidest kuni kommunistideni välja.   

Emmanuel Macroni esialgne hea idee oli paluda kõigil oma kandidaatidel anda lubadus hääletada tosina olulise reformi üle, kuid ta oli sunnitud sellest loobuma, kuna see on põhiseadusega keelatud. Nüüd saab ta ainult loota moraalsele kohustusele toetada üldisi projekte, nagu «majanduse ajakohastamine».    

Lubadused, nagu nad ütlevad, on siduvad vaid neile, kes nendesse usuvad. Macronil on see oht, et lõputud parlamendi läbirääkimised, kus parempoolne enamus toetab parempoolsete projekte ja vasakpoolne enamus toetab vasakpoolsete projekte, muudavad tema presidendiametiaja pidevaks paigalseisuks. See aeglustab reformide elluviimist ning viib järelandmisteni. Lõpuks võib see viia poliitilise ebastabiilsuseni, mis juhtus ka Neljanda Vabariigi ajal.

Tegelikult ei ole oluline, kes valitakse presidendiks. Ükskõik kes kahest favoriidist ka ei võidaks, on ta silmitsi sama probleemiga: kas valitseda ilma enamuseta või väga ebaühtlase enamusega. 

Esimest korda pärast 1958. aastat on parlamendiliikmetel võimalik tõusta esiplaanile, ent Kolmanda ja Neljanda Vabariigi (1871–1958) näitel ei tähenda see head. Lõpuks võib Prantsusmaa muutuda valitsematuks.