Aivar Sõerd

FOTO: Jaanus Lensment

Eelarvepuudujääk praeguses majandustsüklis ei ole millegagi põhjendatud ja võib olla üsna kindel, et eelarvetasakaalu eestkõnelejatelt tuleb uuenduslikke ideid rahandusreeglite muutmiseks veelgi, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Aivar Sõerd.

Riigikogu uudiste arhiivis on teade selle kohta, et 2010. aasta sügisel toimus Brüsselis Euroopa Liidu rahanduskomisjoni esimeeste aastakonverents. Eestis esindas seal Margus Tsahkna. Konverentsil astus ta üles avaldusega, et Eesti peaks võtma Euroopas eelarvetasakaalu eestkõneleja rolli. Euroopa Liidu liikmesriikide eelarved on tasakaalust väljas, võlakoorem on suur ja Eestil on eelarvetasakaalu hoidmisel kogemusi, mida teistelegi jagada.

Kodumaisel laval esitavad eelarvetasakaalu eestkõnelejad parasjagu näitemängu tasakaalureegli uuendamise teemal. Mõningas hämmingus kohaliku publiku ette toodud etenduse kulminatsiooniks on kübaratrikk, mille käigus näidatakse, mis juhtub, kui Eestis juba mitu aastat tõrgeteta töötanud eelarve tasakaalureegel tagurpidi tööle panna.

Rahandusministrile ei meeldi kehtiv seadus, mis töötab vaid ühesuunaliselt. Kui eelarve jääb miinusesse, tuleb see järgnevatel aastatel katta ülejäägiga. Seadus ei võimalda käituda vastupidi ehk varasema aasta ülejäägiga katta järgmise aasta puudujääki. Valitsusel peaks olema võimalus esitada riigikogule ka struktuurse miinusega eelarve, mis praegu pole lubatud. Probleem olevat vaid tehniline ja raamatupidamise valdkonda kuuluv rahavoogude juhtimise küsimus.

Vaatajatele aga ei jää märkamata, et puht raamatupidamisliku triki käigus saab istuv valitsusliit järgmisel ja ka veel paaril järgneval aastal kulutada üle 115 miljoni euro igal aastal rohkem kui kehtiv seadusest tulenev piirang ette näeb. Kübaratriki käigus muutub varasemate aastate vaid paberil ja teoreetiliselt eksisteeriv struktuurne ülejääk reaalseks nominaalseks laenurahavooks.

Eelmiste aastate struktuurne ülejääk võib olla valesti hinnatud

Eelarve struktuurne tasakaal on arvestuslik näitaja ja selle sisust arusaamine ei ole laiemale avalikkusele lihtne. Eelarve nominaalne tasakaal on mõõdetav suurus. Struktuurne tasakaal aga näitab eelarveseisu, mis valitseks teoreetiliselt juhul, kui majanduse tsüklilisi kõikumisi poleks ja majandus kasvaks igal aastal vastavalt oma potentsiaalile. Struktuurne positsioon on hinnanguline, erinevad hindajad võivad kasutada erinevaid lähteandmeid ja hindamismeetodeid. Isegi sama meetodit kasutades võivad hindajad jõuda erinevale tulemusele. Lisaks eelnevale hinnangud muutuvad ajas. 

Eestis eelarve järelevalvaja rolli täitev eelarvenõukogu tegi eelmise aasta lõpus rahanduskomisjonile ülevaate valitsussektori eelarveseisust. Nende sõnum oli, et eelarve struktuurse positsiooni hindamisel on palju ebakindlust ja et hinnangute lahknevuse tõttu peab valitsus järgmisteks aastateks seadma isegi nõudlikumad eesmärgid, kui praegu kehtiv riigieelarve seadus seda minimaalselt nõuab.

Rahandusministeeriumi hinnangule, et majandus on aastaid olnud tunduvalt allapoole oma potentsiaalset taset, räägivad vastu mõned majanduse põhinäitajad. Tööhõive on püsinud kõrgel ja tööjõu puudus on tekitanud lisapalgasurveid. Seega majanduses rakendamata tööjõuressursse väga palju pole.

Euroopa Komisjon avaldas veebruari lõpus oma kevadise majandusprognoosi. Eestile antud näitajate osas oli aastatel 2014-2017 struktuurselt ülejäägis vaid 2016. aasta eelarve. Eelmise aasta struktuurne ülejääk oli 0,2 protsenti SKTst, ülejäänud aastad olid struktuurselt miinuses. Ka tänavune aasta on Euroopa Komisjoni hinnangul struktuurselt miinuspoolel. Seega varasemate aastate struktuurset ülejääki, mille arvel lubada aastatel 2018-2020 eelarvete struktuurset puudujääki, pole selle hinnangu alusel tegelikult olemaski.

Reservid mitte ei kasvanud, vaid kahanesid

Avalikkusele on seadusemuudatuse vajaduse selgitamisel räägitud, et varasemate aastate ülejääke pole mõtet reservi koguda ajal, kui on vaja majandust elavdada.

Viimases olemasolevas, eelmise aasta lõpu seisuga koostatud rahandusministeeriumi majandusprognoosis on eraldi peatükk valitsussektori likviidsete finantsvarade kohta. Sellest nähtub, et keskvalitsuse reservid on 2014. aasta 1,179 miljardi euro tasemelt kahanenud 490 miljoni euro tasemele tänavusel aastal. Seega kolme viimase aastaga on keskvalitsuse reservidest ära kulunud üle poole. Kohalike omavalitsuste ja sotsiaalkindlustusfondide reservid on püsinud enam-vähem samal tasemel.

Defitsiidipoliitika on vastutustundetu

Eelarvepuudujääk praeguses majandustsüklis ei ole millegagi põhjendatud. Eesti majandusele on juba pikemat aega iseloomulik, et tööhõive püsib kõrgel tasemel ja ettevõtetel on pigem tööjõu puudus. Riigipoolsete stiimulite lisamine nõudluse poolele süvendaks probleeme majanduses veelgi.

Teiseks, defitsiit on sisuliselt ülejõu elamine ja tulevaste aastate eelarvetulude ette ära kulutamine. Ajal, kui maksutulude juurdekasv on väga hea, oleks ülejõu elamine ehk kulutamine rohkem kui on tulusid vastutustundetu. Selle üle, et maksutulude hoogne kasv ei kesta igavesti, praegune valitsusliit ei muretse. Ka praegused madalad riigvõlakirjade intressid võivad tulevikus kasvama hakata.

Euroopa Liidu liikmesriigid teevad suuri pingutusi, et eelarvedefitsiiti vähendada. Riikide kogemus ütleb, et puudujääki kasvatada on lihtne, puudujääki kontrolli alla saada ja seejärel tasakaalujoonele tagasi tulla aga ülikeeruline. Riikide viimaste aastate pingutused on siiski hakanud vilja kandma, Euroopa Liidus keskmiselt langeb eelarve defitsiit 1,9 protsendi tasemelt 2016. aastal 1,6 protsendi tasemele SKT suhtes 2018. aastal. Eesti aga liigub täpselt vastupidises suunas.

Valitsusliit on kõrvale heitnud eesmärgi taastada varem kogutud aga tänaseks kahanenud reservid. Jääb mulje, et valitsusliidu hinnangul on globaalse majandusarengu riskid maandatud ja tuleviku ohtudele praegu mõelda pole vaja. Tänu kasvavale sisetarbimisele, kõrgele tööhõivele ja kiirele palgakasvule on maksutulude laekumine hetkel väga hea.

Võib olla üsna kindel, et eelarvetasakaalu eestkõnelejatelt tuleb uuenduslikke ideid rahandusreeglite muutmiseks veelgi. 115 miljonit eurot täiendavat laenuraha aastas pole ju ometi selline summa, millega viimased 17 aastat paigal seisnud majandust käima saaks tõmmata.