Vladimir Juškin: Venemaal puudub kontroll al-Assadi üle

Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Süüria õhuväe eelmise nädala alguse keemiarünnak tsiviilisikute vastu näitas, et Venemaal pole kontrolli oma liitlase Bashār al-Assadi üle. Kui Kremli peremees Vladimir Putin oleks tark, kasutaks ta praegu ära soodsat võimalust ja hülgaks oma liitlase, rääkis Balti Venemaa uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin intervjuus Georgi Beltadzele.

-Ameerika Ühendriikide korraldatud raketirünnak või pigem -sadu Süüria õhuväebaasi pihta oli selge jõudemonstratsioon. Kellele oli see võimsana ja ootamatult mõjunud sõnum mõeldud? Ega mitte ainult Damaskusele?

Sõnum saadeti eelkõige kõigile Süüria konflikti osalistele. Esimeses järjekorras kindlasti al-Assadile ja seejärel tema liitlastele Venemaale ja Iraanile.

Samas ei tohi ära unustada, et see oli omamoodi vihje ka Pekingile ja Pyongyangile. Rünnak korraldati ju just siis, kui Ühendiikide president Donald Trump võõrustas Hiina liidrit Xi Jinpingi.

Ameerika riigipea tahtis öelda seda, et Hiina hakkaks koos Ühendriikidega jõuliselt tegutsema Põhja-Korea tuumaprogrammi suhtes, sest totalitaarse režiimiga naaberriik kuulab neid.

Vastasel juhul – ma isegi ei imestaks – korraldavad Ühendriigid samasuguse raketirünnaku, nagu nägime Süürias, mõne Põhja-Korea tuumaobjekti pihta, kui seal minnakse demonstratiivselt edasi ballistiliste rakettide ja tuumalõhkepeade katsetamistega.

Samad sõnad kehtivad ka Lähis-Idas piirkonna hegemooni staatust taotleva Iraani kohta, kes püüab omandada tuumarelva.

-Mida saab sellest rünnakust nüüd järeldada?

Siin on kolm punkti.

Esiteks näitas rünnak, et Trump on otsustav. Ta lubas ennist al-Assadile massihävitusrelvade kasutamise eest kätte maksta ja tegigi seda erinevalt oma eelkäijast Barack Obamast.

Samuti võime sellest välja lugeda, et Ameerika president on üle vaadanud Ühendriikide jõukasutamise poliitika. Trump ei ole nagu Obama, kes küsis kongressilt luba, kes kasutas diplomaatiat ja maadles veel oma julgeolekuametnikega ning kõige lõpuks ei teinudki suurt midagi. Nüüd nägime aga, et Trump tegutseb teisiti.

Kogu ettevõtmise üks sõnumeist oli järgmine: Trumpiga tasub jõuda parem kokkuleppele või muidu laseb ta käiku jõumeetmed.

Teisena näitas raketilöök, et Ühendriigid pole strateegilisel tasemel globaalse mängurina Lähis-Idast kuhugi ära kadunud. Raketirünnakuga näidati Putinile, et mitte Venemaa, vaid ikkagi Ühendriigid on see riik, kes valvab sealses piirkonnas korda.

Sellele teole andis oma toetuse mitu piirkonnas asuvat riiki. See näitab tegelikult palju. Näiteks Saudi Araabia ja Jordaania. Aga ka Türgi, kes on mingil moel ka Venemaa liitlane Süürias. Muidugi on Moskva partnerlus Anakaraga küsitav. See on rohkem sõnades. Kord oli Türgi sõber, siis vaenlane, siis jälle sõber. (Siinjuures tasub ära märkida, et Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on juba pikemat aega nõudnud Süüria kolleegi tagasiastumist.)

Sama on Iisraeliga, keda peetakse Venemaale ajalooliselt eriti sõbralikuks riigiks, aga kes jällegi toetas seda rünnakut.

Kuigi rünnak nägi välja üksiku episoodina, ei tähenda see, et Ühendriigid ei kordaks rünnakut al-Assadi vastu. See on omakorda kardinaalselt muutnud Süürias valitsevat õhustikku.

Kolmandana saab öelda, et ei ole välistatud tulevased kokkupõrked Venemaa ja lääne vahel. Teatas ju Kreml vastusena raketilöögile Süüria sõjaväelennuväljale, et peatab Ühendriikidega sõlmitud lennuintsidentide ärahoidmise memorandumi kehtivuse.

Mina leian, et see ei olnud Putinil läbimõeldud otsus. Süüria taevas lendavad peale Vene sõjalennukite ka Süüria omad ning seal on veel Ühendriikide juhitud Islamiriigi-vastase rahvusvahelise koalitsiooni hävitajad. Arvestades seda, et sealses piirkonnas rikub nii mõnigi riik huligaani kombel rahvusvahelisi õigusi ja üldnorme, võivad sellised käigud viia paratamatult kokkupõrkeni.

-Kas Venemaalt tuli seoses selle vahejuhtumiga ka mingi üllatus?

Huvitav on see, et Venemaa ei kasutanud seal paiknevat raketisüsteemi. Olgugi et ameeriklased teavitasid neid kaks tundi enne rünnaku algust, ei andnud venelased sellest oma raketiüksustele märku. See tähendab, et nad ei püüdnudki seda lööki ära hoida.

Sinna veeti mõni aasta tagasi raketikompleks S-400, mis on võimeline laskma alla raketid, mis lendavad allahelikiirusega 900 kilomeetrit tunnis.

Ka Süürial endal on õhutõrjeraketikompleksid – S-300. Osaliselt võib see Tomahawk-suguseid rakete alla lasta. Aga need ei jõudnud samuti tulistada või ei tehtud seda meelega.

Nagu olen aru saanud, pidid venelased ka süürlasi hoiatama. Seepärast oli hukkunute arv sellises intensiivses rakettide rahes väike.

-Mida peaks Venemaaga seoses al-Assadiga tegema?

Näeme, et Venemaa ei kontrolli tegelikult al-Assadit ei poliitilises ega ka majanduslikus mõttes. Hiljutine keemiarünnak tõendab just seda.

Ka Ühendriikide välisminister Rex Tillerson ütles, et Venemaa on läbi kukkunud endale 2013. aastal võetud kohustuses kindlustada Süüria keemiarelvade luku taga püsimine.

Praegu ei ole muidugi veel päris kindel, kas see rünnak tehti nendesamade keemiarelvadega, mida Venemaa lubas mõni aasta tagasi aidata ära hävitada. Aga kui tuletada meelde, siis toona ei lastud rahvusvahelisi vaatlejaid vähemalt kahte keemiarelvadega seotud objekti sisse.

Nagu hiljutised uudised on näidanud, ei ole al-Assadi režiimi kaitsmine Venemaale toonud mitte mingisuguseid geopoliitilisi dividende. Suuremast koostööst Ühendriikidega kui võrdsega võib unistada. Veel enam, Süüria president diskrediteeris rahvusvahelisel areenil oma peamist liitlast ja võib öelda, ka kaitsjat – Venemaad.

Putin seisab praegu silmitsi probleemiga, et al-Assadil võib jälle tekkida ideid provokatsioone korraldada. Korra Putin kaotas näo, aga kui al-Assad satub juba sõtta suure võimsa Ameerikaga, on olukord halb.

Kui Putin oleks tark, peaks ta praegu tekkinud head võimalust ära kasutama ning pakkima asjad kokku ja minema Süüriast ära. «Meie tulime sind kaitsma, aga sina, kaabakas, kasutasid sedasama relva, mida sul ei tohiks isegi olemas olla.» See oleks hea ettekääne. Las siis teised otsustavad al-Assadi tuleviku üle.

Peale selle, et Venemaa ei kontrolli al-Assadit ja see on Süüria konflitki lahendamisel suur takistus, mängivad suurt rolli ka Venemaa vähesed ressursid sõjapidamiseks. Peale Lähis-Ida tandri on nad ka tegevad Ukrainas ja lisaks väikese kontingendiga Liibüas Egiptuse piiri ääres. See kõik neelab raha, mida Venemaal ei ole eriti palju.

Kui Ühendriikide kaitse-eelarve on ligi 560 miljardit eurot, siis Venemaal on see sama näitaja 65 miljardit. Seega ei saa ta kõiki oma kohustusi igal pool edukalt täita.

Vaat millise keerulise ülesande ees seisab Vladimir Vladimirovitš Putin Kremlis.